Habsburgide Hispaania
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2022) |
Artiklis puuduvad viited. (Juuli 2022) |
Habsburgide Hispaania on nüüdisaegne historiograafiline mõiste, millega viidatakse 16. ja 17. sajandi (1516–1700) Hispaaniale, mil seda valitsesid Habsburgidest kuningad (seotud selle rolliga ka Kesk- ja Ida-Euroopa ajaloos). Habsburgide Hispaania monarhid (peamiselt Carlos I ja Felipe II) jõudsid mõju ja võimu kõrgpunkti, valitsedes Hispaania koloniaalimpeeriumi. Nad kontrollisid territooriume viiel kontinendil, sealhulgas Ameerikas, Ida-Indias, Madalmaades, Belgias, Luksemburgis ja territooriumitel, mis nüüd kuuluvad Itaaliale, Prantsusmaal ja Saksamaal Euroopas, Portugali koloniaalimpeeriumi aastatel 1580-1640 ning muid territooriume, nagu väikesed enklaavid Ceuta ja Oran Põhja-Aafrikas. Seda Hispaania ajaloo perioodi on nimetatud ka "laienemisajastuks".
|
Hispaania monarhia Monarchia Hispaniae 1516–1700 | |||||||||||
 .svg) Burgundia ristiga lipp (u 1525. aastast)
Habsburgide Hispaania vapp (1668–1700)
| |||||||||||
| Valitsusvorm | komposiitmonarhia | ||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn |
Madrid (1516–1601; 1606–1700) Valladolid (1601–06) | ||||||||||
| Religioon | katoliiklus | ||||||||||
| |||||||||||
| Rahaühik | Hispaania reaal ja muud | ||||||||||
| |||||||||||
Koos Habsburgidega oli Hispaania suure osa 16. ja 17. sajandist üks suurimaid poliitilisi ja sõjalisi jõude Euroopas ja maailmas. Habsburgide ajal astus Hispaania kunst ja kirjandus Hispaania kuldajastusse, mille tulemusena sündisid mõned maailma silmapaistvamad kirjanikud ja maalikunstnikud ning mõjukad intelektuaalid, sealhulgas Teresa Ávilast, Pedro Calderón de la Barca, Miguel de Cervantes, Francisco de Quevedo, Diego Velázquez, El Greco, Domingo de Soto, Francisco Suárez ja Francisco de Vitoria.
Hispaania või "Hispaaniad", viidates Hispaania territooriumitele eri mandritel sel perioodil, hõlmas algselt kogu Pürenee poolsaart, sealhulgas Aragóni, Valencia, Kataloonia, Kastiilia, Leóni, Navarra ja 1580. aastast Portugali kuningriigid.
Kastiilia Isabel I ja Aragóni Fernando II abiellumine 1469. aastal viis kahe peamise krooni, Kastiilia ja Aragóni liiduni, mis viis lõpuks Hispaania de facto ühendamiseni pärast rekonkista kulminatsiooni Granada vallutamisega 1492. aastal ja Navarra vallutamisega aastatel 1512–1529. Paavst Aleksander VI andis 1494. aastal Isabelile ja Fernandole tiitli "katoliku kuningas ja kuninganna" ning mõiste Monarchia Catholica (katoliku monarhia, tänapäeva hispaania keeles Monarquía Católica) jäi Hispaania Habsburgide ajal monarhia kohta kasutusele. Habsburgide periood on "Hispaania" mõistet kujundav selles mõttes, mis institutsionaliseeriti 18. sajandil.
Hispaania kui ühtne riik tekkis de jure pärast 1707. aasta Nueva Planta dekreete, mis järgnes endiste valduste paljudele kroonidele. Pärast Hispaania viimase Habsburgist kuninga Carlos II surma 1700. aastal tõi sellest tulenev Hispaania pärilussõda troonile Bourbonist Felipe V ja algas uue tsentraliseeritud riigi moodustamine.
Ajalugu muuda
Pikemalt artiklis Hispaania ajalugu
.svg)
Impeeriumi algus (1504–1521) muuda
- Pikemalt artiklis Hispaania koloniaalimpeerium
1504. aastal Isabel I suri ja kuigi Fernando II püüdis pärast tema surma oma positsiooni Kastiilia üle säilitada, otsustas Kastiilia Cortes Generales (Hispaania õukond) Isabeli tütre Juana kuningannaks kroonida. Tema abikaasa Philipp Ilus oli Habsburgist Saksa-Rooma keisri Maximilian I ja Burgundia Marie poeg. Varsti pärast seda hakkas Juana hulluks minema, kuigi tema vaimuhaiguse ulatus oli mõne arutelu teemaks. 1506. aastal kuulutati Felipe I jure uxoris kuningaks, kuid ta suri hiljem samal aastal salapärastel asjaoludel, võimalik, et mürgitati tema äia Fernando II poolt. Kuna nende vanim poeg Carlos oli vaid kuueaastane, lubas Cortes vastumeelselt Juana isal Fernando II-l valitseda riiki kui kuninganna Juana ja Carlose regent.
Hispaania oli nüüd personaalunioonis Aragóni Fernando II juhtimisel. Vaieldamatu valitsejana enamikus poolsaarest võttis Fernando kasutusele agressiivsema poliitika kui Isabeli abikaasana, muutes oma pikaajalised plaanid Navarra suhtes täiemahuliseks invasiooniks, mida juhtis algselt Kastiilia sõjaline ekspeditsioon ja mida hiljem toetasid Aragóni väed (1512). Samuti püüdis ta laiendada Hispaania mõjusfääri Itaalias, tugevdades seda Prantsusmaa vastu. Aragóni valitsejana oli Fernando osalenud võitluses Prantsusmaa ja Veneetsia vabariigi vastu Itaalia kontrollimise eest; need konfliktid said Fernando kui kuninga välispoliitika keskmeks. Fernando esimene investeering Hispaania vägedesse toimus Cambrai liiga sõjas Veneetsia vastu, kus Hispaania sõdurid paistsid oma prantslastest liitlaste kõrval silma Agnadello lahingus (1509). Vaid aasta hiljem liitus Fernando Püha Liigaga Prantsusmaa vastu, nähes võimalust vallutada nii Napoli – millele tal oli dünastiline pretensioon – kui ka Navarra, mida ta nõudis oma abielu kaudu Germaine de Foix'ga. Sõda oli vähem edukas kui Veneetsia vastu peetud sõda ja 1516. aastal nõustus Prantsusmaa vaherahuga, mis jättis Milano Prantsuse kontrolli alla ja tunnistas Hispaania ülemvõimu Põhja-Navarras. Fernando suri hiljem samal aastal.
Fernando surm viis noore Carlose trooniletõusmiseni kui Kastiilia ja Aragóni Carlos I, mis pani aluse Hispaania monarhiale. Tema Hispaania pärand hõlmas kõiki Hispaania valdusi Uues Maailmas ja Vahemere ümbruses. Pärast oma Habsburgist isa surma 1506. aastal päris Carlos Madalmaad ja Franche-Comté, kasvades üles Flandrias. 1519. aastal, pärast oma isapoolse vanaisa Maximilian I surma päris Carlos Habsburgide territooriumid Saksamaal ja valiti sel aastal nõuetekohaselt Saksa-Rooma keisriks. Tema ema Juana jäi Kastiilia titulaarkuningannaks kuni oma surmani 1555. aastal, kuid tema vaimse tervise ja murede pärast, et opositsioon pakkus teda alternatiivseks monarhiks (nagu juhtus Comunerose mässu ajal), hoidis Carlos teda vangis.
Sel ajal oli keiser ja kuningas Carlos kõige võimsam mees kristlikus maailmas. Ühele mehele ja ühele dünastiale nii suure võimu kuhjumine tegi väga muret Prantsusmaa François I-le, kes leidis end Habsburgide aladest ümbritsetud. 1521. aastal tungis François Hispaania valdustesse Itaalias ja Navarras, mis algatas Prantsuse-Hispaania konflikti teise vooru. Sõda oli katastroof Prantsusmaale, kes sai lüüa Biccocas (1522), Pavias (1525, kus François vangistati) ja Landrianos (1529), enne kui François järele andis ja Milano taas Hispaaniale jättis. Hispaania ülemerevaldused Uues Maailmas tuginesid Kariibi merel ja Hispaanial endal ning koosnesid kiiresti vähenevast põlisrahvastikust, vähestest krooni jaoks väärtuslikest ressurssidest ja hõredast Hispaania asustusest. Olukord muutus dramaatiliselt Hernán Cortési ekspeditsiooniga, kes asteekide suhtes vaenulike linnriikide ja tuhandete põliste Mehhiko sõdalastega liidus vallutas 1521. aastal Asteekide riigi. Järgides Hispaanias rekonkista ajal ja Kariibi merel esimestes Euroopa asulates Ameerikas kehtestatud mustrit, jagasid vallutajad põliselanikkonna eramajanditesse (encomienda) ja kasutasid ära nende tööjõudu. Ameerika koloniseerimisega andis Hispaania tohutult uusi põliselanikke, kes pöördusid ristiusku ja valitsesid krooni vasallidena. Carlos asutas 1524. aastal Indiate nõukogu, et jälgida kõiki Kastiilia ülemerevaldusi. Carlos määras 1535. aastal Mehhikosse asekuninga, piirates kuninglikku juhtimist ülemkohtu, Real Audiencia ja riigikassa ametnikega koos kõrgeima kuningliku ametnikuga. Ametnikud olid Indiate nõukogu jurisdiktsiooni all. Carlos kuulutas 1542. aastal välja Leyes Nuevas, et piirata vallutajate rühma jõudu moodustada pärilik aristokraatia, mis võib vaidlustada krooni võimu.
Carlos, keiser ja kuningas (1521–1558) muuda
Carlose võit Pavia lahingus (1525) üllatas paljusid itaallasi ja sakslasi ning tekitas muret, et Carlos püüab saavutada veelgi suuremat võimu. Paavst Clemens VII vahetas poolt ning ühendas nüüd jõud Prantsusmaa ja silmapaistvate Itaalia riikidega Habsburgide keisri vastu Cognaci liiga sõjas. 1527. aastal, kuna Carlos ei suutnud neile piisavalt maksta, mässasid tema armeed Põhja-Itaalias ja rüüstasid saagi nimel Roomat ennast, sundides Clemensit ja järgnevaid paavste olema ilmalike võimudega suhtlemisel tunduvalt ettevaatlikumad: 1533. aastal oli Clemensi keeldumine tühistada Inglismaa Henry VIII abielu Aragóni Catherinega (Carlose tädi) otsene tagajärg tema soovimatusele keisrit solvata ja võib-olla tema pealinna teist korda rüüstata. 1529. aastal Carlose ja paavsti vahel sõlmitud Barcelona rahu kehtestas kahe juhi vahel südamlikumad suhted, mis nimetas Hispaaniat katoliikliku eesmärgi kaitsjaks ja tunnistas Carlose Lombardia kuningaks vastutasuks Hispaania sekkumise eest mässulise Firenze Vabariigi kukutamisel.
Reformatsioon algas Saksamaal 1517. aastal. Carlos oli oma Saksa-Rooma keisri ametikoha, tähtsate valduste tõttu Saksamaa piiridel ja tihedate suhete tõttu oma Habsburgidest sugulastega Austrias huvitatud Saksa-Rooma riigi stabiilsuse säilitamisest. Saksa talurahvasõda puhkes Saksamaal 1524. aastal ja laastas riiki kuni jõhkralt mahasurumiseni 1526. aastal; Carlos, isegi nii kaugel Saksamaast kui ta oli, oli pühendunud korra tagamisele. Pärast talurahvasõda organiseerisid protestandid end keiser Carlose eest kaitsmiseks kaitseliitu. Schmalkaldeni liidu kaitse all panid protestantlikud riigid katoliku kiriku silmis toime mitmeid pahategusid – muu hulgas konfiskeerisid mõned kiriklikud territooriumid – ja trotsisid keisri võimu.
1543. aastal teatas Prantsusmaa kuningas François I oma enneolematust liidust Osmanite sultani Suleiman I-ga, okupeerides koostöös Türgi vägedega Hispaania kontrolli all oleva Nice'i linna. Inglismaa Henry VIII, kes kandis Prantsusmaa vastu suuremat viha kui keisri vastu, kuna ta seisis tema lahutuse teel, ühines Carlosega tema sissetungis Prantsusmaale. Kuigi Hispaania armee sai Ceresole lahingus kindlalt lüüa, läks Savoias Henryl paremini ja Prantsusmaa oli sunnitud tingimustega leppima. Austerlased eesotsas Carlose noorema venna Ferdinandiga jätkasid võitlust Osmanite vastu idas. Kuna Prantsusmaa võideti, asus Carlos tegelema vanema probleemiga: Schmalkaldeni liiduga.
Hispaania kuninga strateegia jaoks võib-olla olulisem oli see, et Liit oli liitunud prantslastega ja Saksamaa jõupingutused Liidu õõnestamiseks olid tagasi lükatud. François' lüüasaamine 1544. aastal tõi kaasa liidu tühistamise protestantidega ja Carlos kasutas seda võimalust. Esmalt proovis ta läbirääkimiste teed Trento kirikukogul 1545. aastal, kuid protestantlik juhtkond, kes tundis end katoliiklaste hoiakust kirikukogul reedetuna, läks Saksimaa kuurvürsti Moritzi juhtimisel sõtta. Vastuseks tungis Carlos Hollandi-Hispaania segaarmee eesotsas Saksamaale, lootes keisrivõimu taastada. Keiser isiklikult tekitas 1547. aastal ajaloolises Mühlbergi lahingus protestantidele otsustava kaotuse. 1555. aastal sõlmis Carlos protestantlike riikidega Augsburgi rahu ja taastas Saksamaal stabiilsuse põhimõttel cuius regio, eius religio ("kelle riik, selle religioon"). Carlose kaasamine Saksamaal andis Hispaaniale rolli katoliiklike Habsburgide kaitsjana Saksa-Rooma riigis.
1526. aastal abiellus Carlos Portugali João III õe Isabeliga. 1556. aastal loobus ta troonist, andes oma Hispaania impeeriumi oma ainsale pojale Felipe II-le ja Saksa-Rooma riigi oma vennale Ferdinandile. Carlos taandus Yuste kloostrisse (Extremadura, Hispaania) ja suri 1558. aastal.
Felipe II (1558–1598) muuda
Hispaania ei olnud veel rahus, sest 1547. aastal tuli Prantsusmaal troonile agressiivne Henri II, kes uuendas konflikti Hispaaniaga. Carlose järglane Felipe II juhtis agressiivselt sõda Prantsusmaa vastu, purustades 1557. aastal Pikardias Saint Quentini lahingus Prantsuse armee ja järgmisel aastal Gravelinesi lahingus sai Henri uuesti lüüa. 1559. aastal sõlmitud Cateau-Cambrésis' rahuga tunnistati jäädavalt Hispaania nõudeid Itaaliale. Lepingule järgnenud pidustustel tappis piigist eraldunud juhuslik kild Henri. Prantsusmaad tabasid järgmised kolmkümmend aastat kodusõda ja rahutused (vaata Hugenotisõjad) ning ta ei suutnud Euroopa võimuvõitluses Hispaania ja Habsburgidega tõhusalt konkureerida. Tõsisest Prantsuse vastuseisust vabastatuna nägi Hispaania aastatel 1559–1643 oma võimsuse ja territoriaalse haarde kõrgpunkti.
Hispaania koloniaalimpeerium oli Fernando ja Isabeli aegadest alates oluliselt kasvanud. Asteekide ja Inkade riigid vallutati Carlose valitsemisajal, vastavalt aastatel 1519-1521 ja 1540-1558. Uues Maailmas rajati hispaanlaste asulad: México, tähtsaim koloniaallinn, mis asutati 1524. aastal uue maailma peamiseks halduskeskuseks; Florida, koloniseeriti 1560. aastatel; Buenos Aires, asutati 1536. aastal; ja Uus-Granada (nüüd Colombia), koloniseeriti 1530. aastatel. Hispaania koloniaalimpeerium võõrsil sai Hispaania rikkuse ja võimu allikaks Euroopas. Kuid kuna väärismetallide saadetised kasvasid sajandi lõpus kiiresti, aitas see kaasa üldisele inflatsioonile, mis mõjutas kogu Euroopat. Hispaania majanduse turgutamise asemel muutis Ameerika hõbe riigi üha enam sõltuvaks välismaistest tooraine- ja tööstuskaupade allikatest. 1557. aastal läks Hispaania pankrotti ja oli sunnitud võlgade konsolideerimise ja konversiooni kaudu võlast osaliselt lahti ütlema.
Cateau-Cambrésis' rahu 1559. aastal lõpetas sõja Prantsusmaaga, jättes Hispaaniale märkimisväärse eelise. Valitsus oli aga tohututes võlgades ja kuulutas sel aastal välja pankroti. Suurem osa valitsuse tuludest tuli maksudest ja aktsiisidest, mitte imporditud hõbedast ja muudest kaupadest. Osmanite riik oli pikka aega ohustanud Habsburgide valduste äärealasid Austrias ja Loode-Aafrikas ning vastuseks olid Fernando ja Isabel saatnud Põhja-Aafrikasse ekspeditsioonid, vallutades 1497. aastal Melilla ja 1509. aastal Orani. Carlos oli eelistanud võidelda Osmanite vastu tunduvalt merelisema strateegia kaudu, takistades Osmanite dessanti Vahemere idaosas asuvatele Veneetsia aladele. Ainult vastuseks rünnakutele Hispaania idarannikul juhtis Carlos isiklikult rünnakuid Põhja-Aafrika valduste vastu (1545). 1560. aastal võitlesid Osmanid Hispaania mereväega Tuneesia ranniku lähedal, kuid 1565. aastal said strateegiliselt elulisele Malta saarele, mida kaitsesid Johanniidid, maabunud Osmanite väed lüüa. Suleiman I surm järgmisel aastal ja tema järglane Selim II julgustasid Felipet, kes otsustas viia sõja Osmanite kodumaale. 1571. aastal hävitas Hispaania, Veneetsia ja paavsti laevade ühendatud mereväe ekspeditsioon, mida juhtis Carlose vallaspoeg Juan de Austria, Osmanite laevastiku Lepanto merelahingus, suurimas merelahingus Euroopa vetes pärast Aktionit 31. aastal eKr. Laevastikku kuulus Miguel de Cervantes, Hispaania ajaloolise romaani "Don Quijote" tulevane autor. Võit piiras Osmanite mereväe ohtu Euroopa territooriumile, eriti Vahemere lääneosas, ning kogenud meremeeste kaotus pidi olema kristlike laevastike ees seismisel suureks takistuseks. Ometi õnnestus türklastel oma merevägi aastaga uuesti üles ehitada, kasutades seda otstarbekalt Osmanite domineerimise tugevdamiseks enamiku Vahemere Aafrika ranniku ja idapoolsete saarte üle. Felipel nappis ressursse, et võidelda korraga nii Hollandi kui ka Osmanite impeeriumiga ning ummikseisud Vahemerel jätkusid, kuni Hispaania 1580. aastal vaherahuga nõustus.
Madridis rõõmustamise aeg jäi üürikeseks. 1566. aastal ajendasid kalvinistide-juhitud rahutused Hispaania Madalmaades (laias laastus tänapäeva Madalmaad ja Belgia, mille Felipe päris Carloselt ja tema Burgundia esivanematelt) Alva hertsogit korraldama sõjaretke korra taastamiseks. Alva käivitas järgnenud hirmuvalitsuse. 1568. aastal juhtis Oranje Willem ebaõnnestunud katset Alva Madalmaadest välja ajada. Seda katset peetakse üldiselt märgiks Kaheksakümneaastase sõja algusest, mis lõppes Ühendatud Provintside iseseisvumisega. Hispaanlased, kes said Madalmaadest ja eriti tähtsast Antwerpeni sadamast palju rikkust, olid pühendunud korra taastamisele ja provintsides oma võimu säilitamisele. 1572. aastal vallutas rühm mässulisi Hollandi eraisikuid, keda tunti meregöösidena ("merekerjused"), mitmeid Hollandi rannikulinnu, kuulutas oma toetust Willemile ja mõistis hukka Hispaania juhtimise.
1574. aastal löödi Luis de Requesensi juhitud Hispaania armee Leideni piiramiselt tagasi pärast seda, kui hollandlased hävitasid tammid, mis hoidsid Põhjamerd madalatest provintsidest eemal. 1576. aastal, seistes silmitsi oma 80 000-meheline Madalmaade okupatsiooniarmee ja Lepantos võitnud tohutu laevastiku kuludega, oli Felipe sunnitud leppima pankrotiga. Madalmaade-armee mässas varsti pärast seda, vallutades Antwerpeni ja rüüstates Lõuna-Madalmaid, ajendades mitut linna varem rahumeelsetes lõunaprovintsides mässuga ühinema. Hispaania valis läbirääkimiste tee ja taasrahustas enamiku lõunaprovintse 1579. aastal Arrasi uniooniga.
Arrasi kokkulepe nõudis kõigi Hispaania vägede lahkumist nendelt maadelt. Samal ajal jälgis Felipe kogu Pürenee poolsaare ühendamist oma võimu alla, mis oli Hispaania monarhide traditsiooniline eesmärk. Võimalus tekkis 1578. aastal, kui Portugali kuningas Sebastião algatas ristisõja Maroko vastu. Sõjakäik lõppes katastroofi ja Sebastião kadumisega Alcácer Quibiri lahingus. Tema eakas onu Henrique valitses kuni oma surmani 1580. aastal. Kuigi Felipe oli pikka aega valmistunud Portugali ülevõtmiseks, pidas ta siiski vajalikuks Alva hertsogi juhitud sõjalise okupatsiooni käivitamist. Felipe võttis Portugali kuninga tiitli, kuid muidu jäi riik autonoomseks, säilitades oma seadused, raha ja institutsioonid. Portugal loobus aga välispoliitikas igasugusest iseseisvusest ja suhted kahe riigi vahel ei olnud kunagi soojad.
Prantsusmaa moodustas Hispaania välispoliitika nurgakivi. 30 aastat pärast Cateau-Cambresisi oli see kodusõdadest haaratud. 1590. aasta järel sekkus Hispaania Prantsusmaal otseselt, võites lahinguid, kuid ei suutnud takistada Navarra Henri kuningas Henri IV-ks saamist. Hispaania meelehärmiks võttis paavst Clemens VIII Henri tagasi katoliku kirikusse.
Madalmaade kontrolli all hoidmiseks oli vaja ulatuslikku okupatsiooniväge ja Hispaania oli pärast 1576. aasta pankrotti endiselt rahalistes raskustes. 1584. aastal mõrvati katoliiklase poolt Oranje Willem ja populaarse Hollandi vastupanujuhi surm pidi eeldatavalt sõja lõpetama; nii ei juhtunud. 1586. aastal toetas Inglismaa kuninganna Elizabeth I protestantlikku eesmärki Madalmaades ja Prantsusmaal ning Francis Drake alustas rünnakuid Hispaania kaupmeeste vastu Kariibi merel ja Vaiksel ookeanil koos eriti agressiivse rünnakuga Cádizi sadamale. Felipe saatis Võitmatu Armaada Inglismaad ründama. 130 laeva ja 30 000 mehega, mida juhtis Medina-Sidona hertsog. Armaada eesmärk oli saata Hispaania väed Hollandist Inglismaad ründama. Pärast kolm päeva kestnud võitlust Inglise laevastikuga tõmbus Armaada tagasi ja oli sunnitud sooritama teekonna ümber Šotimaa ja Iirimaa ranniku, paljud laevad said tormides hukka.
Hispaania oli pärast Henri II surma panustanud ususõtta Prantsusmaal. 1589. aastal suri Pariisi müüridel Prantsusmaa Henri III, viimane Valois' liinis. Tema järglane Henri IV, esimene Bourbonist Prantsusmaa kuningas, oli suurte võimetega mees, kes saavutas Katoliikliku Liiga vastu olulisi võite Arquesi lahingus (1589) ja Ivry lahingus (1590). Pühendunud takistama Henril saamast Prantsusmaa kuningaks, jagas Hispaania oma Madalmaade-armee kaheks ja tungis 1590. aastal Prantsusmaale.
Seistes silmitsi sõdadega Inglismaa, Prantsusmaa ja Madalmaade vastu, leidis Hispaania valitsus, et ei Uue Maailma hõbedast ega pidevalt kasvavatest maksudest ei piisa nende kulude katmiseks, ning läks 1596. aastal taas pankrotti. Rahaasjade kordategemiseks vähendati sõjalisi kampaaniaid ja ülekoormatud jõud läksid suures osas kaitserežiimile. 1598. aastal, veidi enne oma surma tegi Felipe II Prantsusmaaga rahu, tõmmates oma väed Prantsuse territooriumilt välja ja lõpetades maksed Katoliiklikule Liigale pärast uue katoliiklusesse pöördunu Henri IV vastuvõtmist õiguspärase Prantsuse kuningana. Vahepeal laastas Kastiiliat põhja poolt laevaga saabunud katk, mis kaotas pool miljonit inimest. Kuid 17. sajandi alguses ja vaatamata oma vaevadele oli Hispaania endiselt vaieldamatult domineeriv jõud.
Osmanitürklased, Vahemeri ja Põhja-Aafrika Felipe II valitsemisajal muuda
Oma valitsemisaja esimestel aastatel, "1556-1566, tegeles Felipe II peamiselt türklaste moslemitest liitlastega, kes asusid Tripolis ja Alžiiris, baasides, kust Põhja-Aafrika [moslemi]väed korsaar Turgut Reisi juhtimisel kristlaste laevu jahtisid". 1560. aastal saadeti Hispaania-juhitud kristlik laevastik Tripolit tagasi vallutama (Hispaania poolt vallutatud 1510. aastal), kuid laevastik hävitati Osmanite poolt Djerba lahingus. Osmanid üritasid 1563. aastal hõivata Hispaania sõjaväebaase Orani ja Mers el-Kébiri Põhja-Aafrika rannikul, kuid löödi tagasi. 1565. aastal saatsid Osmanid suure ekspeditsiooni Maltale, mis piiras saarel mitut kindlust. Hispaania abivägi Sitsiiliast ajas (pikast piiramisest kurnatud) Osmanid saarelt minema. Suleiman I surm järgmisel aastal ja selle vähemvõimekas järglane, poeg Selim II julgustasid Felipet, kes otsustas viia sõja sultani enda juurde.
1571. aastal hävitas kristlaste laevastik Felipe poolvenna Juan de Austria juhtimisel Lepanto merelahingus Edela-Kreeka ranniku lähedal Osmanite laevastiku. Vaatamata märkimisväärsele võidule ei võimaldanud Püha Liiga erimeelsused võitjatel oma triumfi ära kasutada. Plaanid Dardanellide vallutamiseks sammuna Konstantinoopoli kristlikule maailmale tagasivallutamise suunas hävinesid liitlaste omavahelistes vaidlustes. Osmanite riik ehitas oma mereväe tohutute jõupingutustega uuesti üles. Kuue kuu jooksul suutis uus laevastik Osmanite mereväe ülemvõimu Vahemere idaosas uuesti kinnitada. Juan vallutas Osmanitelt Tunise (tänapäeva Tuneesias) 1573. aastal, kuid see kaotati peagi uuesti. Osmanite sultan sõlmis 1580. aastal Felipega vaherahu Vahemerel. Vahemere lääneosas järgis Felipe kaitsepoliitikat, ehitades mitmeid kindlusi (presidiod) ja sõlmides rahulepinguid mõne Põhja-Aafrika moslemivalitsejaga.
17. sajandi esimesel poolel ründasid Hispaania laevad Anatoolia rannikut, alistades suuremad Osmanite laevastikud Gelidonya neeme lahingus ja Corvo neeme lahingus. Vallutati Larache ja La Mamora Maroko Atlandi rannikul ning Alhucemasi saar Vahemeres, kuid 17. sajandi teises pooles Larache ja La Mamora kaotati.
Konfliktid Loode-Euroopas muuda
Felipe viis Hispaania Itaalia sõdade lõppfaasi, purustades 1558. aastal Prantsuse armee Pikardias Saint Quentini lahingus ja alistades prantslased taas Gravelinesi lahingus. 1559. aastal sõlmitud Cateau-Cambrésis' rahuga tunnustati jäädavalt Hispaania nõudeid Itaalias. Prantsusmaad tabasid järgmised 30 aastat krooniline kodusõda ja rahutused ning sel perioodil eemaldati Prantsusmaa tõhusast konkurentsist Hispaania ja Habsburgide perekonna Euroopa võimumängudes. Vabanedes tõhusast Prantsuse vastuseisust, saavutas Hispaania oma võimsuse ja territoriaalse ulatuse tipu perioodil 1559–1643.
1566. aastal ajendasid kalvinistide juhitud rahutused Madalmaades Alba hertsogit marssima Brüsselisse suure armee eesotsas, et korda taastada. 1568. aastal juhtis Saksa aadlimees Oranje Willem nurjunud katset Alba Madalmaadest välja ajada. Dahleni lahingut peetakse sageli Kaheksakümneaastase sõja mitteametlikuks alguseks, mis viis Põhja- ja Lõuna-Madalmaade eraldamiseni ning Ühendatud Provintside moodustamiseni. Hispaanlased, kes said palju rikkust Madalmaadest ja eriti olulisest Antwerpeni sadamast, olid pühendunud korra taastamisele ja provintsides oma võimu säilitamisele. Sõja algfaasis oli mäss suures osas edutu. Hispaania sai enamiku mässuliste provintside üle kontrolli tagasi. See periood on tuntud kui "Hispaania raev", kuna aastatel 1572–1579 toimus suur hulk tapatalguid, massirüüstamisi ja mitme linna täielik hävitamine.
1579. aasta jaanuaris moodustasid Friesland, Gelderland, Groningen, Holland, Overijssel, Utrecht ja Zeeland Ühendatud Provintsid, millest said tänapäevased Hollandi Madalmaad. Vahepeal saatis Hispaania Madalmaadele Alessandro Farnese koos 20 000 hästi väljaõppinud sõduriga. Muu hulgas piirati Groningeni, Bredat, Campenit, Dunkerque'i, Antwerpenit ja Brüsselit. Farnese kindlustas lõpuks Hispaaniale lõunaprovintsid. Pärast Maastrichti vallutamist 1579. aastal Hispaania poolt hakkasid hollandlased Oranje Willemi vastu pöörama. Willem mõrvati Felipe toetaja poolt 1584. aastal.
Pärast Antwerpeni langemist asus Inglismaa kuninganna põhjaprovintse abistama ja saatis sinna 1585. aastal väed. Inglise väed Leicesteri krahvi ja siis Willoughby lordi juhtimisel seisid Farnese juhitud hispaanlastega Madalmaades silmitsi reas suuresti otsustamatutes tegevustes, mis sidusid märkimisväärsel hulgal Hispaania vägesid ja andsid hollandlastele aega oma kaitse ümberkorraldamiseks. Võitmatu Armaada sai 1588. aastal inglaste käest lüüa ja olukord Madalmaades muutus järjest raskemini hallatavaks. Willemi poeg Oranje Maurits vallutas tagasi Deventeri, Groningeni, Nijmegeni ja Zutpheni. Hispaanlased olid kaitses, peamiselt seetõttu, et nad olid raisanud liiga palju ressursse sissetungikatsetele Inglismaale ja ekspeditsioonidele Põhja-Prantsusmaal. 1595. aastal kuulutas Prantsusmaa kuningas Henri IV Hispaaniale sõja, vähendades veelgi Hispaania võimet alustada ründavat sõda Ühendatud Provintside vastu. Felipe oli sunnitud aastatel 1557, 1560, 1576 ja 1596 välja kuulutama pankroti. Ent taastades kontrolli merel, suutis Hispaania oluliselt suurendada kulla ja hõbeda tarnimist Ameerikast, mis võimaldas suurendada sõjalist survet Inglismaale ja Prantsusmaale.
Pärast Vervinsi rahu sõlmimist Prantsusmaaga loovutas Felipe 1598. aastal rahalise ja sõjalise surve all Hispaania Madalmaad oma tütrele Isabelile.
Hispaania Ameerika muuda
Felipe II ajal suurenes kuninglik võim Indiate üle, kuid kroon teadis vähe oma ülemeremaadest Indiates. Kuigi Indiate nõukogu sai ülesandeks teha seal järelevalvet, tegutses see ilma otsese koloniaalkogemusega kõrgete ametnike nõuandeta. Teine tõsine probleem oli see, et kroon ei teadnud, millised Hispaania seadused seal kehtivad. Olukorra parandamiseks määras Felipe nõu andma Juan de Ovando, kes nimetati nõukogu presidendiks. Ovando määras "Indiate krooniku ja kosmograafi" Juan López de Velasco teabe kogumiseks krooni valduste kohta, mille tulemuseks oli "Relaciones geográficas" 1580. aastatel.
Kroon taotles suuremat kontrolli encomenderose üle, kes püüdsid kehtestada end kohaliku aristokraatiana; tugevdas kirikliku hierarhia võimu; toetas religioosset ortodoksiat inkvisitsiooni loomisega Limas ja Méxicos (1571); ning suurendas tulu 1540. aastatel avastatud hõbedakaevandustest Peruus ja Mehhikos. Eriti oluline oli krooni poolt kahe võimeka asekuninga määramine: don Francisco de Toledo Peruu asekuningana (valitses 1569–1581) ja Mehhikos don Martín Enríquez de Almansa (valitses 1568–1580), kes seejärel määrati Toledo asemel Peruu asekuningaks. Pärast aastakümneid kestnud poliitilisi rahutusi Peruus, kus ebatõhusad asekuningad ja encomenderos omasid lubamatut võimu, nõrgad kuninglikud institutsioonid, Inkade renegaatriik Vilcabambas ja Potosí hõbedakaevandusest saadav tulu vähenes, oli Toledo ametissenimetamine suur samm edasi kuningliku kontrolli saavutamisel. Ta tugines reformidele, mida üritati varasemate asekuningate ajal, kuid sageli omistatakse talle Peruu kroonivalitsuse suuri muutusi. Toledo vormistas Andide lihtrahva tööjõu eelnõu mita, et tagada tööjõuvaru nii Potosí hõbedakaevanduses kui ka Huancavelica elavhõbedakaevanduses. Ta asutas corregimiento halduspiirkonnad ja asustas Andide põliselanikke reduccionesisse, et neid paremini valitseda. Toledo ajal hävitati inkade riigi viimane tugipunkt ja inka Túpac Amaru I hukati. Potosí hõbe voolas Hispaania kassasse ja maksis Hispaania sõdade eest Euroopas. Mehhikos korraldas asekuningas Enríquez põhjapiiri kaitset rändavate ja sõjakate põlisrahvaste rühmade eest, kes ründasid põhjapoolsetest kaevandustest pärit hõbeda transpordiliine. Religioosses sfääris püüdis kroon usuliste ordude võimu kontrollida Ordenanza del Patronazgo abil, käskides vendadel loobuda oma India kogudustest ja anda need üle piiskopkonna vaimulikele, keda kroon rohkem kontrollis.
Hispaania inkvisitsioon laienes 1565. aastal Indiatesse ning kehtis 1570. aastaks Limas ja Méxicos. See tõmbas paljud koloniaalhispaanlased piinakambritesse. Põlisameeriklased olid vabastatud.
Kroon laiendas oma ülemaailmseid nõudeid ja kaitses olemasolevaid Indiates. Läbi Vaikse ookeani tehtud uuringute tulemuseks oli Hispaania nõudmine Filipiinidele ning Hispaania asunduste rajamine ja kaubandus Mehhikoga. Mehhiko asekuningriigile anti jurisdiktsioon Filipiinide üle, millest sai Aasia kaubanduse ettevõte. Felipe järglus Portugali kroonile 1580. aastal muutis Hispaania ja Portugali asunike vahelise olukorra Indiates keeruliseks, kuigi Brasiiliat ja Hispaania Ameerikat hallati Hispaanias eraldi nõukogude kaudu.
Hispaania tegeles inglaste sekkumisega Hispaania merekontrolli Indiates, eriti Francis Drake'i ja tema nõbu John Hawkinsi poolt. 1568. aastal alistasid hispaanlased Hawkinsi laevastiku San Juan de Ulúa lahingus tänapäeva Mehhikos. 1585. aastal purjetas Drake Lääne-Indiasse ja rüüstas Santo Domingot, vallutas Cartagena de Indiasi ja San Agustíni Floridas. Nii Drake kui ka Hawkins surid haigusesse 1595.–96. aasta katastroofilisel ekspeditsioonil Puerto Rico (San Juani lahing), Panama ja teiste Spanish Maini sihtmärkide vastu, mis oli tõsine tagasilöök, mille käigus inglased kandsid suuri kaotusi nii meeste kui ka laevade osas.
Filipiinid, Brunei sultanaat ja Kagu-Aasia muuda
Filipiinide vallutamise ja asustamisega saavutas Hispaania koloniaalimpeerium oma suurima ulatuse. 1564. aastal sai Miguel López de Legazpi Uus-Hispaania (Mehhiko) asekuningalt don Luis de Velasco y Ruiz de Alarcónilt ülesande juhtida Vaiksel ookeanil ekspeditsiooni, et leida Vürtsisaared, kuhu olid randunud varasemad maadeavastajad Fernão de Magalhães ja Ruy López de Villalobos vastavalt 1521. ja 1543. aastal. Vürtside allikateni jõudmiseks läände sõitmine oli jätkuvalt vajalik, kuna Osmanid kontrollisid endiselt Kesk-Aasia peamisi lämbumiskohti. Oli ebaselge, kuidas mõjutas Atlandi-maailma jagamise leping Hispaania ja Portugali vahel leide teisel pool Vaikset ookeani. Hispaania loovutas oma õigused "Vürtsisaartele" 1529. aasta Zaragoza lepinguga Portugalile, kuid nimetus oli ebamäärane, nagu ka nende täpne piiritlemine. Legazpi ekspeditsiooni tellis kuningas Felipe II, kelle järgi oli Ruy López de Villalobos varem Filipiinid nimetatnud, kui Felipe oli troonipärija. Kuningas väitis, et "selle ekspeditsiooni peamine eesmärk on rajada tagasitee läänesaartelt, kuna on juba teada, et tee nendeni on üsna lühike". Asekuningas suri 1564. aasta juulis, kuid Audiencia ja López de Legazpi lõpetasid ekspeditsiooni ettevalmistused. Ekspeditsioonile asudes puudusid Hispaanial kaardid ja teave, mis juhendaks kuninga otsust ekspeditsioonile luba anda. See mõistmine viis hiljem impeeriumi eri piirkondade aruannete loomiseni, "Relaciones geográficas". Filipiinid kuulusid Mehhiko asekuningriigi jurisdiktsiooni alla ja kui Manila ja Acapulco vahele loodi Manila galeooni laevaliiklus, sai Mehhiko Filipiinide ühenduslüliks suurema Hispaania impeeriumiga.
Hispaania kolonisatsioon algas tõsiselt, kui López de Legazpi saabus 1565. aastal Mehhikost ja moodustas esimesed asulad Cebul. Alustades vaid viie laeva ja viiesaja mehega augustiinlastest vendade saatel ning 1567. aastal kahesaja sõduri võrra tugevdatuna suutis ta portugallased tõrjuda ja luua aluse saarestiku koloniseerimisele. 1571. aastal ründasid hispaanlased, nende Mehhiko värvatud ja Filipiinide (Visaya) liitlased Brunei sultanaadi vasallriiki Maynilat ja okupeerisid selle ning pidasid läbirääkimisi Tondo kuningriigi liitmise üle, mis vabastati Brunei sultanaadi kontrolli alt, ja kellest nende printsessil Gandarapal oli traagiline romaan Mehhikos sündinud konkistadoori ja Miguel López de Legazpi lapselapse Juan de Salcedoga. Ühinenud Hispaania-Mehhiko-Filipiinide väed ehitasid moslemite Maynila põlenud varemete kohale ka müüriga ümbritsetud kristliku linna ja muutsid selle Hispaania Ida-India uueks pealinnaks ja nimetasid selle Manilaks ümber. Hispaanlasi oli vähe ja elu oli raske ning nad jäid oma Amerindia värvatutele ja Filipiinide liitlastele sageli arvuliselt alla. Nad püüdsid encomienda kaudu allutatud elanikkonda mobiliseerida. Erinevalt Kariibi mere piirkonnast, kus põlisrahvad kiiresti kadusid, oli põlisrahvastik Filipiinidel jätkuvalt tugev. Üks hispaanlane kirjeldas kliimat kui "cuatro meses de polvo, cuatro meses de lodo, y cuatro meses de todo" (neli kuud tolmu, neli kuud muda ja neli kuud kõike).
Legazpi ehitas Manilasse kindluse ja tegi sõpruse avalöögi lakandulale, Tondo lakanile, kes nõustus. Maynila endine valitseja, moslemist radža Sulayman, kes oli Brunei sultani vasall, keeldus Legazpile allumast, kuid ei saanud lakandula või põhjas asuvate Pampangani ja Pangasinani asunduste toetust. Kui Tarik Sulayman ning kapampangani ja tagalogi moslemisõdalased Bangkusay lahingus hispaanlasi ründasid, sai ta lõpuks lüüa ja tapeti. Samuti tõrjusid hispaanlased Hiina piraatide sõjapealiku Limahongi rünnaku. Samal ajal meelitas ristiusustatavate Filipiinide loomine Hiina kauplejaid, kes vahetasid oma siidi Mehhiko hõbeda vastu; samuti asusid Filipiinidele elama ka India ja Malai kauplejad, et vahetada oma vürtsid ja kalliskivid samuti Mehhiko hõbeda vastu. Seejärel sai Filipiinidest kristliku misjonitegevuse keskus, mis oli suunatud ka Jaapanisse, ja Filipiinid võtsid vastu isegi Jaapanist pärit kristlasi pärast seda, kui šogun neid taga kiusas. Enamik hispaanlaste poolt Filipiinidele saadetud sõduritest ja asunikest olid pärit Mehhikost või Peruust ning väga vähe inimesi tuli otse Hispaaniast. Ühel hetkel kaebasid Manila kuninglikud ametnikud, et enamik Uus-Hispaaniast saadetud sõdureid olid mustanahalised, mulatid või põlisameeriklased, hispaanlasi kontingendi hulgas peaaegu ei olnud.
1578. aastal puhkes kristlastest hispaanlaste ja moslemitest bruneilaste vahel Kastiilia sõda Filipiinide saarestiku kontrolli üle. Hispaanlastega liitusid äsjaristitud mittemoslemitest Madja-asi kedatuani visaiad, kes olid olnud animistid, ja Cebu radžariik, kes olid hindud, pluss Butuani radžariik (kes olid Mindanao põhjaosast ja olid hindud budistlikust monarhiast), samuti Dapitani kedatuani riismed, kes olid ka animistid ning olid varem pidanud sõda islamistlike riikide Sulu sultanaadi ja Maynila kuningriigi vastu. Nad võitlesid Brunei sultanaadi ja selle liitlaste, Brunei nukuriikide Maynila ja Sulu vastu, millel olid Bruneiga dünastilised sidemed. Hispaanlased, selle Mehhiko värvatud ja filipiinlastest liitlased ründasid Bruneid ja vallutasid selle pealinna Kota Batu. See saavutati osaliselt kahe aadliku, pengiran Seri Lela ja pengiran Seri Ratna abiga. Esimene oli sõitnud Manilasse, et pakkuda Bruneid Hispaania maksualuseks abi eest oma venna Saiful Rijali poolt anastatud trooni tagasisaamiseks. Hispaanlased leppisid kokku, et kui neil õnnestub Brunei vallutada, saab pengiran Seri Lela tõepoolest sultaniks, samas pengiran Seri Ratna saab uueks bendaharaks. 1578. aasta märtsis alustas Hispaania laevastik, mida juhtis capitán general de Sande isiklikult, oma teekonda Brunei suunas. Ekspeditsioonil osales 400 hispaanlast ja mehhiklast, 1500 filipiinlast ning 300 borneolast. Kampaania oli üks paljudest, mis hõlmas tegevust ka Mindanaol ja Sulul.
Hispaanlastel õnnestus pengiran Seri Lela ja pengiran Seri Ratna abiga 16. aprillil 1578 pealinna tungida. Sultan Saiful Rijal ja Paduka Seri Begawan Sultan Abdul Kahar olid sunnitud põgenema Meragangi, seejärel Jerudongi. Jerudongis tegid nad plaane vallutusarmee Bruneist väljaajamiseks. Hispaanlased kandsid koolera- või düsenteeriapuhangu tõttu suuri kaotusi. Nad olid haigusest nii nõrgestatud, et otsustasid 26. juunil 1578, vaid 72 päeva pärast Bruneist lahkuda, et Manilasse naasta. Enne seda põletasid nad mošee, viiekorruselise katusega kõrge ehitise.
Pengiran Seri Lela suri 1578. aasta augustis–septembris tõenäoliselt samasse haigusesse, mis oli vaevanud tema Hispaania liitlasi, kuigi kahtlustati, et valitsev sultan võis ta mürgitada. Seri Lela tütar, Brunei printsess lahkus koos hispaanlastega ja abiellus Tondo kristlasest tagalogi Agustín de Legazpiga ja sai Filipiinidel lapsed.
1587. aastal hukati üks lakandula lapsi Magat Salamat üheskoos lakandula vennapoja ning naaberpiirkondade Tondo, Pandacani, Marikina, Candaba, Navotase ja Bulacani isandatega, kui Tondo vandenõu (1587–1588) nurjus; kavandatud suur liit Jaapani kristlasest kapteni Gayo ja Brunei sultaniga oleks taastanud vana aristokraatia. Selle ebaõnnestumine tõi kaasa Agustín de Legaspi poomise ja Magat Salamati (Tondo kroonprints) hukkamise. Seejärel pagendati mõned vandenõulased Guamile või Guerrerosse Mehhikos.
Seejärel viisid hispaanlased läbi sajandeid kestnud Hispaania–Moro konflikti Maguindanao, Lanao ja Sulu sultanaatide vastu. Sõda peeti ka Ternate ja Tidore sultanaatide vastu (vastuseks Ternate orjastamisele ning Hispaania liitlaste Boholi ja Butuani vastasele piraatlusele). Hispaania–Moro konflikti ajal korraldasid moslemite Mindanao morod piraatlus ja orjaretki kristlaste asulate vastu Filipiinidel. Hispaanlased võitlesid vastu, rajades moslemite Mindanaole kristlikke linnuseid, nagu Zamboanga. Hispaanlased pidasid oma sõda moslemitega Kagu-Aasias rekonkista pikenduseks, mis oli sajandeid kestnud kampaania Hispaania kodumaa, kuhu olid tunginud Umaijaadide kalifaadi moslemid, tagasivallutamiseks ja ümberristimiseks. Hispaania ekspeditsioonid Filipiinidele olid samuti osa suuremast ibeeria-islami maailmakonfliktist, mis hõlmas rivaalitsemist Osmanite kalifaadiga, mille operatsioonide keskus oli lähedalasuvas vasallis, Acehi sultanaadis.
1593. aastal asus Filipiinide kindralkuberner Luis Pérez das Mariñas Kambodžat vallutama, sütitades Kambodža–Hispaania sõja. Umbes 120 hispaanlast, jaapanlast ja filipiinlast, kes purjetasid kolme džonki pardal, alustasid ekspeditsiooni Kambodžasse. Pärast seda, kui Hispaania ekspeditsiooniliikmete ja mõnede sadamas olnud Hiina kaupmeeste vaheline sõnelus mõned hiinlased surnuna maha jättis, olid hispaanlased sunnitud vastu astuma äsja väljakuulutatud kuningas Anacaparanile, põletades suure osa tema pealinnast ja samas teda lüües. 1599. aastal alistasid ja mõrvasid Malai moslemikaupmehed peaaegu kogu Hispaania väekontingendi Kambodžas, tehes lõpu Hispaania plaanidele see vallutada. Teisel Mindanao vallutamise ekspeditsioonil ei olnud samuti edu. 1603. aasta hiinlaste mässu ajal raiuti Pérez das Mariñasel pea maha ja tema pea pandi Manilas koos mitme teise Hispaania sõduri omaga välja.
Portugal ja Ibeeria Unioon 1580–1640 muuda
Vaatamata tõsiasjale, et Ibeeria Uniooni ajal säilis teatud autonoomia ja Portugali kultuuriline identiteet, nõustuvad paljud ajaloolased, et dünastiline liit Portugaliga oli tegelikult Hispaania vallutus, mis jättis Portugali ja kõik selle ülemereterritooriumid pärast Hispaania võitu Portugali pärilussõjas Hispaania koloniaalimpeeriumi osana Felipe II ja tema järglaste võimu alla.
1580. aastal nägi kuningas Felipe võimalust tugevdada oma positsiooni Ibeerias, kui suri Portugali kuningliku perekonna viimane liige Henrique I. Felipe kinnitas oma nõuet Portugali troonile ja saatis juunis Alba hertsogi armeega Lissaboni, et tagada tema pärimisõigus. Felipe märkis Portugali trooni omandamisel kuulsalt: "Ma pärisin, ostsin, võitsin", variatsioon Julius Caesari ja veni, vidi, vici kohta. Admiral Álvaro de Bazáni juhitud Hispaania väed vallutasid Assoorid 1583. aastal, viies lõpule Portugali liitmise Hispaania koloniaalimpeeriumiga. Nii lisas Felipe oma valdustele tohutu koloniaalimpeeriumi Aafrikas, Brasiilias ja Ida-Indias, nähes Habsburgide kroonile tulemas uute tulude tulva; ja koloniseerimise edu kõikjal tema impeeriumis parandas tema finantsseisundit, võimaldades tal näidata üles suuremat agressiooni oma vaenlaste suhtes. 1589. aasta Inglise Armaada ei suutnud Portugali vabastada.
Felipe rajas kuninglike nõukogude, Kastiilia nõukogu, Aragóni nõukogu ja Indiate nõukogu eeskujul Portugali nõukogu, mis jälgis teatud jurisdiktsioone, kuid kõik sama monarhi alluvuses. Ibeeria Uniooni tulemusena said Felipe II vaenlased Portugali vaenlasteks, nagu hollandlased Hollandi–Portugali sõjas, Inglismaa või Prantsusmaa. Sõda hollandlastega viis sissetungini paljudesse Aasia riikidesse, sealhulgas Tseilon ja ärihuvid Jaapanis, Aafrikas (Mina) ja Lõuna-Ameerikas. Felipe IV (Portugalis Felipe III) valitsemisajal 1640. aastal Portugal mässas ja võitles oma iseseisvuse eest ülejäänud Ibeeriast. Portugali nõukogu saadeti seejärel laiali.
Felipe III muuda
Felipe III järgnes 1598. aastal oma isale, kuid tal polnud huvi poliitika ega valitsemise vastu, eelistades osaleda uhketes õukonnapidustustes, usulistes indulgentsides ja teatris. Ta vajas kedagi valitsemistöö tegemiseks ja ta valis Lerma hertsogi.
Lerma juhendamisel kasutas Felipe III valitsus taktikat, millele Felipe II otsustavalt vastu seisis, makstes eelarvedefitsiiti kinni üha väärtusetumaks muutuvate velloonide massilise vermimisega, põhjustades inflatsiooni. 1607. aastal seisis valitsus silmitsi pankrotiga.
Rahu Inglismaa ja Prantsusmaaga tähendas, et Hispaania võis suunata oma energia oma võimu taastamisele Hollandi provintsides. Hollandlastel, keda juhtis Oranje Willemi poeg Oranje Maurits, oli alates 1590. aastast õnnestunud vallutada mitmeid piirilinnasid, sealhulgas Breda kindluse. Pärast rahu sõlmimist Inglismaaga surus uus Hispaania komandör Ambrosio Spínola hollandlastele kõvasti vastu. Spínolat, kes oli Mauritsaga sarnase võimega kindral, takistas Madalmaid vallutamast ainult Hispaania uus pankrot 1607. aastal. Õnneks olid Hispaania väed taastanud piisavalt sõjalist initsiatiivi, et veenda poliitiliselt lõhestunud Ühendatud Provintse 1609. aastal vaherahu sõlmima.
Hispaania taastus vaherahu ajal, korrastades oma rahaasjad ja tehes palju oma prestiiži ja stabiilsuse taastamiseks viimase tõeliselt suure sõja eel, milles ta osales juhtiva võimuna. Madalmaades taastas Felipe II tütre Isabel Clara Eugenia ja tema abikaasa ertshertsog Albrechti valitsus stabiilsuse Lõuna-Madalmaades. Kuid Felipe III-l ja Lermal puudus võime riigi välispoliitikat sisuliselt muuta. Nad klammerdusid ideesse asetada Isabel pärast kuninganna Elizabethi surma Inglismaa troonile ja saatsid piiratud ekspeditsioonijõud Iirimaale, et aidata Hispaania-varustatud mässulisi. Inglased võitsid selle, kuid sealne pikk kurnamissõda oli Inglismaa rahast, meestest ja moraalist tühjendanud: Elizabethi järglane James I soovis oma valitsemisajal uut algust. Alates 1585. aastast kahe riigi vahel kestnud sõda lõppes lõpuks. 1610. aastal ähvardas sõda Prantsusmaaga, kuid varsti pärast seda mõrvati Henri IV ja riik langes uuesti kodusõtta. Kuni 1630. aastani elas Hispaania rahus ja jätkas oma domineerivat positsiooni Euroopas. Vahepeal tagandasid Lerma vaenlased ta 1617. aastal ametist ja Baltazar de Zúñiga hakkas nõudma agressiivsemat välispoliitikat.
1618. aastal, alustades Praha defenestratsiooniga, alustasid Austria ja Saksa-Rooma keiser Ferdinand II kampaaniat Protestantliku Uniooni ja Böömimaa vastu. Zúñiga julgustas Felipet ühinema Austria Habsburgidega sõjas ja Hispaania armee tõusev täht Ambrosio Spínola saadeti Flandria armee eesotsas sekkuma. Nii astus Hispaania Kolmekümneaastasesse sõtta.
Felipe IV muuda
1621. aastal suri Felipe III ja tema poeg järgnes kui Felipe IV. Militaristid juhtisid nüüd kindlalt. Järgmisel aastal asendas Zúñigat Olivarese krahv-hertsog, võimekas mees, kes uskus, et kõigi Hispaania hädade keskpunkt asub Hollandis. Pärast teatud esialgseid tagasilööke said böömimaalased lüüa 1621. aastal Valge Mäe lahingus ja taas 1623. aastal Stadtlohnis. Sõda Madalmaadega uuendati 1621. aastal, kui Spínola vallutas 1625. aastal Breda kindluse. Taani kuninga Christian IV sekkumine sõtta tegi mõne murelikuks (Christian oli üks väheseid Euroopa monarhe, kes ei tundnud muret oma rahaasjade pärast), kuid kindral Albrecht von Wallensteini võit taanlaste üle Dessau lahingus ja taas Lutteri lahingus, mõlemad 1626. aastal, kõrvaldas ohu. Madridis oli lootust, et Madalmaad võidakse lõpuks impeeriumi osaks saada, ja pärast Taani lüüasaamist tundusid protestandid Saksamaal olevat lüüa saanud. Prantsusmaa oli taas seotud tema enda ebastabiilsusega (kuulus La Rochelle'i piiramine algas 1627. aastal) ja Hispaania väljapaistvus näis olevat ümberlükkamatu. Olivarese krahv-hertsog kinnitas kindlalt: "Jumal on hispaanlane ja võitleb tänapäeval meie rahva eest".
Olivares oli ajast maha jäänud mees; ta mõistis, et Hispaania vajab reforme ja reformimiseks on vaja rahu. Madalmaade Ühendatud Provintside hävitamine oli vajalik. Hollandi koloniaalpoliitika püüdis õõnestada Hispaania ja Portugali hegemooniat. Spínola ja Hispaania armee olid keskendunud Madalmaadele ja sõda näis kulgevat Hispaania kasuks.
1627. aastal kukkus Kastiilia majandus kokku. Hispaanlased olid oma valuutat sõja eest tasumiseks alavääristanud ja hinnad tõusid Hispaanias plahvatuslikult nagu eelmistel aastatel Austrias. Kuni 1631. aastani tegutsesid Kastiilia osad valuutakriisi tõttu vahetusmajanduses ja valitsus ei suutnud talurahvalt mingeid sisulisi makse koguda, sõltudes selle asemel kolooniatest (Hispaania aardelaevastiku kaudu). Hispaania armeed Saksamaal kasutasid maal "endale maksmist". Olivarest, kes oli toetanud Hispaanias teatud maksumeetmeid kuni sõja lõpuleviimiseni, süüdistati veelgi viljatus sõjas Itaalias, Mantova pärilussõjas. Hollandlased, kes olid Kaheteistkümneaastase vaherahu ajal seadnud prioriteediks oma mereväe, asusid rüüstama Hispaania ja (eriti) Portugali merekaubandust, millest Hispaania oli pärast majanduslikku kokkuvarisemist täielikult sõltuv. Hispaania võitudest Saksamaal ja Itaalias ei piisanud ja nende merevägi hakkas kandma kaotusi.
1630. aastal randus Rootsi Gustav II Adolf Saksamaal ja vabastas Stralsundi sadama, mis oli kontinendi viimane tugipunkt, mida hoidsid keisri vastu sõdivad Saksa väed. Gustav marssis seejärel lõunasse, saavutades märkimisväärseid võite Breitenfeldi ja Lützeni lahingutes, pälvides protestantlikele eesmärkidele suuremat toetust, mida kaugemale ta läks. Katoliiklaste olukord paranes Gustavi surmaga Lützenis 1632. aastal ja keisrivägede šokeeriva võiduga Fernando de Austria ja Ferdinand III juhtimisel Nördlingeni lahingus 1634. aastal. 1635. aastal lähenes keiser sõjast väsinud Saksa riikidele jõupositsioonilt rahuga; paljud nõustusid, sealhulgas kaks võimsaimat, Brandenburg ja Saksimaa.
Kardinal Richelieu oli hollandlaste ja protestantide tugev toetaja sõja algusest peale, saates raha ja varustust, püüdes peatada Habsburgide tugevust Euroopas. Richelieu otsustas, et hiljuti sõlmitud Praha rahu oli vastuolus Prantsusmaa huvidega, ja kuulutas mõne kuu jooksul pärast rahu sõlmimist Saksa-Rooma keisrile ja Hispaaniale sõja. Kogenumad Hispaania väed saavutasid alguses edu; Olivares tellis Hispaania Madalmaadest Põhja-Prantsusmaale välkkampaania, lootes purustada Prantsusmaa kuninga Louis XIII ministrite otsuse ja kukutada Richelieu enne, kui sõda ammendab Hispaania rahalised vahendid ja Prantsusmaa sõjalised ressursid saavad täielikult kasutusele võetud. 1636. aasta année de Corbie ajal tungisid Hispaania väed lõunasse kuni Amiensi ja Corbie'ni, ähvardades Pariisi ja peaaegu lõpetades sõja oma tingimustel.
Pärast 1636. aastat aga peatas Olivares edasitungi. Prantslased said seega aega korralikult mobiliseeruda. 1639. aasta Downsi lahingus hävitas Hollandi merevägi Hispaania laevastiku ning hispaanlased ei suutnud oma vägesid Madalmaades piisavalt tugevdada ja varustada. Hispaania Flandria armee, mis esindas parimat Hispaania sõdurit ja juhtimist, seisis Põhja-Prantsusmaal 1643. aasta Rocroi lahingus silmitsi Louis II de Bourbon-Condé juhitud prantslaste pealetungiga. Hispaanlased eesotsas Francisco de Meloga löödi puruks. Üks Hispaania parimaid ja kuulsamaid armeesid sai lahinguväljal lüüa.
Viimased Hispaania Habsburgid (1643–1700) muuda
Prantslaste toel tõusid napollased ja portugallased 1640. aastatel Hispaania vastu üles. Kuna Hispaania Madalmaad asusid pärast 1648. aasta Lensi lahingut Prantsuse ja Hollandi vägede vahel kaitsele, sõlmisid hispaanlased hollandlastega rahu ja tunnustasid iseseisvaid Ühendatud Provintse Vestfaali rahuga, mis lõpetas nii Kaheksakümneaastase kui ka Kolmekümneaastase sõja.
Olivares üritas katalaanide ülestõusu maha suruda, käivitades sissetungi Lõuna-Prantsusmaale. Hispaania vägede Kataloonia vürstiriigis korterisse asumine tegi olukorra ainult halvemaks ja katalaanid otsustasid Hispaaniast üldse eralduda ja ühineda Prantsusmaaga. Prantsuse väed saabusid varsti Katalooniasse, kuid kui kodus puhkes uuesti kodusõda (Fronde), aeti nende koduselt hajutatud väed Kataloonia ja Hispaania Habsburgide vägede poolt 1652. aastal minema.
Inglismaa astus nüüd sõtta ja okupeeris Jamaica. Pikk, tüütu ja väsinud võitlus lõppes tõhusalt Düünide lahinguga (1658), kus Turenne'i vikonti juhitud Prantsuse armee (koos mõningase Inglismaa abiga) võitis Hispaania Madalmaade armeed. Hispaania nõustus 1659. aastal Püreneede rahuga, mis loovutas Prantsusmaale Artois, Roussilloni ja osa Lorraine'ist.
Samal ajal kasutasid portugallased ära Kataloonia mässu, et 1640. aastal oma iseseisvus välja kuulutada. 60 aastat Portugali ja Hispaania vahelist uniooni ei olnud õnnelik. Portugali keelt valdav Felipe II külastas riiki kaks korda, kuid Felipe III vaid korra, lühikese ametliku visiidi käigus, ja Felipe IV ei viitsinud seda kunagi teha. Hispaanlasi, kes olid mujal raske surve all, süüdistati Portugali ülemerekolooniate ebapiisavas kaitsmises hollandlaste eest (kes annekteerisid osa koloniaal-Brasiiliast) ning majanduslanguse ajal ei pidanud Hispaania kolooniad oma Portugali kolleegidega kaubitsema ja konkureerima. Veelgi enam, Portugali autonoomne staatus liidus võrdsena langes pärast Felipe II ja seda käsitleti suurtes riiginõukogudes üha enam kui provintsi. Pärast seda, kui Portugal kuulutas välja iseseisvuse ja valis Braganza hertsogi kuningas João IV-ks, häiris Hispaaniat mäss Andaluusias ja otsustas seetõttu mitte midagi ette võtta.
Portugali mäss oli osaliselt see, mis viis Hispaania 1659. aastal rahu sõlmimiseni Prantsusmaaga. Kuid valitsus läks 1647. ja 1653. aastal taas pankrotti ning aadel ei tahtnud finants- ja maksureformidele sentimeetritki anda. Portugali võidud 1663. aastal Ameixialis ja 1665. aastal Vila Viçosas tagasid neile iseseisvuse ning 1668. aastal tunnustas Hispaania Portugali suveräänsust.
Felipe IV, kes oli oma elu jooksul näinud Hispaania impeeriumi mõju vähenemist, vajus aeglaselt depressiooni pärast seda, kui ta pidi 1643. aastal oma lemmikõukondlase Olivarese vallandama. 1646. aastal suri tema vanim poeg ja pärija don Baltasar Carlos 16-aastaselt. Carlos II-ga manipuleerisid erinevad poliitilised fraktsioonid kogu tema elu. Lühikest aega don Juan José de Austria valitsemisajal (kui valido) hakkas aadel taas Hispaaniat domineerima. Enamik neist olid omakasupüüdlikud, kuid oli ka selliseid, nagu Oropesa krahv, kes suutis (hoolimata hävitavast deflatsioonist) valuuta stabiliseerida. Teised püüdsid nõrgendada inkvisitsiooni võim (mis kaotati siiski alles 1808. aastal) ja soodustada majandusarengut.
Sellegipoolest langes Hispaania majandus (eriti Kastiilias) ja rahvaarv vähenes 17. sajandi jooksul ligi kahe miljoni inimese võrra. See oli osaliselt tingitud katkupuhangutest ja osaliselt peaaegu pidevast sõjast põhjustatud tohututest ohvritest. Ajavahemik 1677-1686 oli madalseis näljahäda, katku, loodusõnnetuste ja majandusliku murranguga. Kasvas väljaränne Uude Maailma.
Prantsusmaa oli nüüd Louis XIV ajal tugev ja ühendatud ning võttis pärast Püreneede rahu (1659) Hispaania koha domineeriva võimuna Euroopas. Sel perioodil peeti kolm sõda, Devolutsioonisõda (1667–1668), Prantsuse-Hollandi sõda (1672–1678) ja Üheksa-aastane sõda (1688–1697). Kuigi Hispaania territoriaalsed kaotused (Franche-Comté, mõned linnad Lõuna-Madalmaades ja osa Hispaniola saarest) olid suhteliselt väikesed, oli see näidanud mõningast haavatavust ning Louis XIV (ja ka teised Euroopa valitsejad) pidasid Carlos II surma saabumiseks plaane, sest oli selge, et ta ei too lapsi ja Habsburgide liin Hispaanias sureb koos temaga. Lõpp saabus Carlose surmaga 39. eluaastal 1. novembril 1700.
Religioon ja Hispaania inkvisitsioon muuda
Hispaania inkvisitsioon käivitati ametlikult katoliku monarhide valitsusajal, jätkasid nende Habsburgide järeltulijad ja lõppes alles 19. sajandil. Carlos I ajal sai inkvisitsioonist ametlik osakond Hispaania valitsuses, mis väljus 16. sajandi edenedes kontrolli alt.
Felipe II laiendas oluliselt inkvisitsiooni ja muutis kiriku ortodoksia avaliku korra eesmärgiks. 1559. aastal, kolm aastat pärast Felipe võimulesaamist keelati Hispaanias üliõpilastel välismaale reisimine, inkvisitsiooni juhid määrati tsensuuri eest vastutama ja raamatuid ei tohtinud enam importida. Felipe püüdis jõuliselt protestantlust Hispaaniast välja juurida, korraldades lugematuid kampaaniaid luterliku ja kalvinistliku kirjanduse riigist kõrvaldamiseks, lootes vältida Prantsusmaal toimuvat kaost.
Felipe oli usklikum kui tema isa ja oli veendunud, et kui protestandid kasutavad sõjalist jõudu, peab ta sama tegema. Ta oli valmis tegema kõik endast oleneva, et võidelda ketseritega ja säilitada Hispaania hegemooniat, sekkudes isegi paavsti valimistesse, et tagada Hispaania-meelse paavsti valimine. Felipe saavutas paavstidega kolm korda edu: Urbanus VII, Gregorius XIV ja Innocentius IX. Kuid neljandal korral ei suutnud ta takistada Prantsuse-meelse Clemens VIII valimist.
Kardinal Jiménez puhastas Hispaania kiriku 15. sajandil paljudest administratiivsetest liialdustest ja inkvisitsioon aitas välja tõrjuda palju radikaalsemaid reformijaid, kes püüdsid muuta kirikuteoloogiat nii, nagu protestantlikud reformaatorid soovisid. Selle asemel sai Hispaaniast rekonkistast väljudes vastureformatsiooni võsu. Hispaania aretas Püha Teresa Ávilast ja bask Ignatius Loyola isikus kaks ainulaadset vastureformatsioonilise mõtte niiti. Teresa pooldas ranget munklust ja iidsemate patukahetsustraditsioonide taaselustamist. Ta koges müstilist ekstaasi, mis avaldas Hispaania kultuurile ja kunstile sügavat mõju. Jesuiitide ordu asutaja Ignatius Loyola oli kogu maailmas mõjukas, rõhutades hingelist tipptaset ning aidates kaasa õppimise taaselustamisele kogu Euroopas. 1625. aastal, Hispaania prestiiži ja võimu tipul asutas Olivarese krahv-hertsog Madridis jesuiitide Colegio Imperiali, et koolitada Hispaania aadlikke humanitaar- ja sõjakunsti alal.
Lõuna-Hispaania moriskid pöörati 1502. aastal sunniviisiliselt ristiusku, kuid Carlos I valitsemisajal suutsid nad oma kristlikelt valitsejatelt teatud sallivuse saavutada. Neil lubati praktiseerida oma endisi tavasid, riietust ja keelt ning ususeadusi rakendati lõdvalt. (Kuid Carlos võttis vastu ka "Limpieza de sangre", seaduse, mis välistas avalikel ametikohtadel need, kes ei olnud puhast vanakristlikku, mittejuutide verd.) Felipe hakkas taas paika panema põlvkondade piiravaid seadusi enne ja 1568. aastal hakkasid moriskid mässama (vaata Moriskide mäss). Mässu surusid maha alles Itaalia väed don Juan de Austria juhtimisel ning isegi siis taandusid moriskid mägismaale ja said lüüa alles 1570. aastal. Mässule järgnes ulatuslik ümberasustamisprogramm, millega 12 000 kristlikku talupoega asendasid moriske. 1609. aastal saatis Felipe III Lerma hertsogi nõuandel 300 000 Hispaania moriski välja.
Töökate juutide, mauride ja moriskide väljasaatmine ei edendanud Hispaania majandust. Moriskide väikesed hajutatud rühmad elasid suures osas elatuspõllumajandusest marginaalsetes mägipiirkondades või kvalifitseerimata tööga riigis, kus oli väga palju alatöölisi. Kastiilias asja uurimiseks moodustatud nõukogu ei andnud suurt mõju, kuid Aragóni ja eriti Valencia osades, kus elasid pooled moriskidest ja moodustasid elanikkonnast olulise vähemuse, oli üüriraha kaotanud aadlike jaoks mõju kindlasti märgatav.
Administratsioon ja bürokraatia muuda
Hispaanlased said vallutamisel rüüstatuna Uue Maailma kolooniatest suure kulla sissevoolu, millest suure osa kasutas Carlos oma sõdade jätkamiseks Euroopas. 1520. aastatel hakati hõbedat ammutama Guanajuato rikkalikest leiukohtadest, kuid alles 1540. aastatel, kui avati Potosí ja Zacatecase kaevandused, sai hõbedast muinasjutuline rikkuse allikas, mida see legendides eeldab. Hispaanlased jätsid kaevandamise eraettevõtluse hooleks, kuid kehtestasid quinto real nime all tuntud maksu, mille kohaselt kogus valitsus viiendiku metallist. Hispaanlased olid kogu oma tohutus Uue Maailma impeeriumis maksu jõustamisel üsna edukad; kõik väärismetallikangid pidid Indiate nõukogu juhtimisel läbima Sevilla kaubanduskoja. Almadéni elavhõbeda tarnimist (ülioluline hõbeda eraldamiseks maagist) kontrollis riik ja see aitas kaasa Hispaania maksupoliitika rangusele.
Inflatsiooni - nii Hispaanias kui ka mujal Euroopas - põhjustas peamiselt võlg, kuid võla tase sai võimalikuks hiljem hõbeda impordi suurenemise tõttu; Carlos oli enamiku oma sõdadest pidanud võlgu ja 1557. aastal, aasta pärast troonist loobumist, oli Hispaania sunnitud kehtestama oma esimese võlamoratooriumi, millega kehtestati muster, mis kordus üha häirivamate majanduslike tagajärgedega.
Vähesed hispaanlased mõtlesid algselt põlisameeriklaste kas massilisele tapmisele, orjastamisele või sunniviisilisele usuvahetusele, kuigi mõned mehed nagu Bartolomé de las Casas pooldasid nende humaansemat kohtlemist. See tõi kaasa palju arutelusid ja valitsuse meetmeid. Burgose seadused, Leyes Nuevas ning muud õiguslikud ja institutsionaalsed muudatused leevendasid mõnevõrra põlisameeriklaste tingimusi, sealhulgas vabastati kõik indiaanlastest orjad.
Seistes silmitsi kasvava piraatlus ohuga, võttis Hispaania 1564. aastal kasutusele oma ajast palju ees oleva konvoisüsteemi, kus aardelaevastikud lahkusid Ameerikast aprillis ja augustis. Poliitika osutus tõhusaks ja oli üsna edukas. Vaid kaks konvoid püüti kinni; üks 1628. aastal, kui selle vallutasid hollandlased, ja teine 1656. aastal, selle vallutasid inglased, kuid selleks ajaks olid konvoid varjuks sellele, mis nad olid eelmise sajandi lõpus oma haripunktis. Sellegipoolest sattusid nad isegi ilma täielikult vallutamata sageli rünnaku alla, mis võttis paratamatult oma osa. Mitte hajutatud impeeriumi kogu laevandust ei saanud suurte konvoidega kaitsta, mis võimaldas Hollandi, Inglise ja Prantsuse kaaperitel ja piraatidel rünnata kaubandust piki Ameerika ja Hispaania rannikut ning rüüstata isoleeritud asulaid. See muutus eriti metsikuks alates 1650. aastatest, kus kõik pooled langesid isegi tolleaegsete karmide standardite järgi erakordse barbaarsuse tasemeni. Hispaania vastas ka mitte väikese hulga kaaperlusega, kasutades tagasivallutatud Dunkerque'i linna Dunkerque'i korsaaride baasina Hollandi, Inglise ja Prantsuse kaubanduse ahistamiseks. Tõsisemalt öeldes osutus impeeriumi Portugali osa oma krooniliselt alamehitatud Aafrika ja Aasia kindlustega adekvaatne kaitsmine peaaegu võimatuks ja kuna Hispaania oli nii paljudel rinnetel nii täielikult kaasatud, ei suutnud ta nende kaitseks säästa. Hispaania pidi tegelema ka Osmanite toetatud berberite piraatlusega Vahemerel - palju suurem oht kui Kariibi mere piraatlus, samuti Idamaade ja Hollandi piraatlusega Filipiinide ümbruse vetes.
Hispaania impeeriumi kasv Uues Maailmas toimus Sevillast ilma Madridi juhtkonna otsese suunamiseta. Carlos I ja Felipe II tegelesid peamiselt oma ülesannetega Euroopas ja seega kontrollisid Ameerikaid asekuningad ja koloniaalhaldurid, kes tegutsesid tegeliku autonoomiaga. Habsburgidest kuningad pidasid oma kolooniaid pigem feodaalseteks ühendusteks kui Hispaania lahutamatuteks osadeks. Ükski Hispaania kuningas ei saanud ega võinud ka kolooniaid külastada. Habsburgid, kelle perekond oli traditsiooniliselt erinevate, mittekülgnevate alade üle valitsenud ja oli sunnitud kohalikele halduritele autonoomia üle andma, kordasid seda feodaalpoliitikat Hispaanias, eriti Baskimaal ja Aragónis.
See tähendas, et maksud, taristu parandamine ja sisekaubanduspoliitika määrati igal territooriumil iseseisvalt, mis tõi kaasa palju sisemisi tollitõkkeid ja teemakse ning vastuolulisi poliitikaid isegi Habsburgide territooriumil. Carlos I ja Felipe II olid suutnud oma muljetavaldava poliitilise energiaga erinevaid õukondi hallata, kuid palju nõrgemad Felipe III ja IV lasid sellel laguneda ning Carlos II ei olnud võimeline üldse midagi kontrollima. Hispaania enda arengut pidurdas asjaolu, et Carlos I ja Felipe II veetsid suurema osa ajast välismaal; suurema osa 16. sajandist hallati Hispaaniat Brüsselist ja Antwerpenist ning alles Hollandi mässu ajal naasis Felipe Hispaaniasse, kus ta veetis suurema osa ajast El Escoriali kloostripalee eraldatuses. Impeerium, mida hoidis koos sihikindel kuningas, kes hoidis koos bürokraatiat, koges tagasilööki, kui troonile tuli vähemusaldav valitseja. Felipe II umbusaldas aadlit ja heidutas igasugust iseseisvat algatust nende seas. Kui tolleaegsed kirjanikud pakkusid uudseid lahendusi Hispaania probleemidele, nagu põllumajanduses niisutamise kasutamine ja majandustegevuse soodustamine, siis aadel ei loonud kunagi kedagi, kes oleks suutnud tõsiseid reforme läbi viia.
Kuningaks saades põrkas Carlos oma aadlikega Kastiilia kogukondade sõjas, kui ta üritas täita valitsuse ametikohti tõhusate Hollandi ja Flaami ametnikega. Felipe II kohtas suurt vastupanu, kui ta püüdis jõustada oma võimu Madalmaades, aidates kaasa mässule selles riigis. Felipe IV peaminister Olivarese krahv-hertsog pidas alati Hispaania ellujäämise seisukohalt hädavajalikuks, et bürokraatia oleks tsentraliseeritud; Olivares toetas isegi Portugali täielikku liitu Hispaaniaga, kuigi tal polnud kunagi võimalust oma ideid realiseerida. Bürokraatia muutus üha enam ülespuhutuks ja korrumpeerunumaks, et Olivarese vallandamise ajaks 1643. aastal oli selle halvenemine muutnud selle suuresti ebatõhusaks.
Majandus muuda
Nagu enamik Euroopast, oli ka Hispaania 14. ja 15. sajandil nälja ja katku käes. 1500. aastaks hakkas Euroopa nendest demograafilistest katastroofidest välja tulema ja rahvastik hakkas plahvatuslikult kasvama. Sevillas, kus 1500. aastal elas 60 000 inimest, kasvas inimeste arv sajandi lõpuks 150 000-ni. Toimus märkimisväärne liikumine Hispaania linnadesse, et saada kasu laevaehitajate ja kaupmeeste uutest võimalustest, et teenindada Hispaania muljetavaldavat ja kasvavat impeeriumi. 16. sajand oli Hispaanias arenguaeg, kuna nii põllumajandus kui ka kaubandus vohasid. Kastiilia karmil sisemaal kasvas teravilja ja villa tootmine. Esimene toitis rahvastiku laienemist. Viimane toitis nii kohalikku tekstiilitootmist kui ka tulusat kaubavahetust Madalmaadega. Kastiilia linnad Burgos, Segovia, Cuenca ja Toledo õitsesid koos tekstiili- ja metallurgiatööstuse laienemisega. Santander põhjarannikul sai rikkuse oma traditsioonilisest rollist sadamana, mis ühendas riigi sisemaad Põhja-Euroopaga, ja laevaehituskeskusena. Lõunapoolsed linnad nagu Cádiz ja Sevilla laienesid Ameerika kolooniate nõudmistel ajendatud kaubanduse ja laevaehituse tõttu kiiresti. Barcelona, mis oli juba keskajal üks Euroopa tähtsamaid ja keerukamaid kaubasadamalinnu, jätkas arengut. 1590. aastaks oli Hispaania rahvaarv palju suurem kui ühelgi eelneval perioodil. See oli viimasel kümnendil, kui Kastiilia hakkas kannatama viljapuuduse all ja teda tabas 1596. aastast katk, mis tõi kaasa esimese tõsise pöörde rahvaarvus; tsükkel, mis kordus riigi eri osades läbi 17. sajandi mitu korda.
16. sajandi edenedes põhjustas inflatsioon Hispaanias (riigivõla ja, mis veelgi olulisem, hõbeda ja kulla importimise tõttu Uuest maailmast) talurahvale raskusi. 16. sajandil viiekordistus Hispaanias kaupade keskmine maksumus, eesotsas villa ja teraviljaga. Kuigi 20. sajandiga võrreldes mõistlikud, muutusid hinnad 15. sajandil väga vähe ning Euroopa majandust raputas niinimetatud hinnarevolutsioon. Hispaania, kes koos Inglismaaga oli Euroopa ainus villatootja, sai alguses kiirest kasvust kasu. Kuid nagu Inglismaal, algas ka Hispaanias tarastamine, mis lämmatas toidukasvatamise ja tühjendas terveid külasid, mille elanikud olid sunnitud linnadesse kolima. Kõrgem inflatsioon, Habsburgide sõdade koorem ja paljud tollimaksud, mis riiki lõhestasid ja Ameerikaga kauplemist piirasid, lämmatasid tööstuse kasvu, mis võis pakkuda linnades alternatiivset sissetulekuallikat. Teine tegur oli Kastiilia aadli militaristlik iseloom, mis oli välja kujunenud Pürenee poolsaare tagasivallutamise sajandite jooksul. Nad eelistasid karjääri valitsuse bürokraatias, sõjaväes või kirikus, vältides majandustegevust. See militarism tähendas ka seda, et Hispaania ammendas oma jõukuse ja tööjõu peaaegu pidevates sõdades. Felipe II ajal olid need sõjad seotud protestantismi vastu võitlemisega, kuid 17. sajandil sai selgeks, et enne 1517. aastat eksisteerinud maailma ei suudeta taastada. Hispaania sõjad sel sajandil olid üha enam seotud Habsburgide liidu hegemoonilise jõu säilitamisega Euroopas; kuigi Habsburgide liit oli edukas katoliku kiriku toetamisel protestantismi tõusu vastu.
Kastiilias tegeleti laialdaselt lambakasvatusega ja see kasvas kiiresti koos kuninga toetusel tõusvate villahindadega. Merinolambad viidi igal aastal põhjapoolsetest mägedest talveks soojemasse lõunaossa, jättes tähelepanuta riiklikud rajad, mille eesmärk oli takistada lammastel põllumaad tallata. Karjaste gildi Mesta vastu esitatud kaebusi eiras Felipe II, kes sai villast palju tulu. Lõpuks muutus ülemaksustatud Kastiilia viljatuks ja Hispaania, eriti Kastiilia, muutus saagipuuduse korvamiseks sõltuvaks suurest teraviljaimpordist, mis transpordikulusid ja piraatluse ohtu arvestades muutis Hispaanias esmatarbekaubad palju kallimaks kui mujal. Selle tulemusena kasvas Hispaania ja eriti Kastiilia rahvaarv, mis üldiselt väga kuival, kivisel, mägisel poolsaarel kunagi tihe ei olnud, palju aeglasemalt kui Prantsusmaal; Louis XIV ajal (1661-1715) elas Prantsusmaal rohkem inimesi kui Hispaanias ja Inglismaal kokku.
Krediit tekkis Hispaania äritegevuse laialt levinud vahendina 17. sajandil. Antwerpeni linn Hispaania Madalmaades asus Euroopa kaubanduse keskmes ja selle pankurid rahastasid enamikku Karl V ja Felipe II sõdadest laenuga. "Vahetuskirjade" kasutamine muutus tavaliseks, kui Antwerpeni pangad muutusid üha võimsamaks ja tõid kaasa ulatuslikud spekulatsioonid, mis aitasid hinnamuutusi liialdada. Kuigi need suundumused panid aluse kapitalismi arengule Hispaanias ja Euroopas tervikuna, tähendasid täielik reguleerimatus ja kõikehõlmav korruptsioon, et väikemaaomanikud kaotasid sageli kõik üheainsa ebaõnnega. Mõisad Hispaanias ja eriti Kastiilias kasvasid järk-järgult suuremaks ja majandus muutus üha konkurentsivõimetumaks, eriti Felipe III ja IV valitsemisajal, kui Hispaaniat raputasid korduvad spekulatiivsed kriisid.
Keskajast saati oli katoliku kirik Hispaania majanduse jaoks alati oluline. See tähtsus kasvas oluliselt Felipe III ja IV valitsemisajal, kes kogesid intensiivset isikliku vagaduse ja kiriku filantroopiat, annetades kirikule suuri maa-alasid. Hilisemad Habsburgid ei teinud midagi maade ümberjagamise edendamiseks. Carlos II valitsemisaja lõpuks oli suurem osa Kastiiliast mõne valitud maaomaniku käes, kellest suurim oli kirik. Hinnanguliselt oli 17. sajandi lõpus Hispaania kiriku valdused laienenud, hõlmates ligi 20% Kastiilia maast ja vaimulikud moodustasid kuni 10% Kastiilia täiskasvanud meestest. Järgnenud Bourbonide dünastia valitsuse poliitika oli suunatud kiriku tohutute valduste pidevale vähendamisele, mida selleks ajaks peeti riigi arengu takistuseks.
Kunst ja kultuur muuda
- Pikemalt artiklis Hispaania kuldajastu
Hispaania kuldajastu oli Hispaania kunstide ja kirjade õitseaeg, mis kestis ligikaudu aastatel 1550–1650. Mõned selle perioodi silmapaistvad tegelased olid El Greco, Diego Velázquez, Miguel de Cervantes ja Pedro Calderón de la Barca.
El Greco oli Kreeka maalikunstnik, kelle dramaatilist ja ekspressionistlikku stiili tabasid tema kaasaegsed hämmingus, kuid 20. sajandil leidis ta tunnustust. Velázquezi töödest sai eeskuju 19. sajandi realistlikele ja impressionistlikele maalikunstnikele.
Cervantes ja de la Barca olid mõlemad kirjanikud; Cervantese "Don Quijote de la Mancha" on üks selle perioodi kuulsamaid teoseid ja tõenäoliselt kõigi aegade tuntuim teos hispaania kirjandusest. See on rüütelkonna romantiliste, rüütellike aspektide paroodia ning kaasaegsete sotsiaalsete struktuuride ja ühiskondlike normide kriitika. Selle kuldajastu viimane suur kirjanik Juana Inés de la Cruz suri Uus-Hispaanias 1695. aastal.
Sellel perioodil õitses ka intellektuaalne tegevus, mida praegu tuntakse Salamanca koolkonnana, mis tõi välja mõtlejaid, keda uuriti kogu Euroopas.