Lembitu (suri 21. septembril1217Sakalas) oli Lehole ehk Lõhavere ehk Leole kihelkonna pealik või vürst (princeps) ja vanem (senior), muistsete eestlaste tuntuim väejuht. Ainsaks ajalooliseks allikaks Lembitu olemasolu kohta on Läti Henriku kroonika, millel põhinevad kõik oletused tema isiku, positsiooni ja tegevuse kohta. Oletatavasti oli ta üks Sakala maakonna olulisematest ülikutest. 1217. aastal kogunes Lembitu kutsel Mandri-Eestist Põhja-Sakalasse 6000-meheline malev, et minna sõjaretkega "Liivimaa kiriku" vastu - seda koos novgorodlastega, keda appi oodati. Pole teada, kes korraldas eelnenud läbirääkimised Novgorodiga, kuid ka siin ei saa välistada Lembitu algatust. Lembitu langes 1217. aastal novgorodlasi kaks nädalat tulutult oodanud eestlaste ühismaleva ning sakslaste, liivlaste ja latgalite eliitväe vahel peetud, ristisõdijate võiduga lõppenud Madisepäeva lahingus. Tema pea raiuti maha ja viidi võidumärgina Liivimaale. Pärast lüüasaamist esindas sakalasi rahuläbirääkimistel Lembitu vend Unnepewe.
Henriku teatel korraldas Lembitu "oma sõjaväega" 1212. aastal eduka rüüsteretke Pihkvasse. Arheoloogilised leiud Pihkvast Velikaja jõe läänekaldal olevast Zavelitšje linnaosast annavad tunnistust 13. sajandi alguses toimunud põlengust, mida on võimalik seostada selle sõjaretkega.
Linnamäel ümmargust õue (umbes 3500 ruutmeetrit) ümbritsenud ringvallist veeti suurem osa Väikese väina tammi ehitusmaterjaliks, säilinud valli osad on 5–8 m kõrgused. Valli põhja- ja lõunaküljel on väravakäik. Ringvalli äravedamisel saadi 2 aardeleidu, neis on hõbe- ja pronksehteid, ripatsina kantud hõbemünte, klaashelmeid ja kaalud koos kapsliga. Arvatavasti peideti aarded veebruaris 1227. aastal, kui maalinna orduvägede poolt piirati ja vallutati.
Me ei saa ealeski edaspidi ristiusku vastu võtma, niikaua kui maale on üks aastavanune või küünrapikkune poeglaps järele jäänud., Sakala saadikud Riias Henriku Liivimaa kroonika teatel, 1220.
Selles meres olevat veel palju teisi suuri saari, mille hulgas üht suurt nimetatakse Aestimaaks. Ka sealsed elanikud ei tea kristlaste Jumalast veel midagi, nad kummardavad draakoneid ja linde, kellele nad elusaid inimesi ohverdavad.Breemeni Adam, 1073-1076.
Eesti muinasaejaks nimetatakse perioodi teadaoleva inimasustuse tekkimisest Eesti alal Pulli lähedal Pärnumaal ca 9000 eKr Eesti keskaja alguseni 13.sajandil.
