Paneelelamu (ka paneelmaja) on varem valmistatud betoonpaneelidest kokku pandud elumaja. Paneelelamuid on ehitatud kõikjal üle maailma alates 20. sajandi algusest, kuid massiliseks elamuehituseks hakati paneelehitust kasutama alles Teise maailmasõja järel, kui sõjapurustuste ja linnastumise tagajärjel tekkis paljudes riikides suur nõudlus elamispinna järele. Eestisse kerkisid paneelelamurajoonid (nt Tallinnas Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe, Tartus Annelinn) peamiselt Nõukogude ajal.

Moderniseeritud Plattenbau Dresdenis
Berlin-Marzahn, Ida-Saksamaa suurim uuselamurajoon (1987)
Tartu Annelinna hooned

Endise Nõukogude Liidu aladel hüüti esimese laine paneelelamuid hruštšovkadeks. Saksamaal tuntakse paneelmaju Plattenbau nime all; inglise keeles on nende nimetus peamiselt apartment block ja spetsiifilisemalt large panel system-building (LPS). Algselt ei pärine paneelehitus siiski Nõukogude Liidust, kuigi seal leevendati paneelelamute massilise ehitusega üleriiklikku elamispindade defitsiiti. Ka teistes maades tarvitati paneelehitust tihti just riiklikes elamuehitusprojektides.

Ajalugu muuda

Eelnevalt mujal valmistatud paneelidest maju hakati ehitama kõigepealt 1909.-1910. aastal New Yorgis, kus arhitekt Grosvenor Attenbury oli projekteerinud elamurajooni Forest Hills Gardens. Tema spetsiifilist paneelehituse vormi nimetati Attenbury süsteemiks. Tollal eksperimenteeriti ka muudest materjalidest (puit, metall) seeriatootmises valminud ehituselementidega.

Laialdase populaarsuse võitsid paneelelamud siiski alles Teise maailmasõja järel, kui neid projekteerisid mitmed tuntud arhitektid, sh Le Corbusier. Nõukogude Liidus juurutas selle esmalt Moskvas arhitekt Vassili Svetlitšnõi. Väiksemaid paneelrajoone uuslinnaosades nimetati mikrorajoonideks.

Kuna paneelelamurajoone on sageli rajatud riikliku kampaania korras, leevendamaks elutingimusi nendele ühiskonnarühmadele kes ei jaksa endale osta eramaju, on neist vahel kujunenud vertikaalagulid, kus elavad töölised ja immigrandid; see halvendab omakorda paneelelamurajoonide mainet, ning võib ühiskondlikku kihistumist suurendada.

Eestis muuda

Eestis olid paneelelamurajoonid Nõukogude ajal algselt prestiižsed ("kõigi mugavustega"), ning hiljemgi on seal elanud eri ühiskonnaklasside esindajad, seega on kihistumine väiksem. Samas anti Eesti NSV-s uusrajoonidesse kortereid eeliskorras Nõukogude Liidu teistest piirkondadest saabunud töölistele, mistõttu on paneelrajoonides muukeelsete elanike osakaal üldjuhul tänini suurem kui teistes linnaosades. See on soodustanud ka hilisemat etnilist kihistumist.

Magalad muuda

Paneelelamurajoonid ehitati teadlikult magalarajoonideks, mida iseloomustab see, et elanikud käivad peamiselt teistes linnaosades tööl või meelelahutusasutustes (kino, kontsert, varietee, baar). Selliste rajoonide magala-staatust kinnistab samuti tõik, et teatud tüüpi meelelahutusasutuste puudumine või vähesus on sihilik, et välistada mürasaastet, mis võib elanikke häirida, kui ka antisotsiaalset käitumist (kasiinode keelustamine koolide ja lasteaedade vahetus läheduses).

Nõukogude ajal paneelelamute juurde kavandatud ühiskondlik infrastruktuur jõuti Tallinnas välja ehitada näiteks Mustamäele ja Koplisse, vähesel määral ka Õismäele. Lasnamäe kui toona uusima linnaosa taristu rajamine jäi täiesti puudulikuks, sest peamine rõhk oli elamuehitusel. Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, lakkas sellega nii sisseränne kui ka Lasnamäe ehitamise ja laiendamise rahastamine.

  Pikemalt artiklites Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe ja Annelinn

Tänapäev muuda

Kui Eesti iseseisvuse taastamise aegses ja -järgses eufoorias kuulutati paneelelamurajoonidele sageli kadu, lubades need maha lõhkuda ning asendada madaltiheda hoonestusega (üheks laulva revolutsiooni sümboliks sai Alo Mattiiseni laul "Peatage Lasnamäe"), siis hiljem on ehitusasjatundjad valdavalt tunnistanud, et betoonpaneelidest elamute seisukord on enamjaolt parem kui arvatud, ehkki need vajavad järjekindlat hooldust nagu iga teinegi maja,[1] ning paneelelamurajoonide lammutamine tekitaks raskusi nii juriidiliselt (korterid on eraomand), majanduslikult (massiliselt uut elamispinda rajada oleks väga kulukas) kui ka poliitiliselt (suur osa paneelrajoonide elanikke ei soovi sealt lahkuda).[viide?]

Tallinna magalarajoonide ühiskondlik taristu hakkas edasi arenema 21. sajandi algusest, kui "mägedel" valmis mitu suuremat ostukeskust eri tüüpi kaupluste ja teenindusasutustega, millele lisandusid 2010. aastate teisel poolel kinod, mänguruumid ja jõusaalid. Ostukeskuste olemasolu soodustas ka paljude eraldiseisvate äride liikumist nende vahetusse lähedusse. Magalate olukord paranes seeläbi tunduvalt, iseäranis Lasnamäel, kuhu valmis muuhulgas mitu spordihoonet.

Tüüpprojektid muuda

 
Tallinn Randla tänav 16, tüüpprojekt 1-317

Hruštšovkad muuda

  Pikemalt artiklis Hruštšovkad

Paneelelamud muuda

 
Tallinnas A. H. Tammsaare tee 61 renoveeritud hoone, Tüüpprojekt 1-464
 
Tallinnas Arbu tänava hoone, Tüüpprojekt 111-121

Ehkki neid tüüpprojekte hruštšovkadeks Eestis ei peeta,[2] siis Läänes küll:

Kolhoosimajad muuda

Viited muuda

  1. Merilin Pärli TTÜ professor: terviklikult renoveeritud paneelmaja kestab igavesti ERR, 14.04.2016
  2. "VIDEO: kortermaja saab uudsel moel korda senisest kiiremini". Postimees. 10. märts 2021. Vaadatud 24. märtsil 2021.
  3. Nõukogudeaegsete tüüpmajade karge modernism, sirp.ee, 10.09.2021
  4. Millised on tüüpilise kolhoosimaja korterid läbi nelja kümnendi, maakodu.delfi.ee, 11.09.2022

Välislingid muuda