Ava peamenüü
Moderniseeritud Plattenbau Dresdenis
Berlin-Marzahn, Ida-Saksa suurim uuselamurajoon (1987)
Annelinna hooned

Paneelelamu (ka paneelmaja) on varemvalmistatud betoonist paneelidest kokku pandud elumaja. Paneelelamuid on ehitatud kõikjal üle maailma alates 20. sajandi algusest, kuid massiliseks elamuehituseks hakati paneelehitust kasutama alles Teise maailmasõja järel, kui sõjapurustuste ja linnastumise tagajärjel tekkis paljudes riikides suur nõudlus elamispinna järele. Eestisse kerkisid paneelelamurajoonid (nt Tallinnas Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe, Tartus Annelinn) peamiselt Nõukogude ajal.

Endise Nõukogude Liidu aladel hüüti esimese laine paneelelamuid hruštšovkadeks. Saksamaal tuntakse paneelmaju Plattenbau nime all; inglise keeles nimetatakse seda large-panel system building (LPS). Algselt ei pärine paneelehitus siiski Nõukogude Liidust, kuigi seal leevendati paneelelamute massilise ehitusega üleriiklikku puudust kaasajastatud elamispindadest. Ka teistes riikides tarvitatud on paneelehitust tihti just riiklikes elamuehitusprojektides.

Esmakordselt ehitati maju eelnevalt mujal valmistatud paneelidest 1909.-1910. aastal New Yorgis, kus arhitekt Grosvenor Attenbury projekteeris elamurajooni Forest Hills Gardens. Tema spetsiifilist paneelehituse vormi nimetati "Attenbury süsteemiks". Tollal eksprerimenteeriti ka teistest materjalidest (puit, metall) seeriatootmises valminud ehituselementidega. Laialdase populaarsuse võitsid paneelelamud siiski alles Teise maailmasõja järel, kui neid projekteerisid mitmed tuntud arhitektid, sh Le Corbusier. Nõukogude Liidus juurutas selle esmalt Moskvas arhitekt Vassili Svetlitšnõi. Väiksemaid paneelrajoone uuslinnaosades nimetati mikrorajoonideks.

Kuna paneelelamurajoone on sageli rajatud riikliku kampaania korras, leevendamaks nende ühiskonnarühmade elutingimusi, kes ei jaksa endale osta eramaju, on neist vahel kujunenud vertikaalagulid, kus elavad töölised ja immigrandid; see halvendab omakorda paneelelamurajoonide mainet ning tugevdab kihistumist veelgi. Eestis olid paneelelamurajoonid Nõukogude ajal algselt prestiižsed ning hiljemgi on seal elanud eri ühiskonnaklasside esindajad, seega on kihistumine väiksem. Samas anti Eesti NSV-s sageli uusrajoonidesse kortereid riigi teistest piirkondadest saabunud töötajatele, mistõttu on paneelrajoonides muukeelsete elanike osakaal üldjuhul tänini kõrgem kui teistes linnaosades. See on soodustanud ka hilisemat etnilist kihistumist. Ka ei ole paneelelamute juurde kerkinud Nõukogude ajal kavandatud ühiskondlikku infrastruktuuri või on see jäänud nõrgaks, mistõttu elanikud käivad valdavalt tööl ja puhkamas teistes linnaosades ning paneelrajoonid on pälvinud hüüdnime "magalad".

Kui Eesti taasiseseisvumise aegses ja järgses eufoorias kuulutati paneelelamurajoonidele sageli kadu, lubades need maha lõhkuda ning asendada madaltiheda hoonestusega (üheks laulva revolutsiooni sümboliks sai Alo Mattiiseni laul "Peatage Lasnamäe")[viide?], siis hiljem on ehitusasjatundjad valdavalt tunnistanud, et betoonpaneelidest elamute seisukord on enamjaolt parem kui arvatud, ehkki need vajavad järjekindlat hooldust nagu iga teinegi maja[1], ning paneelelamurajoonide lammutamine tekitaks raskusi nii juriidiliselt (korterid on enamasti erastatud), majanduslikult (massiliselt uut elamispinda rajada oleks äärmiselt kulukas) kui ka poliitiliselt (suur osa paneelrajoonide elanikke ei soovi sealt lahkuda)[viide?].

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri