Magalarajoon
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel vajab toimetamist. (August 2021) |
Magalarajoon on selline elurajoon, kust enamik inimesi läheb hommikul tööle ja tuleb õhtul tagasi.
Eestis on magalarajoonidena tuntud suured ühetaolised paneelmajarajoonid,[viide?] mis on ehitatud Nõukogude ajal, aastatel 1950–1988. Tallinnas on nendeks Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe, Tartus Annelinn. 21. sajandi algusest peale on toimunud inimeste pidev väljavool magalarajoonidest uuematesse korteritesse ja eramajadesse, uutesse ja ümberarendatud asumitesse, aga ka Tallinna linnaga külgnevatesse valdadesse.[viide?]
Probleemid muuda
Autostumine muuda
Vanade planeeringute sobimatuse tõttu tänapäeva autostumisega esineb Tallinna magalarajoonides sageli parkimisprobleeme. Lisaks majaühistute esimeeste huvipuudusele süvendavad probleemi ka parkimiskohtadele jäetud vanad autoromud ja olemasolevat ruumi ebaefektiivselt kasutavad autojuhid.
Vanus muuda
Eesti magalarajoonide eluruumid vajavad hooldust, et hoida ära soojuskadu ja regulaarsete ilmastikutingimustega kaasnevat kulumist ja amortisatsiooni. Hooneid haldavad peamiselt korteriühistud, mis on aastate jooksul lasknud vastavalt oma võimetele teha eri raskusastmega renoveerimistöid. Leidub inimesi, kes arvavad, et pikka aega laialdase kasutuseta olevad paneelelamud ja muud peaaegu tühjad hooned tuleks kasutusest välja arvata, kuigi nii eramutel kui ka korteritel on omanikud, mis hoonete lammutamist ei võimalda. Skeptikute sõnul on magalarajoonid amortiseerunud ja pikema aja kontekstis perspektiivitud.[viide?] Pooldajate meelest hoiab magalaeluruumide suur hulk nende hinnad stabiilse või madalana, vältides sellega nende ebamõistlikku hinnatõusu nõudluse suurenemisel; võimaldab eri ühiskonnakihtidest inimestele kompaktset elamist tiheasustusega sootsiumis, mitte väga kaugel töö- ja puhkekohtadest; ning väldib või aeglustab Ameerika-stiilis suburbaniseerumist ja valglinnastumist.