Michael VIII Palaiologos

Michael VIII Dukas Angelos Komnenos Palaiologos või Palaeologus (kreeka keeles Μιχαὴλ Δούκας Ἄγγελος Κομνηνὸς Παλαιολόγος (Mikhaēl Doukas Angelos Komnēnos Palaiologos); u 122311. detsember 1282) oli Nikaia keiser aastatel 12591261 ja Bütsantsi keiser 12611282. Michael VIII oli Bütsantsi viimase, Palaiologose dünastia rajaja, mis vaitses riiki kuni Konstantinoopoli langemiseni 1453. aastal. Ta vallutas 1261. aastal ladinlastelt tagasi Konstantinoopoli, taastades sellega lõplikult Bütsantsi keisririigi. Tema valitsusajal taastas riik oma võimsuse ning Bütsantsi armee ja merevägi suurenesid märgatavalt. Konstantinoopoli linn ehitati taas üles ning selle elanikkond kasvas. Keiser taasavas ka Konstantinoopoli ülikooli, mis viis riigi 13.–15. sajandil Palaiologose renessansi nimelisse ajastusse.

Michael VIII Dukas Angelos Komnenos Palaiologos
Michael VIII Dukas Angelos Komnenos Palaiologos
Michael VIII Palaiologose miniatuur Georgios Pachymerese 14. sajandi käsikirjast "Historia"
Nikaia kaaskeiser (Bütsantsi keiser eksiilis)
Ametiaeg
1. jaanuar 1259 – 15. august 1261
Eelnev Johannes IV Laskaris
Järgnev Bütsantsi keisririigi taastamine
Bütsantsi keiser Konstantinoopolis
Ametiaeg
15. august 1261 – 11. detsember 1282
Eelnev Balduin II (Ladina keiser)
Järgnev Andronikos II Palaiologos
Isikuandmed
Sündinud u. 1223
Nikaia keisririik
Surnud 11. detsember 1282 (59)
Pachomion, Lysimachia lähedal, Bütsantsi keisririik
Abikaasa Theodora Palaiologina
Vanemad
  • isa: Andronikos Komnenos Palaiologos
  • ema: Theodora Angelina Palaiologina
Lapsed
  • Manuel Palaiologos;
  • Irene Palaiologina;
  • Andronikos II Palaiologos;
  • Anna Palaiologina;
  • Konstantinos Palaiologos;
  • Theodora Palaiologina;
  • Eudokia Palaiologina;
  • Theodore Palaiologos;
  • Euphrosyne Palaiologina;
  • Maria Palaiologina;
  • Michael VIII ajal liikus Bütsantsi sõjaväe tähelepanu Balkanile Bulgaaria vastu, mis jättis Anatoolia piiri tähelepanuta. Tema järglased ei suutnud seda enam kompenseerida ning nii Arseniose skisma kui kaks kodusõda ajavahemikes 1321–1328 ja 1341–1347 õõnestasid edasisisi jõupingutusi territooriumite taastamiseks, mis kulutasid riigi jõudu, majandust ja ressursse. Jätkuvad sõjad Bütsantsi, Thessaloniki keisririigi, Epeirose despootkonna ja Serbia vahel lõppesid endise Bütsantsi keisririigi lõpliku killustatusega ning andis võimaluse türklastel laiendada Anatoolias oma territooriume.

    LapsepõlvRedigeeri

    Michael Palaiologos oli megas domestikos Andronikos Palaiologose ja keiser Alexios III Angelose tütre, Theodora Angelina Palaiologina poeg. Deno John (kreeka keeles Konstantinos) Giannakopoulose järgi põlvnes Michael kõigist kolmest keiserlikust perekonnast, kes Bütsantsi enne Konstantinoopoli langemist 1204. aastal valitsesid. Tema emal polnud ilmselt Michaeli varajases elus erilist rolli, sest vähemalt mõnda aega kasvatas teda kümme aastat vanem õde Martha, kes oli megas domestikos Nikephoros Tarchaneiotese abikaasa.[1]

    Michaeli rajatud Bütsantsi viimane keisridünastia Palaiologos oli olnud juba ligi paarsada aastat küllaltki tuntud, olles sugulussidemetes peaaegu kõikide teiste väljapaistvate perekondadega. Mõnda neist, nagu Dukas, Angelos ja Komnenos kasutas keiser ka oma täispikas nimes.[2]

    Noorus ja mõjuvõimu kasvRedigeeri

    Michael Palaiologos pääses kõrge sünnipärase positsiooni tõttu juba noorukina Nikaia õukonda, kus saavutas ruttu suure populaarsuse. Selle võitmiseks kasutas Michael kõiki võimalikke vahendeid, näiteks meelitamist ja hirmutamist. Sedasi saavutas ta juba keiser Johannes III valitsusajal kaaluka positsiooni.[2] Isa juhtimisel teenis ta Traakias Melniki ja Serrese linnade kubernerina. Kuid 1253. aasta sügisel süüdistati Michaeli keiser Johannes III Vatatzese vastases vandenõus.[1] Tõenäoliselt oli tegu kuulujutuga ning seda levitasid Michaeli vaenlased, kes soovisid temast lahti saada. Keiser aga käskis alustada õigusemõistmist. Philadelphia metropoliit Phokas, kes oli Michaeli suhtes negatiivselt meelestatud, soovitas kasutada tulega järeleproovimist ehk jumalakohut, mis seisnenuks selles, et süüalune peab käes hoidma tulikuuma rauda. Palaiologos ütles väidetavalt seepeale nii: "Nii saab proovile panna vaid pühakuid, kes suudavad sooritada imesid, mina aga olen patune. Kui püha mees – metropoliit – ulatab mulle oma käega tulest võetud rauatüki, siis võtan ma selle vastu." Sellega pääses Michael karistusest, sest vaimulik ei soovinud rauda puutuda.[2]

    Kuigi ta pääses karistusest, abiellus hiljem keisri venna lapselapse Theodroaga ning talle anti tiitel megas konostaulos (frangi palgasõdurite ülem), ei usaldatud teda endiselt.[1] Samas oletavad mõned ajaloolased, et Johannes III pidi mingit kiindumust Michaeli suhtes tundma, et lubas tal oma sugulasega abielluda[3]. Keiser Johannes III suri 1254. aastal ning uus valitseja Theodoros II hakkas läbi viima puhastust aristokraatide seas. Seetõttu põgenes Michael Rumi sultanaati, kus ta teenis ajavahemikus 12561258 kristlastest palgasõdurite väejuhina, võideldes sultan Kaykaus II eest. 1258. aastal kutsus keiser Theodoros II Laskaris Michaeli tagasi. Pärast seda, kui mõlemad üksteisele truudust vandusid ja julgeolekugarantiisid andsid, nõustus Michael Theodorose teenistusse minema.[1] Teise verisooni järgi põgenes Michael ilma igasuguse aluseta seldžukkide juurde. Ta väitis, et keiser tahtis teda tappa. Theodorosel sellist kavatsust polnud ning Michaeli tagasimeelitamiseks andis keiser talle pühaliku vande tema julgeoleku tagamise kohta, mida Michael oligi kogu aktsiooniga salaja taotlenud.[2]

    VõimuletõusRedigeeri

    Georgios Mouzaloni kukutamineRedigeeri

    Keiser Theodoros II Dukas Laskaris suri 1258. aasta 16. augustil. Kõigest mõned päevad hiljem sepitseti Michael Palaiologose juhtimisel asevalitseja ja Theodorose alaealise poja Johannes IV hooldaja Georgios Mouzaloni vastu vandenõud.[1] Kuigi Theodoros II oli lasknud oma surivoodil pühalikult kõigil tähtsamatel aadlikel Georgiosele truudust vanduda. Mouzalon mõistis hästi, et ta pole aristokraatide seas populaarne ning teda kadestatakse. Asevalitseja viis Johannese pärast kroonimist varjule suveresidentsi, kus oli hoiul ka riigikassa. Peagi sai Georgios aru, et võimu tal enda käes hoida ei õnnestu. Ta teatas ametlikult oma soovist loobuda hooldaja "raskest koormast". Vandeseltslased olid selleks ajaks juba tugeva aluse enda tegevusele loonud. Neid ei rahuldanud enam Georgiose taandumine. Selle stsenaariumi järgi oleks Mouzalon säilitanud vähemalt osalise mõju riigijuhtimisele. Umbes üheksandal päeval pärast keiser Theodoros II surma peeti kloostris, Theodorose haual, mälestusjumalateenistus, kuhu saabusid ka uus valitseja Johannes IV, tema hooldaja Mouzalon ja teised ametiisikud. Vandeseltslased olid eeltööna levitanud sõdurite seas jutte, et asevalitseja hoiab keisrit sisuliselt vangistuses, mistõttu hakkasid nad jumalateenistuse ajal lärmama ja nõudma keisri nägemist. Peagi tungisid osad sõdurid kirikusse, kus Georgios püüdis end altarisse peita, kuid ta võeti kinni ning tapeti. Pärast seda hakkasid vandenõulased levitama jutte, et nad kõrvaldasid mehe, kes oli põhjustanud keiser Theodorose surma ning võtnud tema järeltulija vabaduse. Vandenõulased andsid ka käsu tugevdada Johannes IV valvet, mille eesmärgiks oli hoida teda oma kontrolli all.[2]

    Tõus regendiks ja kaaskeisriksRedigeeri

     
    Keiser Michael VIII Palaiologose

    Georgios Mouzaloni tapmise järel tuli leida Johannes IV-le uus hooldaja. Kõige laiapõhjalisem toetus oli Michael Palaiologosel, kelle positsiooni tugevdas sugulus keisriga nii ema kui isa poolt. Michael otsustas oma positsiooni tugevdamiseks kasutada kavalust. Ta keeldus esialgu ametikohast, väites, et ta on selle jaoks liiga vaene ning tal puuduvad vastavad tiitlid. Samal ajal võttis ta ruttu kontrolli riigikassa üle ning hakkas seda inimestele laiali jaotama ja vaatemänge korraldama. See suurendas Palaiologose toetust veelgi. Michael pööras erilist tähelepan vaimulikkonna toetuse võitmiseks. Näiteks läks Michael isiklikult patriarhile, kes Nikaiasse saabus, linna väravasse vastu ja talutas tema muula oma käekõrval linna. Sümboolselt tõstis ta ka keiser Johannes IV patriarhi kätele, teatades, et on nõus kandma hooldaja vastutuskoormat vaid siis, kui seda soovivad kõik. Ent selleks ajaks oli Palaiologos endast kõik teinud, et oma toetajaskonda kasvatada. Ta oli jaganud lubadusi, korraldas pidustusi ja sõlmis kasulikke abielusid. Nii kuulutatigi Michael regendiks.[2] Ta võttis endale tiitli megas doux (kõrge õukonnatiitel, mereväe ülemjuhataja) ning 1258. aasta 13. novembril tiitli despotēs (despoot).[1] Peagi väitsid Michael ja tema pooldajad, et riik, mille eesotsas on lapskeiser, ei suuda välisvaenlastele vastu seista. Nii kuulutati Michael Palaiologos 1258. aasta lõpus Johannes IV kaaskeisriks.[2]

    Kroonimist ette valmistades kerkisid üles mitmesugused ideed. Näiteks pakkusid Michaeli pooldajad välja variandi, et Johannese kroonimine tuleks edasi lükata kuni tema täisealiseks saamiseni. Radikaalsemad variandid olid, et vihatud keisri Theodoros II poeg tuleks üldse võimust ilma jätta. Samas oli neile ka opositsioon, kes soovisid Johannese kroonimist enne Michaeli. Patriarh Arsenios Autoreianos oli kahe valiku ees. Ta mõistis, et vale variandi kasuks otsustamine viib talt ameti. Michael Palaiologos oli aga selleks ajaks oma toetajaskonda veelgi suurendanud ning patriarh otsustas tema kasuks. Nii tuli Johannes IV-l viibida kroonimisel pealtvaatajana. Michael VIII krooniti 1. jaanuaril 1259. Johannes ei kandud üritusel krooni vaid vääriskividega kaunistatud linti.[2]

    Michael oli lubanud oma toetajatele võidelda moraalsete väärtuste eest ning tõsta kiriku tähtsust. Ta lubas edutada ka väärikaid ametnikke ja hoolitseda, et kohtutes valitseks õiglus. Michael lubas palgatõusu nii sõduritele kui haritlastele. Samuti loobus Michael pealekaebajate uskumisest ja tuleproovidest. Kõiki neid kinnitas ta ka kirjalikult.[2]

    Edaspidi hoiti Johannes IV palees ning toodi inimestega kohtuma vaid siis, kui see Michael VIII sobis. Kuni Konstantinoopoli tagasi vallutamiseni oli dokumentidel mõlema keisri allkirjad, pärast seda aga pole Johannese nime enam paberitel mainitud.[3]

    ValitsemineRedigeeri

    Konstantinoopoli vallutamineRedigeeri

    EttevalmistusRedigeeri

     
    Michael VIII Palaiologos

    Ametlikult troonil olles jätkas Michael VIII veelgi heldekäelisemalt raha ja lubaduste jagamist. Ta kaotas piirangud luksusele, mille keiser Johannes III oli kehtestanud. Aadlikud võisid taas kanda välismaiseid rõivaid ja soenguid. Keiser soosis ka pidustusi ja lõbutsemist.[2]

    1259. aastaks oli Nikaia välispoliitiline olukord kujunenud küllaltki soodsaks. Türklaste-seldžukkidega oli sõlmitud mongolite invasiooni tõttu rahu- ja sõprusleping, mistõttu idapiir oli kindlustatud. Olukord muutus veelgi soodsamaks kui sultan Kaykaus II pidi riigipöörde tõttu Nikaiasse põgenema, võttes kaasa riigikassa, haaremi ja teenijad. Ladina keisririik ei kujutanud samuti enam ohtu ning jäi Nikaia keisririigi ja Epeirose despootkonna vahelistes konfliktides erapooletuks. Ladina keisririigi nõrkus aga andis aluse hakata pidama Konstantinoopoli tagasi vallutamise plaane. Selleks hakkas Nikaia jagama Konstantinoopolis elavatele väljapaistvatele bütsantslastele raha. Enne Konstantinoopolit kavatses Michael aga tegeleda Epeirosega, kes oli asunud looma Nikaia-vastast liitu.[2]

    Sõda Epeirose vastu algas 1259. aasta kevadel. Nikaia vägesid juhtis keisri vend Johannes Palaiologos, kes oli edukas nii sõjaliselt kui ka diplomaatiliselt. Ta oli suutnud osavalt Epeirose ja selle liitlased tülli ajada.[2] Sama aasta sügisel kohtusid vastaspooled otsustavas lahingus, kus Michael VIII purustas Epeirose valitseja Michael II ja Ahhaia vürstiriigi liitlasväed Pelagoonia lahingus, kus liitlaste poolel hukkus palju mehi.[4] See sündmus oli äärmiselt oluline eeldus Konstantinoopoli vallutamiseks. Lisaks sellele, et võit kindlustas Nikaia läänepiiri, näitas see keisrit ka pädeva juhina.[1] Michael II põgenes oma pojaga juba enne lahingu lõppu[2].

    Kuigi võit oli hiilgav, vajas Michael VIII Konstantinoopolit, et pühkida endalt usurpaatori häbimärk[1]. Pärast Pelagooniat sai keiser keskenduda Konstantinoopoli vallutamise plaanile. Kuigi ladinlaste olukord oli suhteliselt lootusetu, tegutses Michael VIII äärmiselt ettevaatlikult. Ta alustas salajasi läbirääkimsi Ladina keisri Balduin II vastastega Konstantinoopolis. Balduin II tegutses oma olukorrale vastupidi. Ta saatis Michael VIII juurde saadikud nõudmisega loobuda peaaegu kõikidest praeguse Bulgaaria aladest. Vastutasuks lubati sõlmida Nikaiaga igavene rahu. See provokatiivne samm näitab, et Balduin II ei tajunud oma reaalset positsiooni. Väidetavalt palus keiser, teades ladinlaste kehva olukorda, Balduinilt linnade nimekirja, mille Nikaia peab loovutama. Saades nimekirja, hakkas keiser Balduiniga kometit mängima. Ta tõi iga linna juures põhjuse (näiteks: "seal sündis minu isa", "seal alustasin oma karjääritõusu", "see on mulle kui kodulinn", "seal olen alati jahil käinud"), miks ta linna loovutada ei saa. Ladinlased olevat lõpuks keisrilt küsinud, et mida siis Nikaia on nõus loovutama. Michael VIII olevat vastanud, et ta ei loobu millestki, kuid kui Ladina keisririik rahu soovib, peab see loovutama pool müntide vermimise tuludest, millega Balduin II ei nõustunud.[2]

    Esimene katseRedigeeri

    1260. aastal alustas Michael VIII otseseid ettevalmistusi Konstantinoopoli vallutamiseks. Nikaia isoleeris linna maa poolt, millega kunagise võimsa Ladina keisririigi territooriumid paistsid kätte Konstantinoopoli müüridelt. Michael aga loobus linna ründamisest. Osad ajaloolased arvavad, et ta tegi seda ettevaatlikkusest[2], kuid teised usuvad, et levisid kuulujutud ladinlastele saabuvast abiväest, mistõttu Michael VIII pidi ladinlastega sõlmima 1260. aasta augustis üheaastase vaherahu.[1] Mõningatel hinnangutel olid põhjuseks sündmused Nikaias, kus rahulolematus keisriga ähvardas paisuda mässuks. Paljud nägid Michaeli vaid usurpaatorina ning soovisid teda võimult tõugata. Just seetõttu pöördus keiser tagasi tagalat kindlustama. Peamisteks vastasteks kujunesid võimust ilma jäänud Laskarised ja patriarh. Michael, kindlustanud oma võimu, ei soovinud enam täita kõiki patriarhile antud lubadusi. Patriarh Nikephoros II otsustas keisrit survestada ning lahkus Nikaiast, et asuda elama erakuna. See võttis keisrilt võimaluse teda legaalselt välja vahetada, sest erakuna elamine oli kiriklikust seisukohast jumalale meelepärane. Kuid keiser leidis siiski sobiva põhjuse. Patriarhi süüdistati selles, et ta ei arutanud oma tegevust teiste kirikutegelastega ning tekitas seega kirikule kahju. Nii tagandati Nikephoros ning ametisse pandi uuesti endine patriarh Arsenios Autoreianos.[2]

    Keiser mõistis, et Konstantinoopoli tõhusaks piiramiseks läheb tarvis mereväge, mistõttu sõlmis Nikaia liidu Genova vabariigiga[5]. 1260. aastal siirdus keiser uuesti Konstantinoopoli alla. Bütsantslastel oli suur arvuline ülekaal, kuid katse linna vallutada ebaõnnestus. Michael andis käsu taanduda, mille käigus sattusid nad Bütsantsi keiser Basileios II säilmete otsa, mille ladinlased olid sarkofaagist välja tõstnud. Säilmed olid toetatud ühe kiriku müüri vastu ning veelgi suuremaks alanduseks oli tema suhu pistetud flööt. Michael VIII andis käsu Basileios purpurisse riietada ning auavaldustega matta.[2]

    VallutamineRedigeeri

    1261. aastal sai Michael VIII teada, et on bulgaarlaste rünnaku oht, mistõttu otsustas ta neid ennetada ja saatis oma väepealiku Alexios Strategopoulose koos 1000-mehelise türklastest palgasõdurite ratsaväega Bulgaaria poole. Keiser andis neile lisaülesandena mööduda Konstantinoopolist, et koguda luureandmeid. Alexios sai teada, et suur osa ladinlaste väest oli laevadel lahkunud. Ladinlased uskusid, et olid andnud bütsantslastele otsustava hoobi ning nüüd oli aeg minna vasturünnakule. Ladinlased suundusid vallutama Nikaiale kuuluvat Daphnusia (tänapäeva Kefken) saart. Seega puudus linnal märkimisväärne osa kaitsest. Väejuht mõistis, et üllatusrünnakuga võib õnnestuda vallutada nõrgestatud Konstantinoopol.[2]

    Alexiose plaani kohaselt pidid paarkümmend meest sisenema linna vana veetoru kaudu, võtma müüridelt vaikselt maha ladinlaste valvepostid ning avama peajõududele linnaväravad. Plaan õnnestus ning 1261. aasta 25. juuli öösel olid bütsantslased magavas linnas. Pole teada, kas keiser Balduin II viibis sellel ajal linnas või oli sõjaväega vallutusretkel ja pöördus linna tagasi alles pärast rünnakuteate saamist. Selleks ajaks kui Balduin linna jõudis oli tulekahju haaranud juba veneetslaste kvartalid. Ladinlased üritasid paaniliselt linna kaitsmise asemel päästa oma vara. Ajaloolased on arvanud, et väejuht Alexios hoidis planeeritult põgenemistee sadamani avatud, et ladinlased saaksid lahkuda. Bütsantslastel polnud suuri jõude ning võitlus ladinlastega oleks võinud lõppeda nende kaotusega. Linnast põgenes ka keiser Balduin II, kes jättis maha ka oma keisrikrooni. Seega lõppes 25. juulil 57 aastat kestnud ladinlaste valitsemine Konstantinoopolis.[2]

    Konstantinoopoli langemine tundus olevat õnnelik juhus, kuid tegelikult olid bütsantslased võimelised linna tagasi võtma juba Theodoros II valitsemisajal. Theodorosel polnud Konstantinoopolit vaja nii palju kui Michael VIII-l, kes sai linna võtmisega kaotada enda usurpaatori kuvandi. Naasmine Konstantinoopolisse oli talle sümboolseks sammuks, mis pidi kinnitama tema keisrivõimu jumalikkust – ja seega seaduslikkust.[2]

    Michael VIII sai Konstantinoopoli võimuvahetusest teada alles mõne päeva pärast[2]. Uudis jõudis esmalt Michael VIII õe Eulogia Palaiologinani, kes tormas keisri magamistuppa[6]. Väidetavalt hüüdis ta Michaelile: "Valitseja, sa vallutasid Konstantinoopoli! Kristus kinkis sulle Konstantinoopoli!"[2]. Keiser keeldus esialgu uudist uskumast, kuid pärast käskjala saabumist, kes kandis Balduin II krooni ja mõõka, käskis ta valmistuda pidulikuks sissesõiduks linna[1]. Selleks töötati välja spetsiaalne tseremoonia, milles sisaldusid vanad Bütsantsi tseremoniaalsed aspektid, milles pearolli mängisid keiser Michael, keisrinna Theodora ning nende kaheaastane poeg Andronikos. Keiser Johannes IV Laskaris jäeti sellest kõrvale.[2][7]

    Pealinna kolimine Nikaiast KonstantinoopolisseRedigeeri

    Pidulik protsessioon, kus keiser jalutas vanade Bütsantsi tavade kohaselt jalgsi läbi Kuldvärava Konstantinoopolisse toimus 1261. aasta 15. augustil[2][7]. Keiser jalutas linna Neitsi Maarja ikooni järel[8], mille väidetavalt maalis Püha Luukas ise[3]. 16. augustil kroonis ametisse ennistatud patriarh Arsenios Michael VIII koos abikaasa Theodoraga teist korda Hagia Sophia katedraalis keisriks. Michael tellis kirikusse uue mosaiigi Kristusest, keda ümbritsesid Neitsi ja Ristija. Keiserliku traditsiooni jälgides paigaldas ta Püha Apostlite kirikusse teda ennast kujutava ausamba.[8] Esimesed päevad Konstantinoopolis olid täis pidustusi. Rahvas ülistas keisrit ning teda kutsuti isegi uueks Constantinuseks. Pealinn polnud aga kaugeltki endine. Tegu polnud enam kristliku maailma suurima linnaga. Osa kunagisest hiilgavast linnast oli lihtsalt rohtu kasvanud, endiste tänavate ja väljakute asemel laiusid karjamaad. Elanikkond oli jäänud võrdlemisi väikseks. Keiser hakkas kohe linna taastama. Michael VIII kaotas kohe kõik ladinlaste kombetalitused ning taastas enamiku Bütsantsi tseremooniatest ja institutsioonidest, nagu need olid olnud enne neljandat ristisõda.[9] Ladinlaste kirikud muudeti taas õigeusukirikuteks ning linnamüüre tugevdati[8]. Tema valitusajal taastati pealinna elanikkond. See oli olnud Konstantinoopoli tagasivõtmisel 35 000 elanikku ning Michael VIII valitsusaja lõpus küündis see 70 000-ni. Keiser taastas kahjustatud kirikud, kloostrid ja muud avalikud hooned.[9] Kasutusele võeti uuesti ka kohandatud keiser Konstantinos VII valitsemisajal kirja pandud keisri õukonna tseremonaalne etikett, mida kohandatuna kasutati ka Nikaias pärast Konstantinoopoli langemist 1204. aastal[7]. Samas oli keiser teadlik, et oht ladinlaste näol pole kadunud ning nad võivad soovida taastada oma võimu linna üle.[9]

    Michael VIII üritas igati varjata asjaolu, et keiser Johannes IV Laskaris jäeti Nikaiasse. Akropolitese järgi ei pidanud laiem avalikkus Johannest üldsegi keisriks, tema nimi oli kadunud valitsejate nimekirjast. 1261. aasta detsembris astus Michael VIII viimase otsustava sammu. Johannes IV üheteiskümnendal sünnipäeval ehk 25. detsembril torgati ta Michael VIII käsul pimedaks ning pagendati kloostrisse, mis muutis ta troonile pääsemiseks kõlbmatuks. Keiser andis kiiresti Johannese õed itaalia ja bulgaaria aadlikele naisteks, et nende järeltulijad ei sekkuks Bütsantsi troonipärimisse. Michael VIII püüdis Johannese pimedaks torkamist saladuses hoida, jättes mulje, et Johannese kroonimine on lihtsalt edasi lükatud. Lõpuks hakkas uudis siiski levima ning patriarh Arsenios Autoreianosest kujunes Michael VIII suur vastane. Patriarh heitis keisri kogudusest välja.[1] Arseniosele maksis kätte parrhesia - aus ja otsekohene kõne vägeva ees. Pärast keisri kriikuvande alla panemist, patriarh tagandati ning saadeti pagendusse.[10] See otsus tühistati alles kuus aastat hiljem, 1268. aastal, mil ametisse oli nimetatud uus patriarh Ioseph I Galesiotes.[1]

    Pealinna kolimine Nikaiast Konstantinoopolisse tähendas suuri kulutusi. Kolida tuli kogukond, ametnikud, riigiaparaat ja need linlased, kelle esivanemad olid sunnitud Konstantinoopolist põgenema. Neile lisandusid tuhanded inimesed, kes pöördusid pealinna keisri kutsel. Paljud neist läksid Bütsantsi uue laevastiku meeskonna koosseisu, mille moodustamisel ei hoidnud keiser raha kokku. Linnas algasid ulatuslikud restaureerimistööd. Eriti suurt tähelepanu pöörati linna kindlustuste taastamisele, sest kardeti ladinlaste võimalikku rünnakut.[2]

    Kokkuvõtvalt oli Konstantinoopoli vallutamine Bütsantsile moraalseks revanšiks. See tekitas aga uue välispoliitilise olukorra. Vastasseis teravnes paavsti ja Läänega. Seni, kui Bütsants tähendas vaid Nikaiat, oli see ladinlastele vastuvõetav. Naasmine Konstantinoopolisse tähendas uusi pingeid.[2] Samuti end Bütsantsi õigusjärglasteks kuulutanud Epeiros ja Trapezund ei tunnistanud Michael VIII võimu ning seetõttu jäid need alad iseseisvateks[8].

    SisepoliitikaRedigeeri

    Michael VIII vajas hädasti välispoliitilist edu, sest siseriiklik olukord oli kujunenud väga pingeliseks. Konfliktseks muutus olukord eriti peale keiser Johannes IV sandistamist. Ka Michael VIII väline olek oli märgatavalt muutunud: sõbralikust ja rõõmsast valitsejast oli kujunemas karmikäeine türann.[2] Keiser ei saavutanud kunagi Bütsantsi rahva armastust[3].

    Riigis hakkasid Johannes IV poolehoidjate või lihtsalt kaasatundjate ulatuslikud tagakiusamised. Sümpaatia kukutatud keisri suhtes oli aga ulatuslik, mida tõestab ka talurahvarahutused eesotsas vale-Johannes IV-ga. Nende maha surumiseks pidi Michael rahvale ka tõelist Johannest näitama.[2]

    Michael VIII poliitika viis riigi rahapoliitika kaosesse. Lakkamatud sõjad ja Konstantinoopoli taastamiseks kulutatud summad viisid Bütsantsi pideva raha puuduseni ja finantskatastroofini. Väljapääsu kujunenud olukorrast otsiti maksude tõstmises, mille tulemusel laostati lõplikult vabad talupojad-asunikud, kelle õlgadel seisis paljuski idapiiride kaitsmine.[2] Bütsantsi rahalist olukorda nõrgestas keiser jäädavalt ka teisiti. Nimelt hakati 12. sajadil Alexios I Komnenose valitsemisajal jagama üksikisikutele, eeskätt (palga)sõduritele ajutisi preemiaid või stipendiume - pronoia'sid (tõlkes hoolima). Sellega said need isikud õiguse koguda pronoia alla kuuluvatel maal elanud talupoegadelt või seal paiknenud institutsioonidelt, näiteks kloostrid, makse. Need stipendiumid olid mõeldud ajutiste preemiatena varasemate teenete või tulevikku seatud ülesannete eest. Ajapikku muutusid need üha alalisemateks. Michael VIII valitsemise ajal muutusid pronoia'd päritavaks. See aga jättis riigi ilma püsivate tuludeta, sest maksutulu jooksis lihtsalt riigikassast mööda.[11]

    Inimesena oli Michael VIII oma valitsemisaastate jooksul märkimisväärselt muutunud. Valitsemisaja lõpuks oli temast saanud kõiki kahtlustav türann, kelle käsul toimusid hukkamised kõige absurdsemate süüdistuste alusel. Kogu see vaimustus, mis oli kunagi saatnud Konstantinoopolisse sisenevat keisrit, oli haihtunud. Jõupingutustele vaatamata jäi Konstantinoopol võrreldes varasemate aegadega inimestekst tühjaks ning seal valitses suisa nälg.[2]

    Michael VIII, aga ka üldiselt Palaiologoste valitsusaega iseloomustab ühsikonna vaesumine, hariduse unarusse jätmine, religiossed lahkarvamused, äärmuslikud liikumised ja kuritegevuse vohamine. Vaesuse põhjustena on välja toodud sisemised rahutused, impeeriumi lagunemine, ladinlaste rünnakud, Serbia ja Bulgaaria võimuihad, türklaste rünnakud.[10]

    Diplomaatia ja välispoliitikaRedigeeri

    Paavst ja VeneetsiaRedigeeri

    Bütsantsi tugevnemine tõi keisririigile kohe kaasa potentsiaalsete vaenlaste aktiivsuse kasvu. Bütsantsi edenemine seadis ohtu Veneetsia huvid piirkonnas. Konstantinoopoli kaotamine oli eriti valus hoop katoliku kirikule.[2] Konstantinoopoli langemisega ei kaotanud paavst mitte ainult poliitilist prestiiži, vaid kahjustas ka katoliikluse vaimset autoriteeti. Kõigi järgneva kuue paavsti, kes Michael VIII ajal Roomas võimul olid, peaülesandeks kujunes bütsantslastest eksinud hingede tagasi toomine "paavsti karja".[1] Paavst Urbanus IV (12611264) lootis, et saab linna jõuga tagasi võtta. Kirikupea nõudis Genovalt suhete katkestamist Bütsantsiga. Genova aga keeldus sellest, sest Bütsantsiga liitu astudes olid nad saanud endale kõik veneetslaste varasemad kaubandusprivileegid. Veneetsia aga lubas tasuta laevu neile, kes Michael VIII vastu sõtta astuvad. Järgnev vaenutegevus toimuski valdavalt merel. 1262. aastal õnnestus bütsantslastel ja genovalastel võtta enda kontrolli alla kolm Veneetsia kaubalaeva. Keiser käskis laevade meeskonnad sandistada.[2] Keiser Michael saatis paavsti juurde kahest saadikust koosneva saatkonna. Itaaliasse jõudes mehed vangistati ning üks neist nüliti elusalt, teisel õnnestus põgeneda.[1]

    SeldžukidRedigeeri

    1262. aastal saabus keisrile ärev teade, et Rumi sultan Kaykaus II kukutati troonilt ning endine sultan saabus Bütsantsi abi otsima. Kaykaus pidi pettuma. Olukord Bütsantsi läänepiiridel oli ohtlik, mistõttu ei soovinud keiser sõda oma idapiiril. Pealegi toetas ta uut võimu. Häbistatud Kaykaus vangistati, kuid hiljem vabastasid ta Venemaa mongolid, kes viisid ta Krimmi. Seal elas ta kuni elu lõpuni.[12]

    MadalseisRedigeeri

    Järgnevatel aastatel tabasid keisrit mitmed sõjalised tagasilöögid. 1263. aastal saatis Michael 15 000 meest, kellest 5000 olid seldžukkidest palgasõdurid, Moreasse, et vallutada Ahhaia vürstiriik. Bütsantslased purustati aga ootamatult Prinitza lahingus. Hiljem samal aastal sai 48 laevast koosnev Bütsantsi ja Genova ühislaevastik lüüa palju väiksemalt Veneetsia laevatsikult Settepozzi (tänapäeva Septes) lahingus. 1264. aastal said keiserlikud väed taas lüüa Makryplagi lahingus, kus palgata jäänud seldžukid vahetasid poolt. 1265. aasta kevadel saabus Michael VIII madalseis. Tatarlased ja bulgaarlased olid asunud Nogai khaani juhtimisel Traakiat laastama. Sissetungijad asusid Konstantinoopolisse naasvat Michael VIII varitsema. Keisril olid kaasas vaid üksikud väeosad ning ootamatus rünnakus hülgasid ohvitserid keisri ning põgenesid. Michael VIII pääses napilt põgenema, ületas Ganose mäed ning jõudis Marmara rannikule, kus ta pääses ladinlaste laevale. Kaks päeva hiljem jõudis ta juba pealinna.[1]

    Pärast Konstantinoopoli vallutamist saadud sõjalised eelised olid selleks ajaks Bütsantsil haihtunud. Kuid keiser suutis kasutada puuduste kompenseerimiseks oskuslikult diplomaatiat. Settepozzis saadud kaotuse järel vallandas keiser 60 Genova galeeri ning alustas suhete soojendamist Veneetsiaga. Bütsants pidas Veneetsiaga läbirääkimis salaja, kuid lepingut ei allkirjastatud.[1] Kuid keiser sõlmis 1263. aastal lepingud Mamelukkide Egiptuse sultani Baibarsi ja Kuldhordi khaani Berkega.[13]

    Sitsiilia kuningriikRedigeeri

    Michael VIII pöördus Sitsiilia kuninga Manfredi poole, et riikide suhteid parandada. 1262. aasta suvel pakkus ta kuningale, et lahutab oma naisest Theodorast ning abiellub Manfredi õe Annaga. See ebaõnnestus täielikult. Anna keeldus abielust ning ka keisrinna Theodora pöördus abi saamiseks patriarh Arseniose poole. Patriarh, kellega keisril olid niigi keerulised suhted, survestas Michaeli plaanist loobuma. Keiser andis järele ning saatis Anna kingitustega Sitsiiliasse tagasi. See kena žest aitas kaasa Konstantinoopoli vallutanud väejuhi Alexios Strategopoulose vabastamisele. Alexios oli suundunud Epeirose vastu sõtta, kus ta vangistati ja Sitsiiliasse saadeti.[2]

    Kuid peagi kujunes Sitsiiliast Bütsantsi kõige ohtlikum vastane. Sinna põgenes ka Ladina keisririigi keiser Balduin II, kes lootis kuningriigilt abi saada. Eriti keeruliseks muutusid kahe riigi suhted, kui sitsiillased alustasid salajasi läbriääkimisi genovalastega. Sellest kuuldes ajas keiser Michael genovalased Konstantinoopolist välja ning taastas suhted Veneetsiaga. Ilmselt polnud see samm ajendatud keisri hetkeemotsioonist, pigem mängis Bütsants kahe vaenutseva linna, Genova ja Veneetsia, vahel. Eriti ohtlikuks muutus Sitsiilia Bütsantsile, kui troonile asus Prantsusmaa kuninga Louis IX vend Charles, Sitsiilia kuningana Carlo I (12261285). Mõned ajaloolased nimetavad seda väga heade väejuhioskustega kuningat lausa Napoleon I eelkäijaks. Paavsti juuresolekul sõlmisid Carlo I ja Balduin II lepingu, mille kohaselt pidi Ladina keisrile minema vaid Konstantinoopol, ülejäänud alad kuulusid dokumendi järgi Sitsiiliale.[2]

    Keiser Michael VIII püüdis teha kõike selle liidu õõnestamiseks või aja võitmiseks. Keiser kirjutas Urbanus IV-le ning teatas, et kristlik armastus tõukab teda otsima rahu. See oli paavsti jaoks ootamatu. Ta saatis keisrile väga armuliku vastuse. Samas ei teinud Michael eriti suuri pingutusi suhete normaliseerimiseks. Paavstile vastutulelikkuse tempo sõltus välispoliitilisest olukorrast. Sitsiilia rünnakuohu kasvades kiirenes ka Michaeli kirjavahetus paavstiga. Michael saatis kirja ka Charles'i vennale, Louis IX Pühale (12261270) palvega olla vahendajaks kirikute liidu sõlmimisel. Louis peaeesmärk oli Jeruusalemma vabastamine, mistõttu viis see Michaeli samm selleni, et Louis IX talitses oma venda.[2]

    Charles I d'AnjouRedigeeri

     
    Charles I d'Anjou valdused 1270. aastate alguses

    1266. aasta 26. veebruaril võitis Charles d'Anjou Benevento lahingus Sitsiilia kuningas Mafredi. Selle tulemusena sai Bütsants endale uue vaenlase, kellega Michael VIII tuli võidelda elu lõpuni. Ajaloolane Geanaklopos rõhutab, et alates 1266. aastast kuni oma surmani 1282. aastal, oli keiser sunnitud pühenduma peaaegu täielikult Charlesi hävitamisele, sest kuninga ambitsioonide täitumine oleks tähendanud Bütsantsi keisririigi hävingut ja Ladina keisririigi taasteket. Charles tugevdas oma võimu Sitsiilia kuningriigis. 1268. aasta 23. augustil purustas ta Tagliacozzo lahingus Konradini. 1267. aastal sõlmis ta Ladina keisririigi taastamiseks Viterbo lepingu Ladina keisri Balduin II ja Ahhaia vürsti William II Villehardouin'iga paavst Clemens IV juhendamisel.[1]

    Michael VIII Palaiologos ja Charles I d'Anjou olid mitmel moel sarnased. Bütsantsi ajaloolane Nikephoros Gregoras koostas kahe mehe võrdluse:

    Charles, keda ajendasid suured ambitsioonid, istutas oma mõtetesse justkui seemne Konstantinoopoli vallitamise osas. Linnavalitsejana oleks ta taastanud kogu nii-öelda Julius Caesari ja Augustuse monarhia. Seejuures ei jäänud ta ainult planeerimise juurde, vaid asus oma mõtteid tegudeks muutma. Charles ületas oma loomult ja intelligentsuse poolest eelkäijaid... Siiski ei suutnud ei Charles ega Michael teineteise vastu midagi edukalt lõpuni viia. Mõlema poole jõud olid pikalt väga tasavägised, mistõttu arvasid kaasaegsed, et ilma Michael VIII juhtimiseta oleks impeeriumil tulnud Sitsiiliale alistuda ja ka vastupidi. Ilma Charles I oleks Sitsiilia ilmselt allunud Konstantinoopolile.[14]

    Samal ajal pidi keiser vastu seisma ka katsumustele impeeriumi piiril Aasias. Kuigi nii bütsantslased kui türklased-seldžukkid austasid riikidevahelist rahulepingut, hakkasid türgi rändrahvad imbuma Bütsantsi aladele. Keisririigi väed olid aga hõivatud läänes, mistõttu ei suutnud Bütsants sellele potentsaalsele ohule organiseeritult reageerida. Ajaloolane Speros Vryonis juhib tähelepanu ka asjaolule, et keisri sammud Johannes IV Laskarise vastu võõrandasid paljusid Bitüünia ja teiste maapiirkondade kreeklasi Konstantinoopolist, mis nõrgestas riigikaitset. 1269. aastal saatis keiser oma venna, despoot Johannes Palaiologose Bütsantsi Lõuna-Anatooliasse, et puhastada Meandri ja Kaystrose jõgede orud türklastest, kes aga taganesid enne bütsantslaste jõudmist. Johannes suundus seejärel taas rindele Euroopas, mida türklased ära kasutasid. Nad jätkasid oma vallutust ja asumist Bütsantsi aladele. 1269. aastaks olid mitmed Kaarias asuvad linnad kindlalt türklaste käes.[15]

    Viterbo lepingu sõlmimise järel üritas Michael VIII nõrgestada paavsti toetust sellele, sest Clemens IV toetatud Charles'i vägesid poleks Bütsants suutnud edukalt tõrjuda. Keiser pöördus taas kirikute liidu läbirääkimiste poole Clement IV-ga, kuid viimase surm 1268. aasta novembris tegi sellele katsele lõppu. Ajaloolase Deno Geanakoplose sõnul ei saanud Sitsiilia ressursside puudumise tõttu alustada kohest rünnakut.[1]

    Keiser otsustas kavalalt Sitsiilia ohjeldamiseks pöörduda Prantsusmaa kuninga Louis IX poole, kes oli lääneriikide juhtiv valitseja ja Charles'i vanem vend. Louis oli huvitatud ristisõjast moslemite vastu, et vabastada Püha Maa ning kristlasi lõhestav sõda poleks sellele üritusele kasuks tulnud. 1270. aastal käskis ta Charles'il ühineda ristiväega, mis suundus tänapäeva Tuneesiasse. Kuningas Louis IX suri 25. augustil 1270. aastal Tunise all ning risitisõdijate juhtimine läks Charles'i kätesse[1][2]. Louis surm oli Bütsantsile tõsine löök, sest nii sai Sitsiilia taas Konstantinoopolile keskenduda[2]. Charles sõlmis moslemitega rahu ning suundus tagasi Sitsiiliasse, plaanides viimaks alustada Bütsantsi ründamist[1]. Charles'i vlaevastik asus Konstatinoopoli poole teele, ent äge torm hävitas enamuse Sitsiilia laevatsikust[2]. Geanakoplos kirjutas: "Bütsantsi kreeklastele pidi tunduma, nagu oleks Neitsi, nende kaitsja, neid katastroofist päästnud."[1]

    Charles I d'Anjou jaoks oli Konstantinoopol muutunud justkui kinnisideeks ning selle saavutamiseks sõlmis ta liidu Serbia ja Bulgaariaga. Eriti ohtlikuks kujunes Michael VIII jaoks Johannes IV väidetav põgenemine Charles'i õukonda, mis andis Sitsiiliale suurepärase õigustuse Bütsantsi ründamiseks. Selle ohu tõttu otsustas keiser taas paavsti poole pöörduda.[2] Peale kolmeaastast interregnumit (valitsusevaheline aeg), mille vältel üritas Charles valmisi mõjutada, valiti uueks paavstiks Gregorius X (1271–1276). Keiser Michael alustas uue kirikupeaga taas liiduläbirääkimisi, ent uus paavst polnud nii vastutulelik kui endine. Michael üritas Konstantinoopoli patriarhi Ioseph I Galestotest ja sinoidi veenda liidu olulisuses. 1274–1275. aasta talve propagandakampaaniale[16], mille sõnum oli, et unioon "säästaks kreeklasi impeeriumit ähvardavate kohutavate sõdade ja verevalamise eest", vaatamata[17], pidi keiser patriarhi tagandama ning asendama ta omaenda toetaja Ioannes XI Bekkosega, et saada nõusolek liidule.[16] Galestotes ja tema mõttekaaslased ei saanud uniooniga nõustuda, sest see oleks tähendanud allumist Roomale, koos Püha Peetruse tunnistamisega ülimuslikuks kõigi viie patriarhi seas (Rooma, Konstantinoopol, Antiookia, Jeruusalemm ja Aleksandria) ning usutunnistuse ladinakeelset edastust.[17]

    Lyoni kirikukogu ja kirikute liitRedigeeri

     
    Münt Michael VIII, millel on kujutatud Neitsi Maarjat tõusmas Konstantinoopoli müüridele, mälestamaks linna tagasivõtmist ladinlastelt

    Michaeli peamine pakkumine paavstile oli kirikute taasühendamine. Kuigi Gregorius polnud eriti järeleandlik, oli ta liidust igati huvitatud, sest see oli olnud katoliku kiriku suur eesmärk, lisaks võimaldas see ühendada jõud Jeruusalemma vabastamiseks. Paavstile ei meeldinud ka Charles d'Anjou pretensioon Õhtumaade juhtrollile. Nii veenis Gregorius Sitsiiliat oma rünnakut Bütsanstile aasta võrra edasi lükkama.[2]

    1273. aastal lasi keiser vangistada patriarh Ioseph I ning andis Hagia Sophia arhivaarile, Joannes Bekkosle (hilisem patriarh) uniooni kampaania juhtimise. Kuigi keiser ja tema poeg Andronikos kuulutasid oma truudust Roomale, tulid vähesed vaimulikud sellega kaasa. Keisririigil oli raske leida kõrgeid vaimulikke, kes esindaksid riiki paavst Gregorius X kokku kutsutud kirikukogul Lyonis 1274. aastal. Bütsantsi delegatsiooni asus juhtima Bütsantsi riigitegelane Georgios Akropolites, endine patriarh Germanos III (patriarh lühikest aega 1266. aastal) ja Nikaia peapiiskop Theophanes. Delegatsioonis oli ilmalike osakaal suurem kui vaimulike.[17]

    Bütsantsi delegatsiooni teekond Lyoni kulges läbi raskuste. Tormisel merel läksid kõik paavstile kingitusteks mõeldud ikoonid ja kirikuvarad kaduma. Kirikukogu avati 7. mail 1274. aastal suure pidulikkusega ning see kestis kaks nädalat. Seal arutati ka puhastustule küsimust, kuid õigeusklike vastuseisu tõttu jäeti see kõrvale.[17]

    Bütsantsi saadikud esitasid kirikukogul keisri kuldbullaga pitseeritud kirja ning isaks kirjad troonipärijalt Andronikoselt ja Bütsantsi vaimulikkonnalt.[1] 6. juulil[2], kirikukogu neljandal istungil toimus ametlik ühinemine[1]. Kolm keisri poolt volitatud Bütsantsi delegaati, nende seas Gregorios Akropolites, kirjutasid alla varem Michael VIII kokku lepitud usutunnistusele. Akropolites andis paavstile truudusvande.[17] Esmakordselt peale kahte sajandit olid ida- ja läänekirikud taas ühinenud üheks.[1] Sellel päeval määrati kindlaks ka keisri ja paavsti kohtumine.[8] 6. juulil tähistati liitu pidulikult Lyoni katedraalis ning paavst Gregorius tervitas kreeklasi tagasi oma karjas. Rooma tõlgendas aga Michael VIII ja Andronikose samme kui kõigi õigeusklike allumist Roomale. Hiljem tunnistasid nii keisr kui troonipärija ka puhastustule olemasolu.[17]

    Konstantinoopolis tähistati samuti uut liitu. Uueks patriarhiks sai Ioseph I asemel Ioannes Bekkos. Ent õhus oli tunda tugevat opositsiooni. Üks Bütsantsi delegatsiooi liige, Georgios Metochites väljendas oma pahameelt, et unioonivastased eirasid tõendeid, argumente, piiblit ning kutsusid Lyoni saadikuid frankideks. Tema hinnangul ei tohtinuks liidu pooldajaid võõra rahva esindajateks kutsuda, sest nad olid hoopis Bütsantsi patrioodid.[17]

    Selle liiduga saavutas Michael VIII olulise võidu. Nimelt sai ta lisaks Konstantinoopolile ja seda ümbritsevatele aladele legitiimse õiguse ka okupeeritud aladele läänes. Lisaks ei saanud Sitsiila enam loota paavstile, et lääs alustaks ristisõda Bütsantsi vastu.[1] Bütsantsi järeleandmiste välispoliitiliste põhjuste taga võib näha ka siseriiklikuid kaalutlusi. Keisril oli, eriti Johannes IV sandistamise tõttu, teravad suhted õigeusu kirikuga, mille tulemusena pani patriarh keisri isegi kirikuvande alla. Michael VIII ei julgenud aga patriarhi kõrvaldada ning ei teinud sellest sammust lihtsalt välja.[2] Paavst nõustus Michaeli ettepanekuga alustada ristisõda türklaste vastu, et taastada Anatoolia kristlikud linnad, ent Gregoriuse surmaga 1276. aasta jaanuaris jäid need plaanid teaostamata.[1]

    Bütsantslaste unioonivastasusRedigeeri

    Kirikute liidu sõlmimise uudise levides tabas Bütsantsi elanikkonda nördimus ja pettumus. Selle vastu olid kõik ühiskonnatasandid, kuid eelkõige kõrgem kiht, eesotsas munkade ja tagandatud patriarhi Arseniosega ehk nn arseniidid.[1] Arsenios oli jäänud alati ustavaks Laskariste dünastiale. Kuigi nn arseniidid olid erineva sotsiaalse taustaga - preestrid, mungad, vaesed ilmikud, sakkophoros’sed (kottiriides inimesed - rändavad sõnumitoojad) -, ühendas neid viha ladinlaste vastu.[10] Patriarh Ioannes XI Bekkos keeldus Lyonis sõlmitud leppeid kinnitamast ning teda toetas enamus kirikust.[2] Üheks kõige unioonivastasemaks rühmaks kujunesid Bütsantsi naised. Nii mitmedki keisri naissugulased, kes mõistsid Lyoni kirikukogu otsused hukka, saadeti pagendusse.[10] Üks peamisi vastaseid oli aga keisri õde Eulogia, kes põgenes oma tütre, Bulgaaria tsarinna Maria Palaiologina Kantakouzene juurde, kus ta edutult venna vastu üritas samme astuda. Veelgi tõsisem oht tuli aga Epeirose valitsejalt Nikephoros I Komnenos Dukaselt ning tema poolvennalt Johannes I Dukaselt. Nad kuulutasid end õigeusu kaitsjateks ning toetasid Konstantinoopolist põgenevaid unioonivastaseid.[1]

    Algselt suhtus keiser liiduvastastesse leebelt, lootes neid ümber veenda. Protestide laienemine sundis teda siiski jõudu kasutama. Paljud unioonivastased torgati pimedaks või saadeti pagendusse, vangikongi. Näiteks said kaks silmapaistvat munka järgmised karistused: Meletiosel lõigati keel välja ning Ignatios torgati pimedaks. Keiserlikele ametnikele, kes omasid või lihtsalt lugesid keisrivastaseid lendlehti, määrati surmanuhltus.[1] Geanakoplos järeldas, et nende rahutuste, mis võtsid peaaegu kodusõja mõõtmed, intensivsuse tõttu tundub, et liidu hind oli Bütsantsile liiga kõrge.[1] Seda ajajärku uurinud ajaloolased on seisukohal, et tegelikult toetasid uniooni vaid üksikud haritlased, kes nägid suhete normaliseerimises Läänega mitmeid plusse, ülejäänud inimesed aga olid valdavalt lepete vastased.[2]

    Viha keisri vastu muutus niivõrd suureks, et teda hakati rahva seas kutsuma uueks Julianuseks, vihjates nii Rooma kunagisele keisrile, kes pööras selja ristiusule ja üritas taasjuurutada paganlust. Ajaloolased on siiski seisukohal, et ka keisri esimene eelistus poleks olnud unioon, kuid riigijuhina pidi ta lähtuma poliitilistest kaalutlustest.[2]

    Michael VIII jaoks halvenes olukord aga veelgi. Arseniidid leidsid laialdast toetust Bütsantsi Anatoolia provintsides. Keiser reageeris seal sarnase jõulisusega. "Sellised inimesed eemaldati armeest või põgenesid nad ise türklaste poolele," kirjeldab ajaloolane Speros Vryonis. 1278. aastal üritati taas Meaenderi jõe orgu türklastest vabastada, kuid see osa kaotati igaveseks türklastele, nagu ka Tralles (tänapäeva Aydın) ja Nyssa (1402. aastast varemeis) neli aastat hiljem.[15]

     
    Epeirose ja Tessaalia despootkonnad 1278. aastal

    1277. aasta 1. mail kutsus Johannes I Dukas Neapatrases (tänapäeva Ypati) kokku kirikukogu, kus keiser, patriarh ja paavst pandi kirikuvande alla kui ketserid. Vastuseks kutsuti 16. juulil Hagia Sophias kokku kirikukogu, kus nii Nikephoros I kui ka Johannes I vande alla pandi. 1277. aasta detsembris kutsus Johannes kokku viimase kirikukogu, kus keiser, patriarh ja paavst taas vande alla pandi. Sellesse sinodi kuulusid kaheksa piiskopo, mõned abtid ning sada munka.[1]

    Hilisem välispoliitikaRedigeeri

    Michaeli saavutused lahinguväljal olid edukamad. Keisr proovis 1270. aastal puhkenud Bulgaaria kodusõjast kasu saada, kuid bütsantslased said tõsiseid kaotusi talupoeg-kesri Ivajlo vägede käest. Ajutiselt õnnestus Michaelil oma õepoeg Ivan Asen III Bulgaaria troonile panna, ent pärast Bütsantsi lüüasaamist Devina juures pidi Ivan põgenema. Sisemine olukord Bulgaarias jäi ebastabiilseks ning Bütsantsil õnnestus siiski vallutada Bulgaaria Traakia osa. 1275. aastal saatis Michael VIII armee Tessaalia despootkonna vastu ning 73 laevast koosneva laevastiku Kreeka saartel paiknenud ladinlaste alasid kimbutama. Maavägi sai Neopatrase lahingus hävitavalt lüüa, ent merevägi saavutas Demetriase laingus hiilgava võidu.[18]

    Demetriase lahingus võitis ta Charles I d'Anjou-d Lääne-Kreekas. Sitsiilia väejuht Hugh vallutas 1280. aastal 8000 mehega (sealhulgas 2000 ratsaväelast) Butrinto ning piiras Beratit. Bütsantsi abivägi Michael Tarachaneiotese juhtimisel saabus 1281. aasta märtsis. Väejuht Hugh sattus varitsusse, ta vangistati ning tema armee jooksis laiali. Geanaklopose hinnangul alahinnatakse tihti seda võitu. Sellega purustati täeilikult Sitsiilia katse jõuda maismaad mööda Konstantinoopolini. Charles pidi muutma oma strateegiat ning ründama Bütsantsi pealinna mere kaudu.[1]

     
    Mongolite kontrollitud alad Anatoolias 1265. aasta paiku.

    IdapoliitikaRedigeeri

    Läänes toimunud välispoliitilised sündmused, pealinna kolimine Nikaiast Konstantinoopolisse ning türklaste suhteline nõrkus juhtisid keisri tähelepanu Ida-poliitikast eemale. Samas üritas keiser Anatooliasse tunginud mongoleid ära kasutada. Michael pani oma kaks abieluvälist tütart mongolite aadlikele mehele ning sai vastutasuks oma käsutusse mongolite sõjasalga.[2] Tütar Euphrosyne Palaiologina abiellus Kuldhordi väejuhi ja aadliku Nogai Khaniga ning Maria Palaiologina Hulagiidide valitseja Abaqa Khaniga.[19][20]

    Sitsiila vespridRedigeeri

     
    Michael VIII kuldne hyperpyron, mis kujutav keisrit (all vasakul) põlvitamas Kristuse (paremal) ees, üleval vasakul peaingel Michael

    1281. aasta 22. veebriaril valiti uueks paavstiks prantslane Martinus IV, kes oli Geanaklopose sõnul Charles d'Anjou'le "pimesi alluv". Charles aga polnud loobunud oma plaanist vallutada Konstantinoopol ning ta tegi uueks katseks kiireid ettevalmistusi. 1281. aasta 18. oktoobril heitis paavst Martinus hoiatamata Michael VIII kirikust välja, katkestades sellega Lyonis sõlmitud lepingu.[1]

    Charles oli koondanud palju suurema sõjalise jõu, millist Michael poleks võimeline olnud koguma. 13.-14. sajandil elanud Veneetsia riigitegelase Marino Sanudo sõnul oli Charles'il Sitsiilas 100 laeva ning veel 300 Napolis, Provence'is ja Kreeka aladel, mis pidid kandma vähemalt 8000 ratsaväelast. 1281. aasta 28. oktoobrile dateeritud Prantsusmaalt pärit dokument loetleb sõjakäiguks kogutud tööriista, nende seas 2000 rauast kõblast, 3000 rauast vaia, sepavasarad kivide purustamiseks, köied, raudlabidad, kirved, katlad pigi keetmiseks. Teine dokument viitab korraldusele tarnida 4000 raudvaia, mida toodeti Veneetsias. Kolmas koosneb ühe Pisa kaupmehe juhistest 2500 erineva suurusega kilbi jaoks, mis peavad olema kaunistatud kuninglike liilatega. Charles'il oli palju liitlasi. Lisaks Prantsusmaa ja Ungari kuningatele, kellega ta oli sugulussidemetes, olid tema liitlased ka Serbia, Bulgaaria, Epeiros, Veneetsia ja Bütsantsi dissidendid.[1]

     
    Aragoni kuninga Pedro III saabumine 1282. aastal Sitsiiliasse. Kuningat saadavad tema abikaasa ja teenijannad.

    Michaelil oli raske leida liitlasi. Ajaloolane Donald Nicol loetleb nende sekka Mamelukkide Egiptuse sultani Baibarsi, kes nõustus oma laevu laenama ja Kuldhordi, kes lubasid Bulgaarial "silma peal hoida".[21] Keiser saatis ka oma saadikud Saksa kuninga Rudolf I von Habsburgi õukonda, kuid see ei kujunenud edukaks. Aragóni kuningas Pedro III (12761285) oli Bütsantsi saadikutest rohkem huvitatud. Väidetavalt oli Pedro abikaasa Constanza oli Sitsiilia kuninga Manfredi, kelle Charles d'Anjou oli kukutanud, tütar ning seega pidas Aragón teda usurpaatoriks ning Constanzat Sitsiilia õigusjärgseks valitsejaks. See oleks viinud Sitsiilia valdused Aragóni krooni alla. Aragón võttis vastu ka Sitsiila põgenikke ja dissidente, kellest tuntuim oli Giovanni da Procida, kellest sai Pedro kuningliku kantselei sekretär.[1] Siiski asus Aragón Vahemere teises otsas, Bütsantsist kaugel[9].

    Enne Sitsiilia sõjakäigu algust Konstantinoopoli suunas, leidis 1282. aasta 30. märtsil aset Sitsiila vesperite mäss[1]. Mäss hakkas Palermos Püha Vaimu kirikus õhtumissa (vesper) ajal[2]. Põhjuseks on toodud ühe prantsuse sõduri katset vägistada kohalikku sitsiilia tüdrukut. Rahvas suundus tüdrukut kaitsma ning peagi levis uudis juhtunust nagu kulutuli. Mõne päevaga oli enamus kohalikest saareelanikest tõusnud üles prantslastest võimumeeste vastu.[3] Charles saatis neli laeva mässu ohjama, ent mässulised võtsid Messina linna oma kontrolli alla, misjärel käskis kuningas mehed ja varustuse, mis olid mõeldud Bütsantsi vastu, panna mässuliste vastu välja ning linn tagasi võtta. Vahepeal hävitasid mässajad Messinas 70 laeva. Peagi maabus Sitsiiliasse ka Pedro III vägi, kes hakkas saart oma naise nimel tagasi võtma. Michael VIII on nähtud selle mässu esilekutsujaks alates sellest, kui paavst Martinus heitis järjekordselt keisri kirikust välja, aga nimekirjas olid ka Pedro III, Giovanni da Procida ja Michaeli emissar Benedetto Zaccaria, keda peeti Sitsiilia vesprite peaautoriks. Kuigi keiser oli mässujuhtidega eelnevalt ühenduses, polnud Geanakoplose hinnangul Michael VIII selle korraldamisega midagi pistmist.[1] Ülestõusule järgnenud Anjou ja Aragóni dünastiate vaheline sõda aga kõrvaldas otseselt Läänest tuleneva ohu Bütsantsile.[2]

    Michael VIII tegeles aga mässude esilekutsumisega Veneetsia kontrollitud Kreetal, millest pikim kestis koguni kuus aastat ning põhjustas Veneetsiale ja selle majandushuvidele tõsiseid kahjusid. Selle eesmärk oli tuua Charles'i liitlane Veneetsia läbirääkimiste laua taha.[22]

    Surm ja pärandRedigeeri

    1282. aasta talvel, kui keiser ületas Marmara merd, sai ta külma ning haigestus[3]. Michael VIII Palaiologos suri 1282. aasta 11. detsembril Traakias Pachomiose külas järjekordse sõjakäigu ajal ladinlaste vastu[1][2]. Surma hetkel viibis keisri kõrval ka tema poeg Andronikos II Palaiologos[3]. Andronikos, teades, et aadlikud ta isa vihkasid, ei julgenud oma isale pidulikke matuseid korraldada.[2] Kirik keeldus teda matmast Konstantinoopolisse keisri püüdluste tõttu sõlmida kirikuliitu ja sellega seoses rakendatud repressioonide tõttu idakirikule. Michael VIII maeti hoopis Nea Mone nimelisse kloostrisse Rhaidestose piirkonnas (tänapäeva Tekirdağ, Türgi). Kolm aastat hiljem, 1285. aastal viidi tema säilmed Selymbra Kristuse kloostrisse, kuhu Michael oli 1260. aastal Basileios II säilmed ümbermatnud.[23] Ümbermatmisel olid tema säilmed üllatavalt hästi säilinud[1].

    Mõned ajaloolased nimetavad Michael VIII viimaseks suureks Bütsantsi keisriks. Keiser alustas oma karjääri silmapaistva aristokraadina ning lõpetas selle julma türannina, kelle käsul hukati inimesi ka kõige absurdsematel põhjustel. Tema suurimaks tugevuseks oli osav ja kaval diplomaatia, mille ta rakendas Bütsantsi hiilguse taastamiseks. Michael VIII kirjutas ka autobiograafia, mis on tema kiidulaul iseendale.[2] Ta taastas Bütsantsi keisririigi välise hiilguse ja vanad administratiivsed aspektid, kuid seejuures jättis kõrvale selle süsteemi nõrgad kohad. Keiser keskendas kogu valitsemise läänepoolsetele aladele, mistõttu jäi idapiir tähelepanuta. Paljudes kohtades jäi piir kaitseta ning sealsete sõdurite palka alandati. Seetõttu ületasid piiri paljud türgi hõimud.[18] Pidevad sõjad ja Konstantinoopoli taastamiseks kulutatud summad viisid riigi täielikku finantskatastroofini ja pideva raha puuduseni.[2] Tema rajatud Palaiologoste dünastia valitses Bütsantsi pea kaks sajandit, kujunedes kõige kauem valitsenud dünastiaks Rooma ajaloos. See dünastia jäi ka Bütsantsi viimaseks, kui 1453. aastal Osmanid Konstantinoopoli vallutasid.[18]

    PerekondRedigeeri

     
    Reproduktsioon kadunud Bütsantsi miniatuurist Peribleptose kloostris, Mystras, mis kujutab Michael VIII koos Theodora ja Konstantinosega

    Michael VIII Palaiologos abiellus 1253. aastal Theodora Palaiologinaga, kes oli keiser Johannes III Dukas Vatatzese venna lapselaps. Theodora jäi lapsena orvuks, mistõttu kasvatas teda vanaonu, keiser Johannes III, kes kaasaegsete sõnul armastas teda kui oma tütart. Keiser pani ta paari Michael Palaiologosega.[19][20] Bütsantsi aadlinaistel oli tavaks rajada endale või oma lähedastele, näiteks tütardele, kloostreid. Palaiologoste perioodist tuntuima sakraalehitise, Lipsi kloostri, lasi taastada keisrinna Theodora. Tänapäeval on tegemist Fenâri Îsâ mošeega. Lisaks ehitisele taastas keisrinna ka typikon'i ehk kloostrireeglistiku ja kloostri juurde kuuluva kriku lõunapoolse juurdeehituse, mis oli kavandatud palaiologoste perekonna mausoleumiks.[10] Michael VIII ja Theodoral oli kaheksa last:

    Armukese Diplovatatzinaga oli Michael VIII-l kaks abieluvälist tütart:

    Michael VIII vanema õe, Irene tütar Theodora Raoulaina oli nii mitmestki küljest huvi pakkuv. Bütsantsis polnud eriti naiskirjutajaid, kuid Theodora oli nende väheste seas ning tema nimel on antiikaja autori Ailios Aristeidese käsikirja kopeerimine, mida tänapäeval säilitatakse Vatikanis. Ta koostas ka oma vendade theodoros ja theophanes Graptiose elulookirjeldused, mida tõlgendatakse kui ebaõnnestunud katset juhtida tähelepanu tema vendade kannatustele, kes olid kriitilised keiser Michael VIII unioonipoliitika suhtes. Ka Theodora ise oli unioonivastane. Lisaks eelnevale rajas Raoulaina ka sakraalehitisi. Bütsantsi aadlinaistel oli üldiselt kombeks rajada enda või oma lähedaste tarbeks kloostreid. Raoulaina taastas näiteks Püha Andrease kloostri Kriseis ning ehitas väikese Aristine kloostri, et luua elukoht 1289. aastal ametist loobunud patriarh Gregorius II-le Küproselt.[10]

    Vaata kaRedigeeri

    ViitedRedigeeri

    1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 1,34 1,35 1,36 1,37 1,38 Geanakoplos, Deno John (1959). Emperor Michael Palaeologus and the West, 1258–1282: A Study in Byzantine-Latin Relations (inglise). Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press.
    2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 2,28 2,29 2,30 2,31 2,32 2,33 2,34 2,35 2,36 2,37 2,38 2,39 2,40 2,41 2,42 2,43 2,44 2,45 2,46 2,47 2,48 2,49 2,50 2,51 Vseviov, David (2004). "Michael VIII Palaiologos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 424-439. ISBN 9789949437757.
    3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Lygo, Kevin (2022). The Emperors of Byzantium (inglise). London: Thames & Hudson. ISBN 978-0-500-02329-7.
    4. Geanakoplos, Deno John (1953). Greco-Latin Relations on the Eve of the Byzantine Restoration: The Battle of Pelagonia-1259 (inglise). Dumbarton Oaks, Trustees for Harvard University.
    5. Bartusis, Mark C. (1997). The Late Byzantine Army (inglise). University of Pennsylvania Press. ISBN 978-0812216202.
    6. Akropolites, George (2007). Ruth Macrides (toim). The History (inglise). Oxford University Press. Lk 383–384. ISBN 9780191568718.
    7. 7,0 7,1 7,2 Herrin, Judith (2008). Byzantium (inglise). Penguin Books. Lk 183. ISBN 978-0-14-103102-6.
    8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Herrin, Judith (2008). Byzantium (inglise). Penguin Books. Lk 282-283. ISBN 978-0-14-103102-6.
    9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Geanakoplos, Deno John (22.07.2018). "Michael VIII Palaeologus". Encyclopedia Britannica. Originaali arhiivikoopia seisuga 22.07.2018. Vaadatud 22.07.2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algne URL-i olek teadmata (link)
    10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Cavallo, G. (2002). Bütsantsi inimene. Avita.
    11. Herrin, Judith (2008). Byzantium (inglise). Penguin Books. Lk 247-248. ISBN 978-0-14-103102-6.
    12. Cahen (2004). Jones-Williams, J. (toim). Pre-Ottoman Turkey: a general survey of the material and spiritual culture and history (inglise). New York: American Council of Learned Societies. Lk 279.
    13. Fossier, Rober (1986). Hanbury-Tenison, Sarah (toim). The Cambridge Illustrated History of the Middle Ages: Volume III, 1250–1520 (inglise). Cambridge University Press. ISBN 0521266467.
    14. Gregoras. Geanakoplos (toim). Michael Palaeologus. Lk 190.
    15. 15,0 15,1 Vryonis, Speros (1971). The Decline of Medieval Hellenism in Asia Minor and the Process of Islamization from the Eleventh through the Fifteenth Century (inglise). Berkeley: University of California Press. Lk 136–137; 250. ISBN 978-0-52-001597-5.
    16. 16,0 16,1 Nicol, Donald M. (1993). The Last Centuries of Byzantium, 1261–1453 (inglise) (II trükk). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-43991-6.
    17. 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 17,5 17,6 Herrin, Judith (2008). Byzantium (inglise). Penguin Books. Lk 300-303. ISBN 978-0-14-103102-6.
    18. 18,0 18,1 18,2 D'Amato, Raffaelle (2016). Byzantine Naval Forces 1261–1461 (inglise). Osprey Publishing. Lk 10. ISBN 978-1472807281.
    19. 19,0 19,1 19,2 Talbot, Alice-Mary (1992). Empress Theodora Palaiologina, Wife of Michael VIII (inglise). Washington, D.C: Dumbarton Oaks Papers. Lk 295–303.
    20. 20,0 20,1 20,2 Trapp, Erich; Beyer, Hans-Veit; Walther, Rainer; Sturm-Schnabl, Katja; Kislinger, Ewald; Leontiadis, Ioannis; Kaplaneres, Sokrates (1976–1996). Prosopographisches Lexikon der Palaiologenzeit (saksa). Viin: Verlag der Österreichischen Akademie der Wissenschaften. ISBN 3-7001-3003-1.
    21. Nicol, Donald M. (1988). Byzantium and Venice: A Study in Diplomatic and Cultural Relations (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. Lk 209. ISBN 0-521-34157-4.
    22. Agelarakis, P. A. (2012). "Cretans in Byzantine foreign policy and military affairs following the Fourth Crusade". Cretika Chronika. Lk 32, 41–78.
    23. Melvani, N. (2018). The tombs of the Palaiologan emperors (inglise). Byzantine and Modern Greek Studies. Lk 237-260.
    Eelnev
    Johannes IV Laskaris
    Nikaia keiser (Bütsantsi keiser eksiilis)
    12591261
    Järgnev
    Bütsantsi keisririigi taastamine
    Eelnev
    Balduin II
    Bütsantsi keiser Konstantinoopolis
    12611282
    Järgnev
    Andronikos II Palaiologos