Alexios III Angelos
Alexios III Angelos (kreeka keeles Ἀλέξιος Κομνηνός Ἄγγελος (Alexios Komnēnos Angelos); umbes 1153 – 1211) oli Bütsantsi keiser 1195. aasta märtsist kuni 17.–18. juulini 1203. aastal. Ta valitses Alexios Komnenose nime all, seostades ennast Komnenoste dünastiaga, millest ta emapoolselt ka põlvnes. Alexios tuli võimule pärast oma noorema venna Isaak II Angelose kukutamist, tema pimedaks torkamist ja vangi heitmist. Tema valitsemisaja kõige olulisem sündmus oli neljanda ristisõja sõdalaste rünnak Konstantinoopolile 1203. aastal, mille eesmärgiks oli Isaak II positsiooni taastamine ning Alexios IV Angelose troonile tõstmine. Alexios III asus juhtima linna kaitsmist, ent see ebaõnnestus ning ta põgenes ühe oma tütrega öösel linnast. Kukutatud keiser üritas edutult Adrianoopolis ja Mosynopolises toetajaid koguda, ent sattus Montferrat' markii Bonifacio kätte vangi. Tema eest maksti lunaraha ning ta saadeti Väike-Aasiasse, kus ta sepitses vandenõud oma väimehe ja Nikaia keisri Theodoros I Laskarise vastu. Alexios III tabati ning ta veetis oma elu viimased päevad Nikaias Hyakinthose kloostris, kus ta 1211. aastal suri.
| Alexios III Angelos | |
|---|---|
.png) Alexios III miniatuur (15. sajandist pärit koopia Johannes Zonarase raamatust "Väljavõtted ajaloost") | |
| Bütsantsi keiser (Roomlaste keiser ja autokraat) | |
|
Ametiaeg 8. aprill 1195 – 18. juuli 1203 | |
| Eelnev | Isaak II Angelos |
| Järgnev | Isaak II Angelos ja Alexios IV Angelos |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | umbes 1153 |
| Surmaaeg |
1211 (58-aastaselt) Hyakinthos klooster Nikaias |
| Abikaasa | Euphrosyne Dukaina Kamatera |
| Vanemad | |
| Lapsed |
|
Varasem elu muuda
.png)
Alexios Angelos oli Andronikos Dukas Angelose ja Euphrosyne Kastamonitissa teine poeg ning keiser Isaak II Angelose vanem vend. Andronikos oli aga Alexios I Komnenose ja Irene Dukaina tütre, Theodora Komnene poeg. Seega oli Alexios pisut kaugemalt keiserliku perekonna liige. Koos oma isa ja vendadega sepitses Alexios vandenõud keiser Andronikos I Komnenose vastu umbes 1183. aastal. Seetõttu veetis ta mitmeid aastaid eksiilis moslemist sultani Saladini juures.[1]
1185. aasta 11. septembril läks keiser Andronikos I ihukaitseülem Stephanos Hagiochristophorites arreteerima Alexiose nooremat venda Isaaki. Seega ähvardas Isaaki hukkamine ning ta otsustas tegutseda. Isaak tappis ihukaitseülema ja põgenes seejärel Hagia Sophia katedraali. Isaak võitis rahva poolehoiu ning puhkesid ülestõusud, mis lõppesid Andronikos I kukutamise ja Isaaki kuulutamisega keisriks. Sedasi jõudis ka Alexios troonile väga lähedale.[1]
Võimuletõus muuda
1190. aastaks oli Alexios naasnud oma noorema venna õukonda, kus ta sai endale tiitli sebastokratōr. 1195. aasta märtsis osales Alexios sõjakäigus Bulgaaria vastu.[1] Keiser Isaak II, kes oli parajasti vägede eelsalgas, sai kampaania ajal teada, et peavägede laagris oli puhkenud mäss ja keisriks kuulutati tema vanem vend Alexios. Mingeid väljavaateid vastupanuks Isaakil polnud ja ta otsustas varjuda ühte kloostrisse. Kuid see teda ei päästnud – venna käsul torgati ta pimedaks ja saadeti Konstantinoopolisse vangistusse.[2] Teise versiooni järgi oli Isaak parasjagu Traakias sõjaväelaagri lähedal jahil, kui tema vend 8. (või 9.) aprillil keisriks kuulutati. Isaak võeti kinni Makedoonias Stagiras.[1]
Valitsemine muuda
Alexios oli kukutanud oma noorema venna ning võtnud trooni endale. Kuna vendade täpsed sünniaastad on teadmata, siis peab ka nende kolmeaastast vanusevahet pidama ligikaudseks. Ainuüksi fakt, et Alexios andis troonile asudes käsu oma sisuliselt ohutu noorem vend sandistada, iseloomustab uut valitsejat küllaltki ilmekalt. Kuigi paleepöörded olid Bütsantsi ajaloos tavaliseks nähtuseks, polnud juba sajandeid sellist julmust nähtud. Nii et Bütsants sai enesele keisri, kellele polnud miski püha ja kellel puudusid igasugused põhimõtted.[3]
Sisepoliitika muuda
Alexios III kulutas oma kuriteo kompenseerimiseks ja võimu kindlustamiseks tohutult raha, mistõttu riigikassa tühjenes kiiresti. Keiser pidi andma ka enda väejuhtidele nii suuri vabadusi, et riigi sõjaväe keskne juhtimine kadus ning Bütsants jäi praktiliselt kaitseta.[1]
Tema valitsemise ajal muutusid kõikvõimalikud võimu kuritarvitused täiesti igapäevasteks nähtusteks. Loomulikult nakatas keisri eeskuju ka tema alamaid. Näiteks ühe Konstantinoopoli vangla ülem olevat öösiti lasknud trellide tagant välja "saagi järele" kõige jultunumaid röövleid, et siis hommikul jagada röövitu ühiselt omavahel pooleks. Ka Alexios ise ei kohkunud otseste röövimiste ees tagasi. Näiteks saatis ta oma laevastiku ründama kaubalaevu, käitudes nii pigem piraatide pealikuna kui valitsejana. Mõeldes vaid hetkekasule, ei pööranud Alexios mingit tähelepanu oma teo võimalikele tagajärgedele. Nii sattusid tema röövlaevnike saagiks ka Ikonioni sultani kaupmeeste laevad, mis üsna pea andiski sultanile ettekäände sõjategevuse alustamiseks.[3]
Alexiose teod ja eeskuju viisid riigi täieliku moraalse laostumiseni. Sisuliselt polnud enam ühtegi tegu, mis oleks leidnud eetilist hukkamõistu. Nii näiteks võis laevastikuülem müüa täiesti avalikult vara sõjalaevastiku ladudest ja panna kogu tulu oma tasku. Seesuguse häbitu hangeldamise tulemusel aga polnud Bütsantsil varsti enam ühtegi suurt laeva, mis oleks olnud võimeline merele väljuma.[3]
Alexiosel puudusid igasugused võimed riigi juhtimiseks. Lisaks polnud tal ka teovõimelisi abilisi. Keiser oli jaganud kõik riigi tähtsamad ametid oma ja keisrinna sugulastele, või olid need lihtsalt maha müüdud. Nikítas Choniátis kirjutab, et keiser viseeris dokumente, pööramata vähimatki tähelepanu nende sisule. Tema ette pandud paberil võis olla täiesti mõttetu tekst, kas või: "Merd küntakse ja maad mööda ujutakse" – keiser kirjutas ikka kõigele alla. Raha saamiseks suurendas Alexios järsult makse, see aga sundis piiriäärsete alade talupoegi eelistama näljasurmale pigem islamit ja sultani alamateks saamist.[3]
Välispoliitika muuda
Sama armetu nagu Alexiose sisepoliitika, oli ka tema välispoliitika. Seda mõistsid ka kõik Bütsantsi naabrid. Nii nõudis Friedrich I Barbarossa järeltulija Heinrich VI (1190–1197) ultimatiivses toonis enesele osa Bütsantsi valdustest Kreekas. Alexios püüdis sellest nõudmisest pääseda suure andami abil.[3] Algselt nõudis Heinrich 5000 kuldmünti, ent läbirääkimiste tulemusena kaubeldi summa 1600-le. Etteruttavalt võib öelda, et Alexios ei pidanud Heinrichi surma tõttu seda summat kunagi välja käima.[1] Raha selleks erakordseks väljaminekuks poleks niikuinii kuskilt võtta ja riigis seati sisse spetsiaalne maks. Ent seegi erakorraline samm ei aidanud vajalikku summat kokku saada ning käiku läksid isegi aarded varasemate keisrite matmispaikadest. Kuid Heinrich ei piirdunud vaid territoriaalsete nõudmistega. 1197. aasta 25. mail pani ta oma venna, Švaabi hertsogi Philippi paari läänlaste kätte sattunud Isaak II tütre Irenega. See abielu aga andis juba otsese ettekäände sekkumiseks Bütsantsi siseasjadesse.[3]
Kuigi Heinrich VI 1197. aasta sügisel suri, ei muutnud see keisririigi välispoliitilist olukorda paremaks. Lihtsalt Heinrichit asendas teine Bütsantsi verivaenlane – Bulgaaria uus, energiline ja julm valitseja Kalojan, kes vandus bütsantslastele kättemaksu keiser Basileios II omaaegsete julmuste eest. Lõpuks, pärast mitmeid lüüasaamisi, ei jäänudki Alexiosel muud üle kui sõlmida bulgaarlastega väga rasketel tingimustel rahu.[3]
Idas jätkasid türklased-seldžukid sissetunge, põhjas laastasid bulgaarlased impeeriumi Balkani provintse, tungides kohati Kreekani. Samal ajal raiskas keiser raha paleede ja aedade ehitamisele ning püüdis kriise lahendada diplomaatiaga. Alexios püüdis riigi kaitset tugevdada pronoia süsteemiga, millega anti piiriäärsed maad kohalikele aadlikele, ent see pigem suurendad piirkondlikku autonoomiat. Bütsantsi võim küll säilis, kuid palju nõrgemas variandis. 1197. aastal võttis kohalik aadlik Dobromirós Chrýsos võimu Vardari Makedoonias (tänapäeva Põhja-Makedoonia ja Kreeka Makedoonia), trotsides keiserliku võimu mitu aastat.[4]
Alexios III valitsemise esimestel aastatel olid Bütsantsi suhted Serbiaga head. Printsess Eudokia Angelina abiellus Serbia suurvürsti Stefan Nemanjićiga, kellele anti tiitel sebastokrator. 1200. aasta suhted aga halvenesid. Stefani ja Eudokia abielu lahutati ning Bütsantsi-Serbia liit purunes, jättes Bütsantsi ühegi liitlaseta Kagu-Euroopas.[4][5]
Neljas ristisõda ja Alexiose kukutamine muuda
.jpg)
Samal ajal valmistus Lääs paavst Innocentius III (1198–1216) innukal eestvedamisel uueks, neljandaks ristisõjaks. See sõjakäik, nagu kõik varasemadki, seadis enesele eesmärgiks "pühade paikade" vabastamise, kuid lõpptulemusena viis ta Bütsantsi purustamiseni ja Ladina keisririigi rajamiseni. Et sündmused arenesid just nii, sellel on mitmeid põhjusi. Üheks neist oli Veneetsia huvi kõrvaldada Bütsants kui konkurent ja vahendaja. Teiseks ristisõja suunamuutuse põhjustajaks võib pidada paavsti, kes unistas kirikute taasühendamisest. Loomulikult ei tekkinud Innocentiusel idee vallutada Konstantinoopol kohe alguses, ristisõja kavandamise käigus, vaid selleni viis teda sündmuste arenguloogika. Kristlasi ristisõjaks üles kutsudes ja selle ettevalmistamise ajal nägi paavst Bütsantsis veel liitlast. Seda kinnitab ka tema Alexiosele adresseeritud kiri, milles ta kutsus keisrit koos kogu kristliku maailmaga osalema Jeruusalemma vabastamises. Kuigi selles samas kirjas sisaldus juba varjatud ähvardus. Nimelt rõhutas paavst, et Bütsants peab lõpetada katoliiklaste tagakiusamine. Alexios lükkas oma vastuses need süüdistused tagasi, heites paavstile omakorda ette keisririigi suhtes vaenuliku poliitika viljelemist.[3]
Sellel, et ristisõdalased jõudsid Jeruusalemma asemel Konstantinoopolisse, on ka "moraalne" seletus. 1198. aastal sai Saksamaa troonile Švaabi Philipp, kes oli abielus Isaak II tütre Irenega. Isaak aga oli juba paar aastat tagasi vanema venna poolt troonilt tõugatud ja sandistatud. Nii tekkiski Philippil "moraalne kohustus" oma äia aidata, Philipp polnud kaugeltki ainsaks läänlaseks, kellel Isaaki pärast "süda valutas". Näiteks Monferrat' markii Bonifacio oli abielus kukutatud keisri õega ja ka tema ihkas taastada sugulase seaduslikke õigusi. Kuid otsese ettekäände Isaaki "abistamiseks" andis keisri poeg Alexios Dukas. Tal õnnestus ühe Pisa linna kaupmehe abiga pääseda laevale ja põgeneda Konstantinoopolist. Kuigi Alexios III sai tema laevale minekust teada, ei suudetud ümberriietunud põgenikku sealt leida. Üsna pea oli Alexios Dukas juba õemehe Philippi juures ja sealt edasi paavsti residentsis Roomas. Seal palus ta paavstilt abi kukutatud isa õiguste taastamiseks, lubades selle eest Bütsantsi osalemist ristisõjas ja kreeka kiriku allutamist Roomale. Ning loomulikult ei jäänud Innocentiuse kõrvad seesugusele abipalvele kurdiks.[3]
1202. aastal olid ristisõdijad kogunenud Veneetsiasse, et alustada neljandat ristisõda. Selleks ajaks oli kukutatud Isaak II poeg Alexios Konstantinoopolist põgenenud ja jõudnud juba ristisõdijate juurde, et neilt toetust paluda. Alexios soovis, et ladinlased aitaks ta isal taas troonile tõusta ning lubas vastutasuks kirikute liitu, maksta ristisõdijate transpordi eest ning pakkuda ka sõjalist toetust.[1]
Alexios III oli võimetu takistama ristisõdalaste sisenemist ja liikumist Bütsantsi aladel. Keisririigi sõjavägi oli väikesearvuline ja laevastik pea olematu. Kunagistest hiilgavatest Bütsantsi merejõududest oli järele jäänud vaid "20 pehkinud ja tõukude poolt uuristatud" laeva ning kuigi keiser andis käsu need parandada, ei tulnud sellest midagi välja, sest varustus oli laiali tassitud ja maha müüdud. Nii jõudiski 1203. aasta 23. juunil Veneetsia laevastik takistamatult Konstantinoopoli reidile[3], kuigi algselt oli olnud nende eesmärk maabuda Egiptuses[1]. Väljapääsmatusse olukorda sattunud Alexios saatis laevadele oma saadikud lubadusega osaleda ristisõjas, kuid tema ettepanek lükati tagasi. "Usurpaatorile" esitati ultimaatum loobuda troonist.[3] Ladinlased kuulutasid keisriks Alexios IV ning kutsusid pealinlasi üles tema onu kukutama. Alexios III ei võtnud kasutusele tõhusaid meetmeid ning tema katse maksta ristisõdijatele altkäemaksu ebaõnnestus. Tema väimees Theodoros Laskaris üritas ainsana ristisõdijaid tagasi lüüa, ent sai Skoutarionis (tänapäeva Üsküdar Türgis) lüüa, misjärel algas Konstantinoopoli piiramine.[1]
17. juulil asusid ristisõdalased rünnakule, kuid mingit erilist vastupanu nad ei kohanud. Keisri palgasõdurid lihtsalt lahkusid positsioonidelt.[3] Eaka doodži Enrico Dandolo juhtimisel ületasid ristisõdijad Konstantinoopoli Kuldsarve lahega piirnevad müürid ning võtsid enda kontrolli alla 25 torni. Seejärel asusid bütsantslased neid tõrjuma, misjärel süütasid sissetungijad linna, mis lõpptulemusena jättis kodutuks 20 000 inimest. See sundis kaitsjaid tagasi tõmbuma. Alexios III otsustas lõpuks tegutsema hakata. Keiser juhtis läbi Püha Romanuse värava 17 diviisi, mis ületas tunduvalt ristisõdijate arvu. Ent ristisõdijatele tulid müüridelt appi veneetslased ning bütsantslased pidid taanduma linnamüüride taha. Õukondlased nõudsid tegutsemist ning Alexios III andis lubaduse võidelda. Selle asemel aga varjus keiser paleesse, kogus kokku nii suure varanduse kui suutis (ligi 1000 naela kulda) ning põgenes koos oma tütre Eirenega linnast ööl vastu 18. juulit. Ta suundus Traakiasse, jättes maha oma naise ja teised tütred.[1] 100 000 elanikuga linn kapituleerus sisuliselt vastupanuta käputäie rüütlite ees[3]. Troonile tõsteti taas Isaak II koos poja Alexios IV-ga[1].
Eksiil ja surm muuda
Alexios III üritas organiseerida vastupanu uutele valitsejatele esmalt Adrianoopolis ning siis Mosynopolises, kus temaga ühines 1204. aasta aprillis, pärast Konstantinoopoli lõplikku langemist ja Ladina keisririigi loomist, keiser Alexios V Dukas Murzuphlos. Algul võttis Alexios III oma külalise häst vastu, lubades tal isegi oma tütre Eudokia Angelinaga abielluda. Hiljem suhtumine muutus, Alexios V torgati pimedaks ning hüljati. Ladinlaste eest põgenev Alexios III suundus aga Tessaaliasse. Seal sattus ta koos abikaasa Euphrosynega vangi Montferrat' markii Bonifacio kätte, kes oli vahe peal Thessaloniki kuningaks saanud.[1]
1205. aastal üritas Alexios pääseda Bonifacio käest, otsides peavarju Epeirose valitseja Michael I Komnenos Dukase juurest, ent Bonifacio sai ta kätte ning Alexios ja tema saatjaskond saadeti Montferrat'i. Sealt naasid nad umbe 1209. aastal tagasi Thessalonikisse. Siis maksis Michael I kukutatud keisri eest lunaraha ning ta saadeti Väike-Aasiasse Nikaia keisririiki, mida juhtis tema väimees Theodoros I Laskaris. Nikaias sepitses ta vandenõud Theodorose vastu, sest väimees ei nõustunud tunnistama tema autoriteeti. Alexios oli saanud ka Rumi sultani Kaykhusraw I toetuse. 1211. aasta Antiookia lahingus sai sultan lüüa ning ta tapeti. Alexios III aga vangistati. Endine keiser saadeti Nikaia kloostrisse, kus ta hiljem 1211. aastal suri.[6]
Perekond muuda
Alexios III Angelos oli abielus Euphrosyne Dukaina Kamateraga ning neil oli kolm tütart:
- Eirene Angelina, kes oli abielus esiteks Andronikos Kontostephanosega ning seejärel Alexios Palaiologosega, kelle kaudu ta oli ka hilisema keisri Michael VIII Palaiologose vanaema.
- Anna Angelina, kes oli abielus alguses sebastokratōr Isaak Komnenosega, kes oli keiser Manuel I Komnenose vennapojapoeg. Teist korda oli ta abielus Nikaia keisri Theodoros Laskarisega.
- Eudokia Angelina, kes oli abielus Serbia kuninga Stefan Nemanjićiga ning seejärel keiser Alexios V Dukasega. Kolmandat korda oli Eduokia abielus Korinthose valitseja Leon Sgourosega.[7]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Bury, John Bagnell (1911). "Alexius III". Chisholm, Hugh (toim). Encyclopædia Britannica (inglise). Kd 1 (11 trükk). Cambridge University Press. Lk 577–578.
- ↑ Vseviov, David (2004). "Isaak II Angelos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 394–398. ISBN 9789949437757.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 Vseviov, David (2004). "Alexios III Angelos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 399–403. ISBN 9789949437757.
- ↑ 4,0 4,1 Fine, John Van Antwerp (1994). The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest (inglise). Ann Arbor, Michigan: University of Michigan Press. ISBN 0-472-08260-4.
- ↑ Ćirković, Sima (2004). The Serbs (inglise). Malden: Blackwell Publishing. ISBN 9781405142915.
- ↑ Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society (inglise). Stanford, California: Stanford University Press. ISBN 0-8047-2630-2.
- ↑ Finley, Jr., John H. (1932). "Corinth in the Middle Ages". Speculum. 7 (4) (inglise). Lk 477–499.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
| Eelnev Isaak II Angelos |
Bütsantsi keiser 1195–1203 |
Järgnev Alexios IV Angelos ja Isaak II Angelos |