Johannes III Dukas Vatatzes

Johannes III Dukas Vatatzes (kreeka keeles Ιωάννης Δούκας Βατάτζης (Iōannēs Doukas Vatatzēs), ladinapäraselt Ducas; u. 11933. november 1254), oli teine Nikaia keiser aastatel 12221254. Nikaia keisrid pidasid end Bütsantsi ehk Rooma keisriteks ning riik oli üks Bütsantsi järglasriikidest.

Johannes III Dukas Vatatzes
Johannes III Dukas Vatatzes
Johannese III portree (15. sajandi koodeksist, mis sisaldab koopiat Joannes Zonarase teosest "Väljavõted ajaloost")
Nikaia keiser (Bütsantsi keiser eksiilis)
Ametiaeg
detsember 1222 – 3. november 1254
Eelnev Theodoros I Laskaris
Järgnev Theodoros II Laskaris
Isikuandmed
Sündinud u. 1192
Didymóteicho, Bütsants
Surnud 3. november 1254 (61)
Nymphaion, Bütsants (tänapäeva Kemalpaşa, Türgi)
Abikaasa

Irene Laskarina;

Anna (sünninimi Konstanze von Staufen)
Vanemad isa: Basileios Vatatzes
Lapsed Theodoros II Laskaris

Tema pühaku nimi on Johanne Armuline. Bütsantsi järeltulevad põlved kutsusid teda Kreeklaste Isaks.

Varasem eluRedigeeri

Johannes Dukas Vatatzes sündis umbes 1192. aastal Didymóteichos. Tema isa oli arvatavasti väejuht Basileios Vatatzes, kes suri lahingus 1194. aastal. Tema ema nimi pole teada, kuid ta oli keiser Isaak II ja Alexios III nõbu. Johannesel oli kaks vanemat venda. Vanim oli Isaak Dukas Vatatzes (11881261). Ta oli abielud Eudokia Angelinaga ning neil oli tütar Theodora Dukaina Vatatzaina, kes abiellus hilisema keisri Michael VIII Palaiologosega. Teine vend suri noorelt ning tema nimi pole teada, kuid tema tütar abiellus protovestiarios (kõrgeim rahandusametnik) Alexios Raouliga.[1][2]

1216. aastal valis keiser Theodoros I Laskaris eduka sõjaväelase Johannese oma tütre Irene teiseks abikaasaks. Irene Laskarina esimene mees, Andronikos Palaiologos oli surnud ning seega sai Johannesest tema asemel nii keisri väimees.[3][4]

ValitsemineRedigeeri

VõimuvõitlusRedigeeri

Theodoros tundis Johannest väga hästi ja ta otsustas pärandada trooni talle. See tekkitas aga paljudes rahulolematust, nende seas olid ka Theodorose vennad Alexios ja Isaak.[5] Keiser Theodoros I Laskaris suri 1221. aasta novembris. Johannes III Dukas Vatatzes kuulutati keisriks sama aasta detsembris. Ülejäänud Laskarise perekonna liikmed ei tahtnud leppida sellega, et võim läheb Johannesele, seetõttu pidi Vatatzes oma trooni pärast võitlema.[6] Alexios ja Isaak põgenesid 1224. aastal Konstantinoopolisse ja palusid Ladina keisririigilt abi Johannese kukutamiseks. Nad läksid Vatatzese vastu suure rüütliväega.[5] Võitlus Isaaki ja Alexiosega lõppes 1224. aasta Poimanenoni lahingus, kus Johannese vastased said lüüa[6]. Alexios ja Isaak võeti vangi ning torgati pimedaks. Johannese võit oli väga suure tähtsusega, sellest sai murdepunkt bütsantslaste ja ladinlaste vastasseisus. Sellest alates asusid juba bütsantslased rünnakule ja ladinalased olid valdavalt sunnitud ennast kaitsma. Lisaks omandas Johannes III endale suure väepealiku kuulsuse.[5] Johannes III võit viis 1225. aastal Ladina keisriigi terrotoriaalsete järeleandmisteni, millele järgnes Nikaia sissetung Euroopasse ja Adrianoopoli langemine Johannesele.[6]

Pärast võimu kinnitamist asus keiser taastama Bütsantsi laevastikku. Seetõttu õnnestus Nikaial peagi tagasi vallutada Lesbos, Samos ja mõned teised saared. Nikaia keisririigi tugevnemine pingestas suhteid naabritega, Ladina keisririigi, Bulgaaria ja Epeirosega. Bütsants suutis oma diplomaatiaga hoida ära potentsiaalsete vastaste ühinemise.[5]

SisepoliitikaRedigeeri

Keiser Johannes mõistis, et edukaks sõjaks peab riik olema heal majanduslikul ja sisepoliitilisel järjel. Eduka majanduse üheks olulisemaks võtmeks oli keisri hinnangul mõistlikud maksud.[5]

Maksude optimeerimisele lisaks hakati ka kaitsma siseturgu ning keelati välismaiste luksuskaupade sissetoomine. Isegi keisri poeg sai noomida selle eest, et kandis välismaiseid rõivaid. Kõik need abinõud muutsid Bütsantsi tunduvalt jõukamaks ja soodustasid elanikkonna kasvu. Eelistades keisririigis kehtivaid soodsaid makse, põgenes sinna palju inimesi türklaste aladelt. Tegelikult põgeesid türklaste aladelt paljud ka tatarlaste-mongolite invasiooni tõttu. Nende riik ulatus peaaegu Nikaia keisririigini välja.[5]

Johannes lIl ei tegelenud mitte ainult riigile esmaoluliste asjadega, vaid ka kunsti ning teaduse toetamisega. Suuri kingitusi sai temalt näiteks kirik, kuigi suhetes kirikuga oli ta tüüpiliseks Bütsantsi valitsejaks. Nii oli patriarhi ametikoht vahepeal tervelt nelja aasta jooksul täitmata, sest keiser ei leidnud sellele kohale endale sobivat kandidaati.[5]

VälispoliitikaRedigeeri

 
Nikaia keisririik umbes 1230. aastail

Nikaia kindel positsioon Balkanil ei püsinud kaua. Epeirose ja Tessaalia ja Thessaloniki valitseja Theodoros Komnenos Dukas tõrjus peagi nikaialased Adrianoopolist välja ning 1227. aastaks oli enamus Traakiast Theodorose käes. 1230. aastal tappis Bulgaaria tsaar Ivan Asen II Theodorose. Seega kadus Nikaia jaoks üks otsene ohuallikas ning Johannes III sõlmis Bulgaariaga liidu Ladina keisririigi vastu.[6]

1235. aastal taastati liidu tulemusena Bulgaaria patriarhaat ning sõlmiti abielu Asen II tütre Elena ja Johannes III poja Theodorose vahel. Samal aastal korraldasid liitlased kampaania Ladina keisririigi vastu ja 1236. aastal üritati piirata Konstantinoopolit. Seejärel muutus Asen II poliitika neutraalseks, mis jättis Johannes III võitluses üksinda.[6]

Mäss ja Konstantinoopoli vallutamisplaanRedigeeri

Peale seda, kui Johannes III oli saavutanud mitmeid sõjalisi võite ladinlaste vastu, otsustas ta asuda oma peaeesmärgi juurde - vallutada Konstantinoopol. Selleks polnud Nikaial piisavalt suurt laevastikku. Keiser lahkus Nikaiast, et alustada uute sõjalaevade ehitamist. Laevade ehitamine jäi aga katki, sest keisr sisevanelased kasutasid valitseja eemalolekut ära. Johannese vennapoja juhtimisel algas mäss.[5]

Teade mässust sundis Johannest tagasi Nikaiasse kiirustama. Keiser otsustas äsja ehitatud laevad maha põletada, et need ei satuks ladinlaste kätte. Mäss suruti edukalt maha ning keisri sugulane sandistati. Peale seda pöördus Johannes III tagasi oma Konstantinoopoli vallutamise plaani juurde.[5]

Nikaial sõlmis lisaks Bulgaariaga liidu ka Saksa keisri Friedrich II-ga (1220-1250), kellega Johannest ühendas vaen paavst Gregorius IX vastu.[5] Sõjapidamises oli Johannes ettevaatlik, vältis suuri lahinguid ning eelistas pigem kindluste piiramisi. Vallutatud asulates alustati kohe ehitustöid ja nendesse paigutati tugevad garnisonid. Samuti püüti oma huvides kasutada ka vange, saates neid elama sügavale keisririigi tagalasse.[5]

Hoolimata mõningatest tagasilöökidest Ladina keisririig vastu 1240. aastal, suutis Johannes III peale Ivan Asen II surma 1241. aastal võtta järgneval aastal enda kontrolli alla Tessaloniki linn. Suurem osa Bulgaaria Traakiast liideti Nikaia riigiga 1246. aastal.[6] Tema valitsemise viimastel aastatel ulatus Nikaia võim kaugele läände, kus Johannes püüdis ohjeldada Epeirose laienemist. Epeirose despoodi Michael II liitlased Kruja Golem ja Theodoros Petraliphas läksid 1252. aastal Johannese poolelel üle.[7][8]

Johannese edukad ettevõtmised muutsid paavst Gregorius IX murelikuks. Ta pöördus keisri poole kirjaga, milles ähvardas teda uue ristisõjaga. Keisri mitte vähem teravatoonilises vastuses aga teatati, et ladinlased otsivad vaid võimu ja kulda.[5]

IsiklikkuRedigeeri

Johannes III oli väga huvitatud käsikirjade kogumisest ja kopeerimisest. Flaami misjonär William van Rubroeck väitis, et keisril oli isegi haruldased koopiad Ovidiuse "Fasti" kadunud raaatutest.[9] Rubroeck oli kriitiline hellenistlike traditsioonide suhtes, millega ta Nikaia keisririigis kokku puutus.[10] Johannesel oli epilepsia.[11]

Viimastel valitsemisaastatel muutus keiser altiks ülistustele. Lisaks pühendas ta palju aega abieluvälistele suhetele. Keiser lakkas elu lõpus peaaegu kõiki usaldamast ning vahetult enne surma lahkus ta Nikaiast oma suveresidentsi, kuhu võttis kaasa ka riigikassa.[5]

SurmRedigeeri

Johannese valitsemisaja lõpuks ulatus tema riik Mustalt merelt Aadria mereni ning Bütsantsi impeeriumi täielikuks taastamiseks oli puudu vaid Konstantinoopol. Pealinna tagasivõtmist Johannes ei näinudki.[5] Johannes III Dukas Vatatzes suri 1254. aasta 3. novembril Nymphaionis. Ta maeti Sisandra kloostrisse, mille ta oli lasknud eelnevalt ehitada.[12]

PerekondRedigeeri

Johannese esimene abikaasa oli keiser Theodoros I tütar Irene Laskarina. Nad abiellusid 1212. aastal. Paaril oli üks poeg, tulevane keiser Theodoros II Dukas Laskaris. Irene kukkus aga õnnetult hobuselt ning polnud enam võimeline lapsi saama.[12] Ta suundus kloostrisse, võttis endale nimeks Eugenia ning suri 1240. aasta suvel[13].

Johannes III teine abikaasa oli Püha Rooma keisririigi keisri Friedrich II vallastütar Konstanze von Staufen, kes sai Bütsantsis endale nimeks Anna. Neil ei sündinud lapsi.[12]

PärandRedigeeri

 
Püha Johannes Vatatzes Armuline, roomlaste keiser, "Kreekaste Isa", õigeusu pühak.

Paljud ajaloolased peavad Johannes III-t Nikaia keisririigi kõige väljapaistvamaks valitsejaks. Kui tema järelkäijad teda saavutustega isegi ületavad, siis nende edu pandiks oli ikkagi eelnev Johannese tegevus.[5] Ta rajas soodsa aluspinna Konstantinoopoli tagasi võtmiseks 1261. aastal. Nikaia keisririik oli Johannese valitsemisaja lõpuks annekteerinud Tessaloniki kuningriigi ja laienenud ka Bulgaaria ja Epeirose arvelt. Samuti võeti kontroll suure osa Egeuse mere üle, annekteeriti oluline Rhodose saar[6] ning tehti ettevalmistusi Kreeta tagasivõtmiseks Veneetsialt.[14]

Johannes III ajal hakkas Nikaia majandus ja siseelu õitsema ning riigis tagati kord. Oma epilepsia haigusest hoolimata, suutis Johannes olla aktiivne nii sõjas kui rahus. Ta väitis kindlalt, et just tema riik on Rooma impeeriumi pärija.[11] Järgnevad põlved suhtusid keisrisse kui "kreeklaste isasse".[15]

Pool sajandit peale keisri surma kanoniseeriti ta pühakuks Johannes Armuline nime all. Tema mälestuspäev on 4. novembril.[16][17] Ajaloolane Georgios Akropolites märgib, et rahvas ehitas tema auks templi Nymphaionisse. Tema pühakukultus levis kiiresti Väike-Aasia lääneosa rahva seas.[18] Alates 2010. aastast korraldab kohalik metropoliit samal päeval ka Didymoteichises Vatatzeia festivali.[19] Ajaloolane Alice Gardner märkis, et Johannese kultus püsis Joonia kreeklaste seas veel 20. sajandi alguseni. Alice kirjeldas 20. sajandi kontrasti, kus kohalikud ja vaimulikud austasid tema mälestust igal 4. novembril, kuid need, kes tema hävinud templi ümber käisid, seostasid harva seda Johannese nimega.[20]

Kuigi tema püha on ametlikult Õigeusu kiriku tähpäev, siis ei tähistata seda erilise liturgiaga. 15. ja 16. sajandil austati teda kui "Püha apostlitega võrdne keiser Johannes Vatatzes, Magneesia linna almuste andja". Tema püha hümnid on säilinud vaid Lesbose saare Leimonose kloostri raamatukogus. Need sisaldavad viiteid almusteandja Johannes Vatatzese pühale.[21] Siiski on tema püha suures osas kadunud, seda tähistatakse vaid tema sünnilinnas Didymoteikoses, temale pühendatud kirikus.[22]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Varzos, Konstantinos (1984). Η Γενεαλογία των Κομνηνών [Komnenoste geneoloogia] (PDF) (PDF) (kreeka). Kd B. Thessaloniki: Centre for Byzantine Studies, University of Thessaloniki. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 25. veebruar 2021. Vaadatud 28. augustil 2022.
  2. Polemis, Demetrios I. (1968). The Doukai: A Contribution to Byzantine Prosopography. London: The Athlone Press.
  3. Herrin, Judith; Saint-Guillain, Guillaume (2011). Identities and Allegiances in the Eastern Mediterranean After 1204 (inglise). Ashgate Publishing. Lk 52. ISBN 1409410986.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. Carr, John (2015). Fighting Emperors of Byzantium (inglise). Pen and Sword. Lk 255. ISBN 978-1473856400.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 Vseviov, David (2004). "Johannes III Dukas Vatatzes". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 416-419. ISBN 9789949437757.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society (inglise). Stanford, California: Stanford University Press.
  7. Ellis, Steven G.; Klusáková, Lud'a (2007). Imagining Frontiers, Contesting Identities (inglise). Edizioni Plus. ISBN 978-88-8492-466-7.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. "Goulamos defected to the Emperor". George Akropolites: The History: Introduction, translation and commentary. OUP Oxford. 2007. ISBN 78-0-19-921067-1. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: pikkust (juhend)
  9. Christopher S. Wood, Forgery, Replica, Fiction (2008). Temporalities of German Renaissance Art. University of Chicago Press.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. E. Pfeiffer (1930). Risch, Friedrich (toim). Geschichte der Mongolen und Reisebericht, 1245–1247. Leipzig. Lk 174.
  11. 11,0 11,1 Brownworth, Lars (2010). Lost to the West: the Forgotten Byzantine Empire That Rescued Western Civilization. Broadway Books. Lk 254.
  12. 12,0 12,1 12,2 Borgolte, Michael; Schneidmüller, Bernd (2010). Hybride Kulturen im mittelalterlichen Europa/Hybride Cultures in Medieval Europe. Oldenbourg Verlag. Lk 73. ISBN 3050049669.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. Murata, Koji; Ichikawa, Kohei; Fujii, Yuri I.; Hayakawa, Hisashi; Cheng, Yongchao; Kawamoto, Yukiko; Sano, Hidetoshi (2021). Cometary records revise Eastern Mediterranean chronology around 1240 CE. Publications of the Astronomical Society of Japan. Lk 197–204.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  14. Agelarakis, P. A. (2012). "Cretans in Byzantine foreign policy and military affairs following the Fourth Crusade". Cretika Chronika (inglise). Lk 32; 41–78.
  15. Vasiliev, A. A. (1971). History of the Byzantine Empire. Vol. 2. University of Wisconsin Press. Lk 531–534.
  16. Great Synaxaristes. Ὁ Ἅγιος Ἰωάννης ὁ Βατατζὴς ὁ ἐλεήμονας βασιλιὰς. 4 Νοεμβρίου. ΜΕΓΑΣ ΣΥΝΑΞΑΡΙΣΤΗΣ (kreeka).
  17. Ostrogorsky, George (1969). History of the Byzantine State (inglise). New Brunswick, N.J: Rutgers University Press. Lk 444.
  18. Guentcho, Banev (2002). "John III Vatatzes". Koutras, Nikolaos (toim). Encyclopaedia of the Hellenic World, Asia Minor (inglise).
  19. Ciolfi, Lorenzo M. (2017). From Byzantium to the Web: the Endurance of John III Doukas Vatazes’ Legacy. Lk 64.
  20. Gardiner, A. (1964). Hakkert, Adolf M. (toim). The Lascarids of Nicaea: The Story of an Empire in Exile (1912) (inglise). Amsterdam. Lk 196.
  21. Demetrios, Polemis (1983). Remains of an acoluthia for the emperor John Ducas Vatatzes. Ukrainian uuringute instituut, Harvardi Ülikool.
  22. Ciolfi, Lorenzo M. (2014). John III Vatazes, Byzantine imperial saint? (inglise). Bulletin of Brithis Byzantine Studies.
Eelnev
Theodoros I Laskaris
Bütsantsi keiser
12211254
Järgnev
Theodoros II Laskaris