Theodoros I Laskaris
See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2022) |
Theodoros I Laskaris, ladinapäraselt Lascaris (kreeka keeles Θεόδωρος Κομνηνὸς Λάσκαρις (Theodōros Komnēnos Laskaris); u 1175 – november 1221) oli esimene Nikaia keiser 1205. aastast kuni surmani.
| Theodoros I Laskaris Θεόδωρος Λάσκαρις | |
|---|---|
.png) Theodorose portree (15. sajandi koodeksist, mis sisaldab koopiat Joannes Zonarase teosest "Väljavõtted ajaloost") | |
| Nikaia keiser nõue Bütsantsi keisri positsioonile eksiilis | |
|
Ametiaeg 1205 – 1221 (kroonimine 6. aprill 1208) | |
| Eelnev | (Konstantinos Laskaris) |
| Järgnev | Johannes III Dukas Vatatzes |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Theodoros Komnenos Laskaris |
| Sündinud | u. 1175 |
| Surnud | november 1221 (46) |
| Abikaasa |
Anna Komnena Angelina Armeenia Philippa Marie de Courtenay |
| Vanemad | Nikolaos (?) Laskaris |
| Lapsed |
|
Nikaia keisrid pidasid end Bütsantsi ehk Rooma keisriteks ning riik oli üks Bütsantsi järglasriikidest. Kuigi Theodoros sündis mitte eriti tuntud aadliperes, oli tema ema seotud keiserliku Komnenoste perekonnaga. 1200. aastal abiellus Theodoros keiser Alexios III Angelose noorima tütre Annaga. Enne 1203. aastat sai ta despoodi tiitli, mis tõestas tema meelest õigust oma äia troonile.
1203. aastal põgenes Theodoros Konstantinoopolist ning hakkas organiseerima vastupanu ladinlastele. Theodors kuulutati keisriks 1205. aastal (mõnedel andmetel kuulutati 1204. aastal hagia Sophias keisriks mitte Konstantinos, vaid Theodoros). Theodoros organiseeris Väike-Aasias vastupanu ladinlastele ning paljud kreeklased suundusid tema juhitud riiki. Lisaks Ladina keisririigile sõdis ta ka Trapezundi keisririigiga, mis pidas end samuti Rooma riigiks. Theodoros krooniti keisriks alles 1208. aastal, mil Theodorose riigi pealinnas Nikaias valiti uus Konstantinoopoli patriarh. Theodorose kohale õigeusklike kaitsjana konkureerisid ka Epeirose valitsejad. Nikaia keisririigil tuli vastu seista ka seldžukkidele ning Alexios III, kes ei loobunud oma pretensioonist troonile. Kuigi ladinlased ei tunnustanud kunagi ametlikult Theodorose võimu, tegid nad seda mitteametlikult, kui sõlmisid Nikaia keisririigiga rahulepingu. Theodoros I Laskaris rajas Konstantinoopoli naabrusesse võimsa riigi, mis võimaldas tema järeltulijatel 1261. aastal pealinna ladinlastelt tagasi vallutada ja taastada Bütsantsi impeerium.
Varasem elu muuda
Päritolu muuda
Theodors Komnenos Laskaris sündis umbes 1175. aastal mitte eriti tuntud Bütsantsi aadliperes. Tema vanemate nimed on teadmata, ent isa võis kanda nime Nikolaos.[1] Theodorose ema põlvnes keiserliku Komnenoste perekonna tundmatust harust, kuid Theodoros võttis endale ka Komnenoste nime.[1][2] Theodorosel oli kuus venda: Konstantinos, Georgios, Alexios, Isaak, Manuel ja Michael. Kahel viimasel pidi olema teine ema, sest mõlemad võtsid endale lisaperekonnanime Tzamantouros, mitte Komnenos. Oma tädi abielu kaudu oli Theodors seotud ka Phokase perekonnaga.[1]
Laskariste perekonnale kuulusid valdused Anatoolia lääneosas[1]. Nii Theodorosel kui ka Konstantinosel oli Püha Georgi kujutav pitsat, millel oli kiri Diasorites.[1][3] See näitas nende seost Püha Georgi Disoratese kloostriga, mis asus Pyrgionis, Kaistrose jõe arus.[1][2]
Varajane karjäär muuda
Theodorose kaasaegne ajaloolane Niketas Choniates kirjeldas teda oma kroonikas kui "julget ja ägedat sõdalast"[1]. Veidi hilisem ajaloolane Georgios Akropolites kirjutas, et Theodoros oli "kehalt väike, kuid mitte ülemäära, üsna tume ja tema otsast hargnev habe"[4]. Theodoros tõusis esile oma perekondlike sidemete tõttu Komnenoste perekonnaga. Tema esimene säilinud pitsat mainib tema sebastose ja protovestiaritese tiitleid. Esimene oli õukonnatiitel, mis oli algselt mõeldud keisrite sugulastele, kuid keiser Alexios III Angelos (v. 1195–1203) hakkas seda müüma jõukatele kaupmeestele. Protovestiarites'ena oli ta keiserliku palee valvurite üksuse ülem.[1]
Keiser Alexios III, kellel polnud poegi, soovis pärimisküsimust lahedada oma kahe vanema tütre abieludega. 1200. aasta lõpus andis keiser vanima tütre Irene Alexios Palaiologosele ning teise tütre Anna Theodorosele. Palaiologos tõusis despootiks. Ta suri 1203. aastal ning tema tiitli sai endale Theodoros. Selle abieluga pidi Theodorosest saama Alexios III järglane.[1]
Vastupanu ristisõdijatele muuda
Konstantinoopoli langemine muuda
1195. aastal viis Alexios III Angelos läbi riigipöörde ning kukutas oma venna Isaak II Angelose (v. 1185–1195) ja lasi ta pimedaks torgata. Isaaki poeg Alexios põgenes pealinnast ning palus katoliiklastelt abi oma isa positsiooni taastamiseks, vastutasuks lubas ta neile suuri summasid ning kirikute liitu. 1203. aasta juuli alguseks olid ristisõdijad Konstantinoopoli all. Kuigi Theodoros Laskaris asus sissetungijatele rünnakuid korraldama, suutsid ladinlased pealinna siiski sisse piirata. Konstantinoopoli müürid olid haavatavad, mistõttu põgenes Alexios III 17. juuli öösel koos riigikassaga Traakiasse.[1][5]
Pärast seda vabastati Isaak II ning tema kõrval asus valitsema ka poeg Alexios IV[1]. Theodors vangistati, sest riigipööraja Alexios III oli tema äi. 1203. aasta septembris õnnestus Theodorosel põgeneda. Selle sündmuse täpsed asjaolud on teadmata, ent ajaloolane Choniates kirjutas, et Laskarisel õnnestus põgeneda oma "praktilise tarkuse ja vapra hinge tõttu".[1][3] Mõnda aega varjas Theodoros end ühes pühale Michaelile pühitsetud kirikus. Theodoros ise väitis, et jumal vabastas ta imekombel vanglast ja juhatas ta üle Bosporuse Väike-Aasiasse. Laskarisega põgenesid ka tema naine ja lapsed. Nad jõudsid Nikaiasse, kuid pärast pikki läbirääkimisi lubati linna siseneda vaid naisel ja lastel, sest kardeti Alexios IV kättemaksu. Theodoros on ise meenutanud, et tal tuli liikuda ühest piirkonnast teise, et vältida vaenlaste lõkse.[1][6] Edasine sündmuste käik Nikaias pole täpselt jälgitav, kuid kas 1205. või 1206. aastal kuulutati Theodoros mitteametlikult keisriks[6].
Alexios IV ei suutnud ristisõdijatele maksta, mistõttu keeldusid nad Konstantinoopoli alt lahkumast ja asusid ümberkaudseid külasid rüüstama. Bütsantslased hakkasid süüdistama oma keisrit. 1204. aasta 28. jaanuaril sai riigipöörde tagajärjel keisriks Alexios V Dukas Murzuphlos.[1][5] Isaak II suri peagi ning Alexios IV mõrvati. See oli ladinlastele ettekäändeks, et alustada pealinna piiramist. 12. aprillil, mil ristisõdijad linna tungisid, põgenes keiser Alexios V Konstantinoopolit.[1] Grupp bütsantslasi kogunes Hagia Sophia katedraali. Pole täpselt teada, kas seal kuulutati keisriks Theodoros või tema vend Konstantinos.[1][7] Samal päeval tuli neil mõlemal aga linnast, mis jäi täielikult ladinlaste meelevalda, põgeneda[5].
Kuigi Konstantinoopol oli langenud, ei loobunud ei Alexios III ega Alexios V oma õigusest troonile. Peagi lisandus neile kolmas trooninõudleja: keiser Andronikos I Komnenose (v.1183–1185) lapselaps Alexios, kes võttis võimu Trapezundis. Ristisõdijad valisid endale aga uue keisri Baldwin I.[5]
Vastupanu Anatoolias muuda
Väike-Aasia oli olnud kümnendeid keiserliku võimu vastaste ülestõusude keskus[1]. Paljud aadlikud ja suurmaaomanikud hoidsid kontrolli all erinevaid keisririigi alasid: Theodoros Mankaphas Philadelphia linna, Sabbas Asidinos Sampsoni linna ja Nikephoros Kontostephanos maid Maenderi jõe ülemjooksul[8]. Theodoros esines oma äia, Alexios III esindajana ning tagas sellega Bitüünia linnade lojaalsuse Alexios III nimel 1204. aastani[3][8][9]. Kohalikud kreeklased tunnustasid teda kui Bitüünia strategos'st (väejuht)[3]. Theodoros seadis end sisse Prusas[10], ent tegi sagedasi väljasõite, et osaleda kohtumistel ja õhtusöökidel, julgustades kohalikke võitlema ladinlaste vastu. Theodoros saavutas kontrolli ka riigi tulude üle. Nii sai ta pakkuda raha Seldžukki sultan Rukn al-Din Suleiman II-le, soovides vastutasuks abi ristisõdijate vastu.[1] Suleiman II suri ning tema alaealine poeg Izz al-Din Kilij Arslan III võttis 1204. aasta juunis valitsemise üle.[8]
1204. aasta septembris asutasid ristisõdijad komisjoni, et jagada Bütsantsi territooriumid[11]. Väike-Aasia "Nikaia hertsogiriik" pidi minema Blois krahv Louis I-le ning "Philadelphia hertsogiriik" pidi minema prantsuse aadlikule ja ristisõdijale Stephen du Perche'ile, kuigi need alad olid veel bütsantslaste kontrolli all. Veneetslased vallutasid Hellensponti (tänapäeva Dardanellid) väina Aasia poolse Lampsacuse sadama ning prantsuse rüütlid vallutasid lähdela asuva Pegai (tänapäeva Biga).[1] Trapezundi kesiririigi keisri Alexios I vend ja kaaskeiser David Komnenos alustas sõjalist kapaaniat Paflagooniasse ning okupeeris Musta mere äärsed linnad[5]. See aga hõlbustas prantsuse rüütlite vallutusi. Nad purustasid 6. detsembril Theodorose väed Poemanenumi all, mis võimaldas prantslastel hõivata Bitüünia kindlused.[1][5]
1204. aasta detsembris hukati Konstantinoopolis avalikult varem tabatud Alexios V. Ladinlased arreteerisid 1205. aasta alguses ka Alexios III ning sundisid teda loovutama keiserlikke võimusümboleid. Keiser Manuel I Komnenose (v. 1143–1180) lapselaps Manuel Maurozomes ning tema väimees, kukutatud Rumi sultan Ghiyāth al-Dīn Kaykhusraw I saabusid Nikaiasse, kus Theodoros nad kinni pidas[1], kuid peagi jõuti kokkuleppele. Laskaris andis kukutatud sultanile raha, et ta saaks oma trooni tagasi võtta ning vastutasuks soovis sõjalist toetust.[8] Kaykhusraw ja Maurozomes kiirustasid tagasi Konyasse, Rumi sultanaadi pealinna. Nad kukutasid alaealise Kilij Arslan 1205. aasta märtsis.[1][8]
1204. aasta lõpuks olid ladinlased vallutanud Traakia, Tessaalia ning Põhja-Kreeka. Keiser Alexios III Angelose nõbu Michael Dukas, kes oli organiseerinud kreeklaste vastupanu Epeiroses, oli sunnitud oma turvalisuse nimel vanduma truudust paavst Innocentius III-le. Ladina keiser Balduin I saatis 1205. aasta alguses oma venna Henri Väike-Aasiat vallutama.[5] Henri purustas Theodoros Mankaphase ja 19. märtsi Adramyttioni lahingus Konstantinos Laskarise[1]. Ladinlased aga ei saanud oma võite edasi arendada, sest tsaar Kalojan õhutas Traakias mässu ning tungis provintsi[10][11]. Keiser Balduin oli sunnitud oma väed Anatooliast välja tõmbama[1][10]. 1205. aasta 14. aprillil said ladinlased bulgaarlastelt hävitavalt lüüa Adrianopoli lahingus. Lahinguväljal hukkusid ka Louis du Blois ja Stephen du Perche.[1] Keiser Balduin võeti vangi ning ta suri Bulgaarias[3][10].
Theodorosest sai Kalojani võitude peamine kasusaaja[5][11]. Ladinlaste lüüasaamine näitas nende haprust[12] ning kindlustas Theodorose positsiooni. Laskaris kasutas olukorda ära ning ajas enamuse ladinlaste garnisonidest Anatoolia kindlustest minema[10] ning viis oma pealinna Prusast Nikaiasse[11]. Kreeklaste põgenikevood saabusid endistest Bütsantsi Euroopa osadest Theodorse riiki[10]. Mankaphas loovutas Philadelpia Theodorosele ning ka Asidenose maad liideti Theodorse aladega[1][5]. Kohalikud aadlikud toetasid Laskarist tema võitluses mässuliste aadlike vastu ning vastutasuks said nad õukonnatiitleid[3]. Theodoros nõudis lojaalsusvannet Epeirose valitseja Michael I vennalt, Theodoros Komnenos Dukaselt enne, kui lubas tal Epeirosesse suunduda.[10]
Valitsemine muuda
Kroonimine muuda
Alates sellest ajast sai Nikaiast keisririigi pealinn, siis Theodoros I Laskarios on läinud ajalukku esimese Nikaia keisrina. Loomulikult kutsuvad nii seda valitsejat vaid ajaloolased, keiser ise nimetas ennast jätkuvalt roomlaste valitsejaks – seega polnud ka Nikaia keisririik mitte uues riiklik moodustis, vaid jätkuvalt Rooma keisririik, ehk siis Bütsants.
David Komnenenos saatis Bitüüniasse oma armee, ent Theodoros purustas sissetungijad ja nende ladinlastest liitlased Nikomeedia all. Peagi andis sultan Kaykhusraw I väed oma äia Maurozomese käsutusse, kelle juhtimisel tungiti 1205. aasta kevadel Maenderi jõe orgu. Peagi said seldžukid aga lüüa ning sõlmiti rahu. Theodoros lubas Maurozomesel valitseda sultani väejuhina kahe kindluse üle.[1][5] Theodoros kuulutati keisriks 1205. aasta alguses, kas peale võitu Nikomeedias või pärast seldžukkidega rahu sõlmimist[1][5][10]. Uue tiitliga sai Theodorosest ametlik konkurent Ladina keisrile, mistõttu hakkasid ladinlased Laskarist ametlikult kutsuma anastajaks, kes kontrollis osasid Ladina keisririiigile kuuluvaid alasid[9]. Ka paljud kreeklased keeldusid teda keisrina tunnistamast, sest Konstantinoopoli patriarh polnud teda krooninud, mistõttu polnud ta ka legaalne valitseja. Theodoros kutsus Traakiasse põgenenud patriarh Johannes X Kamaterost Nikaiasse, ent kirikupea keeldus.[10]
Traakias, Tessaalias ja Peloponnesoses valdusi omanud aristokraaid suundusid Nikaiasse pärast seda, kui nende alad ladinlaste kätte läksid. Uus kroonimata keiser kutsus enda pealinna endisi Bütsantsi kõrgeid ametnikke, kuid väikse eelarve tõttu sai ta luua vaid lihtsustatud riigihaldussüsteemi.[1] Uue haldussüsteemi loomisel aitas keisrit tema naise onu, pime Basileios Dukas Kamateros, endine logothetes tou dromou (välisminister)[1][3]. Keiser palkas oma Marmara mere laevastiku juhtimiseks Kalaabriast pärit piraadi Johannes Steirionese. Riigijuhtimisest said osa ka keisri vennad, keda Theodoros väga usaldas. Neist said kõrged sõjaväejuhid ja neile anti õukonnatiitleid.[1]
1206. aasta juunis suri patriarh Johannes X. Konstantinoopoli õigeuskliku vaimulikud palusid paavst Innocentius III luba, et valida uus patriarh, ent Ladina võimud ei andnud selleks volitusi.[12] Uus Ladina keiser, Henri I sõlmis liidu David Komnenosega Theodorose vastu. Laskaris otsustas Trapezundilt vallutada Pontoherakleia (antiikajal Heraclea Pontica) linna. Kui Nikaia armee linna suunas marssis, ründasid ladinlased neid selja tagant. Ladinlaste tõrjumiseks pidi Theodoros loobuma linna vallutamisest. Ristisõdijad aga tungisid jõudsalt Väike-Aasiasse ja 1206.–1207. aasta talvel vallutati Nikomeedia ja Cyzicuse. Theodoros liitus Bulgaaria tsaari Kalojaniga, kes tungis Traakiasse. See sundis keiser Henri I-st oma vägesid Anatooliast välja tõmbama.[5] Peale seda, kui Theodoros ja tema vennad olid alustanud Nikomeedia piiramist, nõustus Henri I sõlmima kaheaastase rahulepingu, mis lubas Theodorosel lammutada Nikomeedia ja Cyzicuse kindlustused.[1][9]
Õigeusklike läbirääkimiste pingutused Püha Tooliga uue patriarhi valimiseks ei olnud edukad[9][12]. Ka Theodoros saatis paavstile kirja, milles palus anda õigeusklike vaimulikele volitused. Samuti palus ta, et Innocentius tunnustaks teda kui õigeusklike kogukonna kõrgeimat juhti, ent mõlemat palvet eirati.[12] Kui ladinlased 1208. aasta alguses vaherahu rikkusid, palus Theodoros taas paavstilt abi rahu sõlmimiseks ning pakkus välja Ladina ja Nikaia vaheliseks alaliseks piiriks Marmara mere.[1]
Seejärel kustusid õigeusklikud vaimulikud Theodorost üles korraldama uue patriarhi valimised[9]. Keiser kutsus 1208. aasta Vaiksel nädalal Nikaias kokku kirikukogu[10]. Uueks patriarhiks valiti 20. märtsil kõrge vaimulik Michael Autoreianos[1][12], kes oli seotud keisri lähedase nõuniku Kamaterosega[3]. Esimese teona kroonis uus patriarh Theodorose "roomlaste keisriks ja autokraadiks"[1][9]. Tseremoonia toimus Ülestõusmispühal, 6. aprillil[12][13]. Ametlik kroonimine kinnistas Theodoros I Laskarise Bütsantsi keisrite nimekirja. Siiski sai tema legitiimsuses osas vaielda, sest vaid seaduslik keiser sai valida uue patriarhi ning vaid seaduslik patriarh sai kroonida uue keisri. Samuti väitsid keisri vastased, et patriarhi valimisel olid kohal suvaliselt valitud vaimulikud, mitte korralikult kokku kutsutud sinoid. Keisri pooldajad aga põhjendasid olukorda sellega, et peale Konstantinoopoli langemist nõudis situatsioon paindlikku seaduse tõlgendamist.[10] Alates Theodorose kroonimisest oli Nikaia keisririigi pealinn. Ajaloolased nimetavad Theodorost kokkuleppeliselt esimeseks Nikaia keisriks, kuid toona nimetati keisrit jätkuvalt Rooma keisriks. Nikaia keisririik pole uues riiklik moodustis, vaid jätkuvalt Rooma keisririik, ehk siis Bütsants.[6]
Sisepoliitika muuda
Theodorost on peetud küllaltki väljapaistvaks isiksuseks. Ta oli töökas ja energiline ning troonile asudes lubas lüüa ristisõdalased Konstantinoopolist välja. Keiser püüdiski oma lubadust täita ja ründas ladinlasi igal võimalusel. Sõjaväe tugevdamiseks viis ta aga sisse uue süsteemi, asudes jagama maid sõjaväeteenistuse eest. Sel moel jagati näiteks ära endised Sophia katedraali maad. Reformi tulemusel vähenes sõjaväes palgasõdurite arv, keda hakkasid asendama bütsantslased, mis tõstis omakorda keisririigi sõjaväe moraali. Järgmise sammuna seadis Theodoros sisse erilise, kolmest kaitseliinist koosneva piiride kaitsmise süsteemi. Neist esimene koosnes inimestest, kellele riik eraldas piiriäärsed maad ja kes olid vabastatud maksudest. Teise kaitseliini pidid moodustama kindlused ja kolmanda maavägi. Kulutades nii suure osa rahast sõjaväele, piiras keiser õukonna väljaminekuid, mis olid võrreldes endiste aegadega tunduvalt tagasihoidlikumad.[6]
Nikaias taastus vaikselt ka kultuurielu ning ehitustegevus elavnes. Ajaloolased on märkinud, et Theodorose ponnistuste tulemusel taastus Bütsantsi keisririik, kuid seda ilma suurriiklike pretensioonideta. Seega olid selle riigi ambitsioonid ja tegelikud võimalused tasakaalus. N-ö "Konstantinoopoli-aegse" keisririigi ambitsioonid ületasid suuresti tegelikke võimalusi.[6]
Välispoliitika ja sõjad muuda
Bütsantsi keisririirigi varemetest kujunes 1209. aastaks välja neli riiki. Alexios I ja David Komnenos kindlustasid oma Trapezundi keisririigi Anatoolia põhjaosas; Henri I ühendas enda riigi keskuse, Konstantinoopoliga Traakia ja peaaegu kogu Kreeka; Michael I Dukas kindlustas oma võimu Epeirose despootkonnas ja Theodoros I Laskarisest sai Anatoolia lääneosa valitseja. Siiski ei tekkinud jõudude vahel tasakaalu, sest neli valitsejat jäid rivaalideks ning olid alati valmis sõlmima liite üksteise vastu.[5] Kõige olulisem muutus seisnes selles, et bütsantslastel tekkis taas tahe võidelda oma riigi eest. Selle tahte puudumine määras ära ka Konstantinoopoli langemise. Nüüd aga peatati ladinlaste edasitung itta. Sõda ladinlastest sissetungijate vastu hakkas pikapeale muutuma rahvasõjaks. Seda iseloomustab fakt, et ühes ristisõdalaste poolt sisse piiratud kindluses söödi ära isegi nahk kilpidelt, kuid alla ei antud.[6]
Henri I sõlmis liidu sultan Kaykhusraw I-ga Nikaia vastu, samal aja sõlmis Theodoros liidu Bulgaaria valitseja Boriliga.[5] 1209. või 1210. aastal maksis Michael I, kes oli ühtlasi Ladina keisri vasall, ära Alexios III lunaraha[5][8]. Alexios ei suundunud aga oma väimehe, Theodoros I juurde. Selle asemel otsis ta varjupaika Kaykhusraw I õukonnas Konyas.[5]
Nii tsaar Boril kui ka despoot Michael soovisid ladinlasi Tessaloonikist välja ajada. See sundis Henri I-st tegema linna sagedasi visiite.[10] Theodoros kasutas Henri eemalolekut ära ning saatis oma laevastiku 1211. aasta kevadel Konstantinoopoli poole[5][10]. Boril aga tungis Traakiasse, ent ta ei suutnud takistada Henri naasmist pealinna[10]. Kaykhusraw I ja Alexios III ründasid samal ajal Nikaiat. Theodorose väed pididi lõpetama piiramise ning Väike-Aasiasse tagasi kiirustama.[5][10] Väidetavalt läks Theodoros seldžukkidele vastu vaid tuhandemehelise sõjaväega[6]. Kaks armeed kohtusid Antiookia Meandril linna all, kas hiliskevadel või juuni keskel[5][8]. Väidetavalt hävitasid türklased pea kogu Theodorose väest[6]. Seldžukkide vägi oli lähedal lahingu võitmisele, kuid Theodoros otsis lahingus üles Kaykhusrawi ning tappis ta duellis[8][12]. Alexios III vangistati lahingu jooksul[12]. Theodoros sõlmis rahulepingu Kaykhushrwai poja ja järglase Kaykaus I-ga.[8] Türklased ei tülitanud Nikaiat enam ligi kolmkümmend aastat[6].
Theodoros saatis kirju Ladina keisririigi kreeklastele, milles teavitas neid oma võidust ning kutsus kreeklasi üles mässama "ladina koerte" vastu[1]. Tegu oli siiski Pyrrhose võiduga, sest Theodoros kaotas lahingus oma parimad ladina palgasõdurid[12]. Henri I juhtis oma väed üle Bosporuse ning lõi Nikaia armeed 1211. aasta 15. oktoobril Rhyndakose jõel (tänapäeva Mustafakemalpaşa jõgi). Ladinlased vallutasid Nymphanioni ja Pergamoni. 1212. aasta alguses Euroopa monarhidele saadetud ringkirjas kiitles Henri, et on alistanud kreeklased Rumi sultanaadi piirini, välja arvatud mõned kindlused.[1] Siiski pidid ladinlased oma kampaania lõpetama, sest neil ei jätkunud vägesid kindluste mehitamiseks[5]. Kaks keisrit sõlmisid ajavahemikus 1212–1214 rahu[1][5]. Rahu kinnituseks abiellus Ladina keiser Henri I Theodorose õega[6]. Lepingu järgi said ladinlased Troada piirkonna (Loode-Anatoolias). Samuti läks neile strateegiliselt tähtsad Bitüünia kindlused, millega kontrolliti Nikaia keisririigi põhja ja lõuna vahelisi teid. Theodoros algatas aga laiaulatusliku kindlustamise programmi. Rajati uusi kindluseid ja parandati vanade kindluste müüre. Kohalikke elanikke kutsuti üles asuma elama kindluste lähedale ning eile jagati haritavat maad.[1]
Theodoros taastus kiiresti kaotusest[5]. Keiser kasutas ära Ladina keisririigi ja Serbia vahelist konflikti[9] ning ründas 1214. aastal koos sultan Kaykaus I-ga Trapezundi keisririiki[8]. David Komnenos oli sunnitud Pontoherakleia loovutama Theodorosele[5]. Pole teada, kas ta vallutas Ida-Paflagoonia selle kampaania ajal või aasta hiljem[9]. Nikaia sai kitsa juurdepääsu Mustale merele[1] ning eemaldas sellega Trapezundi otsesest konkurentsist Konstantinoopolile[12].
Välispoliitika stabiliseerumine muuda
Katoliku vaimulikud püüdsid Konstantinoopoli õigeusklikku elanikkonda sundida katoliku liturgiat vastu võtma, ent õigeusklikud hakkasid neile vastu. Innocentius III saatis enda volinikuna 1213. aastal Konstantinoopolisse kardinal Pelagiuse, et õigeusklikke taltsutada.[10][12] Pelagius sulges õigeusklikud kirikud ning käskis vastupanu osutanud mungad vangistada. Kreeklased ei andnud järele ning paljud neist põgenesid Nikaiasse. Kreeka aristokraadid pöördusid keiser Henri poole ja palusid tal lõpetada õigeusklike tagakiusamine või et keiser annaks neile loa Nikaiasse kolida. Henri andis järele ning taasavas õigeusukirikud.[10] Pelagius alustas Theodorosega Pontoherakleias läbirääkimisi kirikute liidu üle, ent need ei andnud tulemust.[12]
1214. aasta lõpus või 1215. aastal mõrvati Epeirose despoot Michael I Komnenos Dukas. Valitsemise võttis üle tema poolvend Theodoros Komnenos Dukas, kes seadis Theodorose ülemvõimu kahtluse alla ning murdis oma eelnevalt antud truudusvannet. Koostöös Ohridi peapiiskopp Demetrios Chomatenosega otsustas Epeirose uus valitseja eitada Nikaias resideeriva patriarhi õigust määrata Balkani piiskopkondadele piiskoppe.[10] Dukase ekspansionistlik poliitika sundis keiser Henrit alustama Epeirose vastu sõjalist kampaaniat, kuid ta suri ootamatult enne Epeirosesse jõudmist. Ladina aadlikud valisid uueks keisriks Henri õemehe Pierre de Courtenay, kuid teel Epeirosest Konstantinoopoli 1217. aastal ta vangistati ja tapeti. Regendina asus valitsema Pierre'i lesk Yolanda.[5] Keisrinna andis Theodorosele naiseks oma tütre Marie de Courtenay, misjärel nõustus Theodoros pikendama rahu Ladina keisririigiga.[9]
Keisrinna Yolanda suri enne 1219. aasta oktoobrit. Theodoros saatis Konstantinoopolisse saadikud, kes kuulutasid tema õigust troonile, ent ladinlased ignoreerisid neid.[9] 1220. aastal üritas keiser jõuga oma nõuet Konstantinoopoli troonile täide viie, ent see rünnak tõrjuti. 1221. aasta märtsis sai Ladina keisriks Robert I ning rahu kahe riigi vahel taastati.[9] 1219. aastal pakkus Theodoros, kasutades ära tühja Konstantinoopoli ladina patriarhi kohta, algatas uued läbirääkimised kirikute liidu osas[12]. Keiser kavatses kutsuda Konstantinoopoli, Antiookia, Jeruusalemma ja Aleksandria õigeusu patriarhid Nikaiasse sinodile, ent vaimulikud nurjasid selle idee[9][12].
.png)
Konstantinoopili veneetslaste Podestà ehk pealik Jacopo Tiepolo veenis Theodorost andma veneetsia kaupmeestele suuremaid privileege Nikaia keisririigis ning keiser kinnitas dekreeti 1219. aasta augustis kuldbullaga. Dokument lubas veneetslastel Nikaias kaubelda maksuvabalt. Samuti keelas määrus mõlemal poolel üksteise müntide kopeerimise ja võltsimise.[11] Lepingus kutsuti Theodorost kreeklaste kuningaks[6].
Surm muuda
Theodoros I Laskaeis suri 1221. aasta novembris umbes 46-aastaselt[1]. Theodoros ei jätnud trooni, pidades silmas riigi habrast olukorda, oma alaealisele pojale, vaid oma väimehele Johannes Dukas Vatatzesesele[6]. Kuid peale keisri surma algas algas võitlus troonipärast Theodorose vendade Alexiose ja Isaaki ning väimehe vahel. Konflikt lõppes Vatatzese võiduga ning Theodorose vennad olid sunnitud minema eksiili. Theodoros maeti oma äia ja esimese naise kõrvale Püha Hyakinthose kloostris Nikaias.[1]
Pärand muuda
Theodoros I Laskarise ajal muutus Lääne-Anatoolia "impeeriumiks eksiilis"[1][11]. Ajaloolane Warren Treadgold võtab tema valitsusaja kokku nii: "Theodoros ehitas üles töötava [Bütsantsi] järglasriigi ... peaaegu mitte millestki"[5]. Ta taaselustas oikumeenilise patriarhaadi ning teised Bütsantsi fundamentaalsed institutsioonid. Theodoros võttis ladinlastelt ja seldžukkidelt üle konostaulos (inglise sõnast constable) ja tzaousios (türgi sõnast çavuş) õukonnatiitlid. Kasutusele võeti ka oma valuuta; uusi münte vermiti elektronist ja billionist, samas ei taastatud Bütsantsi kuld- ja vaskmüntide süsteemi. Regulaarseid makse hakkas keiser nõudma hiljemalt 1216. aastast. Aristokraadid said maksude kogumise õiguse, millega järgiti Bütsantsi traditsioone[1]. Veneetslased ja ladinlased sõlmisid temaga ka lepinguid, millega tunnistati sisuliselt Theodorose riigi olemasolu[11].
Theodorose riigi põhiideoloogia oli õigeusukiriku kaitse. Niketas Choniates koostas Nikaia õukonnas ketserlusevastase traktaadi "Õigeusu aare". Ta kirjeldas Konstantinoopoli langemist kui karistust patustele bütsantslastele ning võrdles riigi eksiili Väike-Aasias juutide Paabeli vangipõlvega.[12] Keiser mõistis, et ta pole võimeline Konstantinoopolit tagasi vallutama, ent rajas enda uue pealinna – Nikaia – Konstantinoopoli lähedale, kust oli ideaalne alustada tulevasi vallutusi.[1][11]
Ajaloolane Dimiter Angelov rõhutab, et Theodorose poliitiline edu oli suurel määral tingitud tema pragmaatilisest ja optimistlikust lähenemisest. Tal oli rändõukond, mis reisis ühest kohast teise, et arutada kohalike aadlikega poliitika küsimusi. Theodoros ei kartnud juhtida isiklikult ka oma vägesid. Keiser palkas ladina palgasõdureid, pakkudes neile kõrgemat palka kui Ladina keisririik.[1]
Perekond muuda
Theodoros I Laskarise esimene abikaasa oli keiser Alexios III Angelose teine tütar Anna Komnene Angelina. Anna esimene abikaasa sebastokrator Isaak Komnenos Vatatzes oli keiser Johannes II Komnenose lapselapselaps. Isaak suri lastetult 1196. aastal. Theodorosel ja Annal oli kolm tütart ja kaks poega:[1]
- Irene Laskarina: tema esimene abikaasa oli väejuht Andronikos Palaiologos, kes suri lastetult 1212. aastal. Irene abiellus uuesti Konstantinos Dukas palaiologosega 1216. aastal, kuid temagi suri lastetult. Irene komas abikaasa oli Johannes III Dukas Vatatzes, kes päris Theodoros I-lt trooni.[1]
- Maria Laskarina, kellest sai Ungari kuningas Béla IV abikaasa.[1][3]
- Eudokia Laskarina, kelle kätt pakuti Ladina keisrile, Robert I-le 1221. aasta alguses, ent patriarh keeldus seda abielu õnnistamast.[1][12]
- Nikolaos Laskaris, kes kuulutati 1208. aastal Theodorose kaaskeisriks, kuid teda ei mainita allikates enam peale 1210. aastat.[1][3]
- Johannes Laskaris, kes suri lapseeas 1213. aastal.[1]
Keisrinna Anna suri enne 1213. aastat. Theodoros alustas Armeenia kuninga Levon II-ga läbirääkimisi uue abielu osas[1][3]. Kuningas saatis oma nõo Philippa Nikaiasse ning nad abiellusid 1214. aasta jõulude ajal. Ajaloolane Michael Angold on pakkunud teooria, et paavst Innocentius III toetas Theodorose ja Levoni abieluga sõlmitud liitu, sest ta soovis tagada Theodorose toetuse konfliktis keiser Henri I-ga Antiookia pärislussõjas (1201–1219).[3] Theodoros ütles teadmata põhjusel Philippast lahti ning jättis temaga sündinud poja päranduseta[1]. Angoldi järgi sai Theodoros alles pärast abiellumist teada, et Philippa polegi Levoni tütar[3]. Philippa poeg pidi olema sündinud 1214. aastal, sest poiss polnud veel kaheksa-aastane, kui Theodoros suri[1].
Theodorose kolmas abikaasa oli Marie de Courtenay. Marie oli Ladina keisri Pierre II de Courtenay ja keisrinna Yolanda tütar.[1] Nad abiellusid 1218. aasta lõpus või 1219. aasta alguses. Selle abieluga lootis Theodoros sekkuda Ladina keisririigi siseasjadesse.[1][9]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 1,34 1,35 1,36 1,37 1,38 1,39 1,40 1,41 1,42 1,43 1,44 1,45 1,46 1,47 1,48 1,49 1,50 1,51 1,52 1,53 1,54 1,55 1,56 Angelov, Dimiter (2019). The Byzantine Hellene: The Life of Emperor Theodore Laskaris and Byzantium in the Thirteenth Century (inglise). Cambridge University Press. ISBN 978-1-108-48071-0.
- ↑ 2,0 2,1 Volkoff, Angelina Anne (2015). Komnenian Double Surnames on Lead Seals: Problems of Methodology and Understanding (inglise). Dumbarton Oaks Papers. Lk 197–208.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 Angold, Michael (2011). "The Latin Empire of Constantinople, 1204–1261: Marriage Strategies". Identities and Allegiances in the Eastern Mediterranean after 1204 (inglise). Farnham: Ashgate Publishing Limited. Lk 47-68.
- ↑ Head, Constance (1980). "Physical Descriptions of the Emperors in Byzantine Historical Writing". Byzantion. 50 (1). Lk 226–240.
- ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 5,19 5,20 5,21 5,22 5,23 5,24 Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society (inglise). Stanford, California: Stanford University Press. ISBN 0-8047-2630-2.
- ↑ 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 Vseviov, David (2004). "Theodoros I Laskarius". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 412-415. ISBN 9789949437757.
- ↑ Queller, Donald E. (1977). The Fourth Crusade: The Conquest of Constantinople 1201–1204 (inglise). University of Pennsylvania Press.
- ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 Korobeinikov, D. A. (2017). "Raiders and neighbours: the Turks (1040–1304)". Shepard, Jonathan (toim). The Cambridge History of the Byzantine Empire, c. 500–1492 (inglise). Cambridge University Press. Lk 692–727. ISBN 978-0-521-83231-1.
- ↑ 9,00 9,01 9,02 9,03 9,04 9,05 9,06 9,07 9,08 9,09 9,10 9,11 9,12 Van Tricht, Filip (2011). The Latin Renovatio of Byzantium: The Empire of Constantinople (1204–1228) (inglise). Leiden: Brill. ISBN 978-90-04-20323-5.
- ↑ 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 10,11 10,12 10,13 10,14 10,15 10,16 10,17 Fine, John Van Antwerp (1994). Ann Arbor (toim). The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest (inglise). Michigan: University of Michigan Press. ISBN 0-472-08260-4.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 11,7 Nicol, Donald M. (1988). Byzantium and Venice: A Study in Diplomatic and Cultural Relations (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-34157-4.
- ↑ 12,00 12,01 12,02 12,03 12,04 12,05 12,06 12,07 12,08 12,09 12,10 12,11 12,12 12,13 12,14 12,15 Angold, Michael (2017). "After the Fourth Crusade: the Greek rump states and the recovery of Byzantium". Shepard, Jonathan (toim). The Cambridge History of the Byzantine Empire, c. 500–1492 (inglise). Cambridge University Press. Lk 731–758. ISBN 9781409410980.
- ↑ Dragon, Gilbert (2003). Emperor and Priest: The Imperial Office in Byzantium (inglise). Cambridge University Press. ISBN 9780521801232.
| Eelnev Alexios V Dukas Murzuphlos või |
Bütsantsi keiser 1205–1221 |
Järgnev Johannes III Dukas Vatatzes |