Leonhard Lina
Leonhard Lina (21. detsember 1914 Põlva, Koiola vald – 5. märts 1994 Tartu) oli Eesti sõjaväelane.[1]
Elukäik muuda
Leonhard Lina sündis 1914. aastal Koiola külas mölder Osvald Lina ja õmbleja Alma Hedvig Lina pojana. Ta oli üks neljast lapsest, tema õed-vennad olid Valter Lina, Ella Irene Ojala (snd Lina) ja Eha Merimaa (snd Lina). Lisaks oli Leonhard Linal kaks poolvenda: Arnold ja Meta Kama. Leonhard Lina kasvas üles Põlvamaal. Ta lõpetas Tartu Poeglaste Gümnaasiumi ja sõjakooli reservohvitseride inseneriväeklassi ja astus 1938. aastal Sõjaväe Tehnikakooli.
Pärast õpinguid läks Lina Eesti Vabariigi sõjaväkke, kust ta pidi 1940. aastal sõja puhkedes astuma Nõukogude Liidu sõjaväkke.[1] Sõja ajal sattus ta sakslaste vangilaagrisse, kuid seoses Eesti okupeerimisega 1941. aastal võimaldati tal tagasi Eestisse tulla. Pärast naasmist üüris ta Rakveres õpetajate August ja Hilda Lepiku majas väikese korteri. Ta abiellus 25. septembril 1943 pere vanima tütre Linda Lepikuga. 25. juunil 1944. aastal sündis neil tütar Merike Lillo (snd Lina).[2]
Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (NKVD) hakkas huvi tundma endiste Eesti ohvitseride vastu. NKVD arreteeris ja kuulas üle hulganisti inimesi, sealhulgas poliitikuid, Saksa vägedesse mobiliseerituid ja Omakaitse liikmeid.[3] Lina tutvusringkonda kuuluvaid ohvitsere kutsuti järjest ülekuulamisele. Lina teadis, et on arreteerimise ohus ja tegi otsuse minna peitu. Peidus olles meisterdas Lina igavuse peletuseks oma endise korteri sisustuse nukumööbli formaadis. Peidust tuli Lina välja 1954. aastal ning kohtus alles siis esimest korda oma tütre Merikesega. Nad kolisid elama Põlvamaale, kus Lina käis kalal ja tegi aiatööd. Elu lõpus jäi ta pimedaks. Ta suri 1994. aastal.[4]
Sõjaväeline karjäär muuda
Lina teenis Valga sõjaväeringkonna staabis 1930. aastatel ning teda ülendati 1938. aastal portupee-aspirant, nooremallohvitserist lipnikuks. Seejärel õppis Tallinna sõjaväetehnikaülikooli elektrotehnika ja mototehnika klassis insenerivägede alal. 1940. aastal ülendati Lina nooremleitnandiks, kellel olid kutseohvitseri õigused.[5] 1940. aastal tuli sõjakool mõne tunni jooksul vabastada Nõukogude armeele Punaarmee jalaväe kooliks ja Linal jäid õpingud pooleli.[6] Teise maailmasõja alguses 1942. aastal saadeti Lina Saksamaale Wehrmachti vangilaagrisse. Kui Saksa väed Eestisse jõudsid lubati Eesti sõduritel Eestisse tagasi tulla.[1]
Peidus olemine muuda
1944. aasta sügisel peale järjekordset ülekuulamist, jäi Lina kiusama talle öeldud lause: “Seekord võite koju minna.” Kuna mitmed Lina sõjakooli tuttavad olid pärast ülekuulamisi teadmata kadunuks jäänud, otsustas Lina vältida Nõukogude okupatsiooni ülekuulamist, arreteerimist ja küüditamist.[7]
Kõigepealt ühines Lina metsavendadega, aga sai peatselt aru, et vägivald ja metsavenna elu ei sobi talle. Ta läks 1944. aastal isa-ema juurde palvega: “Kas te võtate mind oma tiiva alla?” Leonhardi isa Osvald Lina oli Põlvamaal Mammaste külas Piho vesiveski mölder. Leonhardil oli keeruline ennast peita, kuna veskis käis päeval palju rahvast. Esialgu peitis Leonhard veski veekastis, kuni sai valmis kartulikeldrisse ehitatud peidik.[7] See ruum oli 2 meetrit pikk, 1,5 meetrit lai ja 0,5 meetrit kõrge. Sellistes oludes oli võimalik ruumis viibida ainult lamades, istuda ei saanud. Päevasel ajal oli Lina kartulikeldris peidus ja õhtuti käis ta väljas jalutamas ning võimlemas. NKVD-lased käisid mõnel korral teda otsimas, kuid teda ei leitud isegi verekoerte abil.[8] Ükskord tuldi teda otsima öösel. Leonhardil ei jäänud kiiruga muud üle, kui pugeda nagis rippuva kasuka taha ja pista jalad viltidesse. Nagis rippuvad riided kobati läbi, aga Lina pääses seegi kord.[7] Toitu viis Linale ta ema teatud laulukest lauldes, et poeg ta ära tunneks. Kuna Lina tütar Merike oli isa peidus olemise ajal laps, ei räägitud talle isast midagi, kartes, et laps võib kogemata midagi välja rääkida. Sellepärast sai Merike isa olemasolust teada alles peale Leonhardi vabanemist 1954. aastal.[8]
Nukumööbel muuda
Kuna peidikus sai olla ainult lamades, proovis Lina leida igavuse peletamiseks kitsastesse oludesse sobivaid tegevusi. Kõigepealt proovis ta petrooleumilambi ehk tattnina valgel kudumist ja heegeldamist, kuid siis proovis ta kätt meisterdamises. Nimelt hakkas ta oma väikesele tütrele Merikesele mõeldes valmistama nukumööblit ja muid majatarbeid, mis põhinesid ta Rakvere kodu sisustusel (1943. aastal põles maja maha)[7]. Kuna tütar ei saanud nende ühist kodu mäletada, otsustas Lina teha selle talle kingituseks. Meisterdamisel kasutas ta tööriistadena peamiselt nuga, peitlit, teravaid klaasitükke, liivapaberit ja käsidrelli. Materjalid olid tal kõige kergemini kättesaadavad asjad, näiteks puidu- ja riidetükid, oma juuksed (harjadeks), traat jm. Selle aja jooksul meisterdas Lina 217 miniatuurset eset, nii mööblit kui ka tarbeeset: magamistuba, elutuba, köök, vannituba vanni, vanniahju ja vetsupotiga, esik, veranda malekomplektiga, triikraud, raamatud, lauanõud, hakklihamasin, laualamp, akuraadio, kirjutuslaud, lapsevanker, klaver, eri harjad, vihmavarjuhoidja ja vihmavari ja veel palju muud.[4]
Lisaks nukumööbli meisterdamisele tegi Lina oma sõpradele ja lähedastele muid tarvikuid, näiteks küünlajalgu ja ehtekarpe.[4]
Lina valmistatud nukukodu on võimalik näha Tartu mänguasjamuuseumis. Kokku veetis Lina peidus kümme aastat, tulles kutse peale vaba mehena välja 1954. aastal, kui Stalin suri ja poliitilised olud Nõukogude Liidu liikmesriikides pehmenesid.[8]
Taaskohtumine muuda
Tütar Merike ja isa Leonhard kohtusid taas 1954. aastal, Merikese 10. sünnipäeval. Merike on hiljem rääkinud, kuidas tal olid selleks päevaks varem hoopis teistsugused ootused, nimelt lootis ta sünnipäevaks saada emalt kutsikat. Kui aga Merikese ema rääkis, et sünnipäevaks saab hoopis isa, oli Merike hämmeldunud. Siis mindi Leonhardile Tartu raudteejaama vastu, kus pidi Merike ta ära tundma. Merike meenutab, et see ei olnud keeruline ülesanne, sest Leonhard olevat rõõmust naernud ja keksinud nagu väike poiss. Raudteejaamast mindi koos edasi Leohardi sõbra juurde, kus ta peidus olles nikerdatud nukumööbel põrandale laiali oli laotud. Leonhardi meisterdatud mänguasjadega said mängida ka Merikese lapsed ja kogu on 2004. aastast näitusel Tartu mänguasjamuuseumis.[7]
Lühifilm muuda
Leonhard Lina loost sai inspiratsiooni Ülo Pikkov, kes tegi selle põhjal dokumentaalse animatsioonifilmi “Tühi ruum” (2016). Filmi kestus on 10 minutit ja 18 sekundit.[9]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Jerlei, Triin (2017). "The Secret Dollhouse: Craft and Resistance in Stalinist Estonia". The Journal of Modern Craft. 10 (2): 157–163.
- ↑ Geni. 2023. Leonhard Lina. Loetud 11.04.2023 aadressil https://www.geni.com/people/Leonhard-Lina/6000000012607396258
- ↑ Kangilaski, Jaan; Kask, Virve; Kukk, Kalev; Laas, Jaan; Noor, Heino; Rahi-Tamm, Aigi; Ratas, Rein; Sarv, Enn; Varju, Peep (2005). Valge raamat. Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi (AS Multiprint trükk). Eesti: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 9–11. ISBN 9985701941.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Toomet, Tiia (2010). Mänguasjad jutustavad. Eesti: Tammerraamat. Lk 107–114. ISBN 9789949449606.
- ↑ Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri muuseum. (k.p.) Leonhard Lina. Eesti ohvitserid 1918–1940. Loetud 11.04.2023 aadressil http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1
- ↑ Kaitseväe Akadeemia. (k.p.) Kaitseväe Akadeemia ajalugu. Loetud 11.04.2023 aadressil https://www.kvak.ee/ajalugu/
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Grauberg, Helena (28. mai 2021). "Tütar ei ununenud kunagi: esmakohtumiseks temaga valmis peidikus täiuslik nukumööbel". Õhtuleht: 96–98.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Kaldma, Rein (2022). Mammaste ajakangas : Mammaste küla ajaloost läbi sajandite. Eesti: Paar OÜ. Lk 153–154. ISBN 9789916409954.
- ↑ Pikkov, Ülo (režissöör). 2017. Tühi ruum [animatsioonifilm]. Eesti: Nukufilm.