Kriminaalromaan
See artikkel räägib kirjandusžanrist; aastatel 1937–1940 välja antud raamatusarja kohta vaata Kriminaalromaan (Loodus) |
Kriminaalromaan on romaaniliik, mille traditsioonilised osad on kuritegu, selle uurimine ja lahendus ning traditsioonilised tegelaskujud on ohver, kuriteo uurija ja kurjategija.
Ajalugu
muudaEsimeseks tänapäevaseks kriminaaljutuks peetakse Edgar Allan Poe teost "Mõrvad Rue Morgue'il" (1841). Seda on nimetatud ka romaaniks, ehkki see ei vasta pikkuselt romaani nõuetele. Esimene kriminaalromaan oli Wilkie Collinsi "Kuukivi". Tuntud klassikaliste detektiivromaanide autorid on Arthur Conan Doyle (tegelased Sherlock Holmes ja doktor Watson), Agatha Christie (Hercule Poirot ja Arthur Hastings), Georges Simenon (inspektor Maigret), John Dickson Carr (ka pseudonüümi all Carter Dickson), Erle Stanley Gardner (advokaat Perry Mason, tema erasekretär Della Street ja neid abistav detektiiv Paul Drake) jt.
USA-s 1930. aastatel esile kerkinud nn karmi koolkonna romaanides püütakse kriminaalset olustikku ja tegelaste kõnepruuki esitada võimalikult realistlikult ja nende romaanide õhustik on mõrvatagi kuritegudest läbi imbunud. Ühtlasi taotletakse nendes romaanides sotsiaalset kommentaari ja suuremat psühholoogilist usutavust. Näiteks Eestis tõlgituima selle suuna esindaja Raymond Chandleri eeskujuks olid Dashiell Hammetti vähesed romaanid.
Süžee ja selle komponendid
muudaDetektiivromaanis, mis on kriminaalromaani tüüpidest kõige levinum, on peategelaseks enamasti kuriteo uurija. Uurija on traditsiooniliselt detektiiv, kes peab detektiivibürood, töötab vabakutselisena või siis teeb detektiivitööd muu tegevuse kõrvalt, kuid võib olla ka politseiametnik või advokaat. Traditsiooniliselt vastandub detektiiv muudele tegelastele oma intellektuaalse võimekuse ning suutlikkuse poolest näha läbi kurjategija plaane.
Kuigi enamasti rajatakse tegevus kõige äärmuslikumale kuriteole inimese vastu, mõrvale, pole klassikalises detektiivromaanis niivõrd tähtis kuritegu kui ebamoraalne akt. Olulisem on selle lahenduskäik, millele lugeja saab kaasa elada. Kurjategija on kriminaalromaanis tavaliselt antikangelane, kes püüab kuriteo avastamist takistada, peites asitõendeid ja jälgi, lavastades süüta isikuid süüdi ja tekitades valejälgi. Lugeja ülesandeks on püüda kurjategijale siiski narratiivi arenedes jälile saada. Detektiiv on käsitletav kurjategija jälgedes orienteeruva ideaalse lugejana, kelle poole reaalne lugeja püüdleb. Ingliskeelsetes romaanides on detektiiv tavaliselt kas briti või ameerika tüüpi:
- Briti tüüpi detektiiv on tavaliselt džentelmen (või leedi), tihti aristokraatlikku päritolu, hea haridusega, tihti ebatavaliste või ektsentriliste huvidega, tavaliseks tegevuspaigaks on Inglismaa maamõis.
- Ameerika karmi stiili (hard-boiled) detektiiv on tavaliselt 35-45-aastane, tihtipeale sõjaveteran (esimene maailmasõda, teine maailmasõda, Korea või Vietnam). Ta töötab üksinda, olles samaaegselt eraklik ja ka kõva löömamees (tough guy). Ta on tihti macholik, eeskujuliku pereisa (family man) vastand, tal pole palju sõpru. Tema tavapäraseks toiduks on praemunad peekoniga, must kohv, sigaretid ja viski. Ta kohtub oma tuttavatega tihti mõnes hämaras öölokaalis, kus ta tihtipeale joob palju, aga mitte kunagi nii palju, et ei tajuks enam oma ümbruskonda ega suudaks end kaitsta, kui teda rünnataks. Ta räägib tihti slängis, kombineerides omavahel allilma ja politsei sõnavara, olles üldiselt lakooniline ja väljendades end ühesilbiliste sõnadega, lisaks kasutab ta värvikaid metafoore, on sarkastiline ja harva huumorimeelega. Pidevast kokkupuutest surmaga ja raskustega on tema suhtumine pidevalt küüniline ja südametu, tihti võib avalduda ka posttraumaatilise stressihäire iseloomujooni. Ta kannab alati relva, ei kõhkle kas kurjategijaid tulistamast või peksa saamast, kui see peaks juurdlust aitama. Tal on teatav tõmme naiste vastu, paljud ta kliendid on kenad blondid naised, kes külastavad teda tema kontoris, mis asub üldiselt mõnes kesklinna kõrghoones, tihtipeale osutuvad nad hiljem femme fataledeks. Ta suhted naistega on pea alati keerulised: tihtipeale on tal seljataga ebaõnnestunud armulugu, mistõttu on ta kibestunud, pettunud ja mõneti misogüüniline. Tal on tihti näpud põhjas, aga küsib oma töö eest siiski suhteliselt tühist tasu. Juhtumid, mis esmapilgul alati tunduvad lihtsad ja arusaadavad, osutuvad pea alati üsna keerulisteks, mistõttu peab ta käima läbi Ameerika suurlinnamiljöö (tavaliselt New York, Chicago, Los Angeles või San Francisco), tihti puutudes kokku karmide tänavate (mean streets) allilmategelastega. Tema suhtumine politseisse on vastanduv: tihti on detektiiv kas ise endine politseinik, kelle karjäär katkes kas distsipliinile või korruptsioonile allumatuse tõttu. Ühest küljest ta mõistab, et ta võitleb politseiga samal poolel, kuid teisest küljest on ta õigussüsteemis mõneti pettunud ja eelistab üksi tegutseda, isegi reegleid rikkudes.
Tavaline tegelaskuju on ka detektiivi abiline, kes püüab detektiivi meetodit ja mõtlemisviisi mõista, kuid ei suuda seda lõpuni, ja on mingis mõttes lugeja alter ego. Tihti on vabakutseline ja oma iseäralikest meetoditest lähtuv detektiiv vastandatud ka politseiuurijale, kelle tavapärastest meetoditest kõigi kuritegude lahendamiseks ei piisa. Vastavalt sellele on nt Sherlock Holmesil enda väljatöötatud "deduktiivne meetod", Hercule Poirot rõhutab salapäraselt, et kasutab kuriteo lahendamiseks "oma halle ajurakke" jne.
Tuntumad tegelaskujud
muudaKriminaalkirjanduse auhinnad
muuda- Klaasist Võti (auhind) (Põhjamaad: Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani)
- Soome kriminaalkirjanduse auhind ( Soome)
- Rootsi kriminaalkirjanduse auhind ( Rootsi)
- Rivertoni auhind ( Norra)
- Palle Rosenkrantzi auhind ( Taani)
- Edgar Allan Poe auhind ( Ameerika Ühendriigid)
- Daggeri auhind ( Suurbritannia)
Raamatusarjad
muuda- "Kriminaalromaan" (kirjastus Loodus, 1937–1940)
- "Mirabilia" (Eesti Raamat, 1973–)
- "Taskudetektiiv" (Faatum, 1992–1997)
- "Kupra kriminaalromaan" (Kupar, 1992–1999)
- "Meisterdetektiivid" (Kuldsulg, 1994–1996)
- "Öölane"
Liigid
muuda- Detektiivromaan
- Triller
- Kohtudraama
Vaata ka
muudaKirjandus
muuda- Harald Peep. "Kolm laipa, kõik surnud ehk kriminaalne kirjandusmaastik". Ilmamaa, Tartu 1996, 156 lk.
- Jaanus Adamson. "Postmodernne detektiiv". Vikerkaar nr 4, 1996
- Tsvetan Todorov "Kriminaalromaani tüpoloogia", Sirp, 30. oktoober 1998
- Jaanus Adamson. artikkel "Lugev detektiiv." EKM aastaraamat "Paar sammukest XIII"
- Priit Pedajas. "Krimilugude koorekiht on õhuke." Postimees, 27. veebruar 1999
- Karl Martin Sinijärv. "On tore lugeda eesti nimega inimestest: Lugemiselamusi nii kodu- kui ka välismaisest krimi- ja põnevuskirjandusest." Eesti Päevaleht, 6. august 2004
- Annika Koppel. "Krimisõpra juhib iha mõistada." Eesti Päevaleht, 4. september 2004
- Eeva Park. "Kriminaalne värk ehk kuidas ja millest?" Sirp, 28.september 2007
Välislingid
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Kriminaalromaan |
- Twenty rules for writing detective stories (1928) by S.S. Van Dine.
- Детектив.Признание в любви. (venekeelne kriminaalkirjanduse portaal)
- Krimi-Couch.de. (saksakeelne kriminaalkirjanduse portaal)
- DekkariNetti. Tornio Haparanda (soome keeles)
- Scandinavian Crime Fiction.
- Euro Crime, for British and European crime fiction.
- International Noir Fiction. (arvustused ja mõtted kriminaalromaanide kohta peamiselt väljaspool USAd)
- Lühiülevaated tuntumatest kriminaalkirjanikest
- Must albatross. Aldion Degalle 1937 (teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR)