Kihnu keel

Kihnu keel (murdes: kihnu kiel) on saarte murde üks murrakuid.

Traditsioonilise murdekäsitluste järgi on kihnlaste keel südaeesti murderühma Kihnu murre. Täpsemalt peetakse kihnu keelt lääne ja saarte murrete siirdealal räägitavaks keeleks, mis omab ühisjooni mõlema murderühmaga.

2021. aasta rahvaloenduse järgi on Kihnu murraku kõnelejaid 1870. Nendest pea 70% elab Pärnumaal. Ligi neljandik neist elab Kihnu vallas. Tänapäeval räägitakse kihnu keelt igapäevakeelena kahel saarel: Kihnul ja Manijal.

Ajalugu

Kihnu saart on esmamainitud 1386. aastal Kyne nime all. Inimasustust on esimest korda mainitud 1518. aastal.

Kooliharidust hakati saarel õpetama alates 18. sajandist. Esimesi kihnukeelseid üleskirjutusi võib leida 19. sajandi lõpust. Oluline roll selle juures oli esimesel kihnlasest haritlasel, Theodor Saarel, kelle juhtimisel saadeti 1936. aastal Eesti Rahva Muuseumi korraldatud kogumisvõistlusele Kihnu kooli õpilaste üleskirjutised vanadest rahvajuttudest.

Tänu saare ja kogukonna isoleeritusele on keel püsinud just niisugusena nagu seda on alati räägitud. 20. ja 21. sajandi vahetuse aegu loodi sihtasutus Kihnu Kultuuriruum ja taotleti UNESCO toetust kihnu keele ja kultuuri säilimiseks. Sel ajal loodi ka Kihnu Kultuuri Instituut, mis on eest võtnud ja arendanud kirjastustegevust. 21. sajandil kujundati kihnu keelest ka kirjakeel, mida hakati koolis õpetama ja kasutama meedias ja erinevates trükiväljaannetes.

Keele eripära

Kuna kihnu keelt peetakse lääne- ja saarte murrete siirdealal kõneldavaks murrakuks, siis sisaldab see ühisjooni mõlemaga. Kihnu keelel on läänemurde murrakutega (nt Tõstamaa, Varbla ja Häädemeeste murrakud) palju ühissõnavara. Saarte murdele omaselt jällegi on kihnu keelel eripärane kõne intonatsioon.

Kihnu keele ortograafia toetub eesti kirjakeele ortograafiale. Ainus eripära on üla -e, mis märgib konsonandile eelnevat e -ainest.

Hääldus

Kihnu keelt eristab teistest just küsilause tõusev helikõrgus. Eripärane intonatsioon ehk kõnemeloodia jätab kuulajale mulje, et kõneleja justkui kõneldes laulaks. Laulvust toetab järjekindel vokaalharmoonia:

• eesvokaalsete sõnade järgsilpides ä ja ü: nt ännäd, piimä
• tagavokaalse sõna puhul on järgsilbi tagavokaal e muutunud õ-ks: nt targõm ‘targem’

Keele üks põhireegleid on pika täishääliku muutumine täishäälikuühendiks ehk diftongiks nt suabas ‘saabas’. Samas leidub ka sõnu, kus diftong on moodustunud kaashääliku peenenemisel.

Eriline kihnu keele iseloomulikuks jooneks on veel kolmiktäishäälikuühendid ehk triftongid. Triftongide abil antakse edasi keelele omast kõlavärvingut, nt kuõel ‘kool’.

Kui eesti keeles omab sõna alguses olev h tähtsat rolli sõna tähenduse mõistmisel, siis kihnlased kasutavad h-d vaid sõnade sees, nt iir ‘hiir’ ja vähäm ‘väiksem’. Vajadusel selgitatakse sõna tähendus välja toetudes lauses olevatele teistele sõnadele.

Eesti keele sõnad, mis lõppevad i-ga, lõppevad kihnu keeles e-ga ehk toimub muutus i > e, nt kuhe ‘kuhi’. I muutub aga jõ-ks siis, kui i on tagavokaalsete sõnade esisilbis, nt jõlus ‘ilus’ või ilm ‘jõlm’.

Lisaks on kihnu keele hääldus eesti keelest üldiselt pehmem ja lõdvem.

Sõnavara

Elu muutumise, uute nähtuste ja massimeedia tõttu on kihnu keel võtnud vastu palju võõrsõnu. Olenemata sellest, et kihnlased kasutavad väga paljusid võõrsõnu muutumatul kujul, ei häälda ega kirjuta nad võõrtähti, nt sokolaad ‘šokolaad’, tillevon ‘telefon’ või Saporoosõts ‘Zaporožets’. Kihnu keele kõnelejad on püüdlemas selle poole, et eelistada omasõnu võõrsõnadele ehk anda võõrsõnade tähendus edasi kihnukeelse vaste abil. Näiteks engetohtõr ‘psühholoog’.

Nagu eesti keeles, on ka kihnu keeles laensõnu. Need pärinevad järgnevatest keeltest: balti, slaavi, rootsi, vene, germaani, läti ja saksa.

Elu teisenemise tulemusena on kihnu keele sõnavara palju muutunud. Uusi sõnu on sõnavarasse lisatud järgmiselt:

• Sõnade laenamine – kihnlased on võõrsõnu/laensõnu teinud omale suupärasemaks, nt saksa keelest ‘elefant’ on kihnupärasemaks muudetuna iilevant.
• Sõnade liitmine – näiteks kört + auk = kördiauk
• Sõnade tuletamine – sõnale lisatakse liide, nt kiri + lik = kirilik
• Sõnade meeldetuletamine – esemele või nähtusele leitakse nimetus vanemate käest küsides või arhiivist.

Vormiõpetus

Kihnu keeles saab sõnu käänata kõigis neljateistkümnes käändes, kusjuures sõna tüvi muutub vaid kolmes esimeses käändes (mõnel ka sisseütlevas käändes). Käändelõpud tuleb teiste käänete puhul tüve lõppu lisada, need on muutumatud.

Kihnu keeles saab sõnu pöörata nii ainsuses kui mitmuses ja seda esimeses, teises ja kolmandas pöördes. Igal pöördel on pöördelõpp (sarnaselt kirjakeelega). Kihnu keeles võib leida pöördsõnu, kus ma-tegevusnimes (mida tegema?) ja mitmuse 3. pöördes esineb sisekaoga kuju: nt lendama – lendmä – lendväd. Veel üks kihnu keele eripära on nii olevikus kui minevikus ainsuse 1. pöörde tunnuse puudumine.

	OLEVIK			MINEVIK
Ainsus	1. pööre 2. pööre 3. pööre	juõsõ juõsõd juõsõb	'jooksen' 'jooksen' 'jookseb'	1.pööre 2. pööre 3. pööre	juõsi juõsid juõsis	'jooksin' 'jooksid' 'jooksis'
Mitmus	1. pööre 2. pööre 3. pööre	juõsõmõ juõsõtõ juõsvad	'jookseme' 'jooksete' 'jooksevad'	1. pööre 2. pööre 3. pööre	juõsimõ juõsitõ juõsid	'jooksime' 'jooksite' 'jooksid'

Kihnu keeles on paljudes sõnatüüpides da-tegevusnimi ilma lõputa, nt riäki ‘rääkida’.

Eitavas kõnes on kihnu keele eripära sõna tüvele lisanduv s- tunnus. Näiteks Mia tahass’mte sedä.

Sarnaselt eesti keelega on kihnu keeles samuti alg-, kesk- ja ülivõrre. Keskvõrde tunnuseks on samamoodi -m ja ülivõrde tunnuseks sõna kõegõ. I-ülivõrret kihnu keeles ei kasutata.

Ühiseid jooni eesti keelega leidub kihnu keelel veel:

• õigekirjutus on häälduspärane – kirjutatakse nii, nagu kuuldakse
• kehtib häälikuühendi reegel – kõik tähed häälikuühendis on ühekordsed
• i-d j-i kõrvale reeglina ei kirjutata (kuigi hääldatakse)
• lause tähendus muutub kui muuta sõnade vormi või järjekorda

Mõjutused

Tänu saare eraldatusele on just vanema põlve seas säilinud eesti kirjakeelest üsna erisuguse, eheda kõlapildiga kihnu keele kõnelemine.

Mõjutusi teistest keeltest ja kultuuridest on raske märgata, sest kihnu kogukond on sajandite jooksul erinevaid laena omale suupärasemaks muutnud. Samas, kihnu keele erijooni võib kokku viia rannarootslaste kultuuriga, mis on samuti olnud mõjutajaks Lääne-Eesti saarte murdele oma kõlava kõnemeloodiaga. Selline teatav segunemine võis toimuda läbi meresõitjate, kes Liivi lahes seilasid ja sadamates suhtlesid.

Üks kindel mõjutaja, mille tulemusel pärsiti kihnu keele jätkusuutlikkust, oli 1970. aastal kehtestatud keskhariduse süsteem. Noored pidi läbima koolihariduse mandril. Seetõttu on vanema põlvkonna keel murdepärasem kui nende noorte, kes suhtlesid äraoleku ajal tihedalt kirjakeelsetega.

Olenemata ühiskonnas valitsevatest normidest, mis on ka kihnlaste elu suuremal või vähemal määral mõjutanud, on nende kultuuriruumis märgata ka muistsete traditsioonide pidevat järgimist.

Praegune rääkijaskond

Praeguse Kihnu keele rääkijaskonna moodustavad saare põliselanikud.

Kihnu koolis on kihnu keele õpe 1.–8. klassini. Lapsed on võimelised kihnu keeles kõnelema, aga tingituna infoühiskonna erinevatest mõjudest, on omavaheliseks suhtluskeeleks siiski eesti keel. Lastevanematest pea pooled suhtlevad lastega ka koduses keskkonnas kihnu keeles. Keele omandamist soodustavad ka lasteaiakasvatajad, kes räägivad lastega kihnu keeles.

2021. aasta rahvaloenduse andmetel on Kihnu keele kõnelejaid 1870.

Kirjandus

• Külli Laos (2015). Kihnlasõ emäkiel. Pärnu: SA Kihnu Kultuuri Instituut
• Külli Laos, Reene Leas, Evi Vesik. (2009). Aabets. Pärnu: SA Kihnu Kultuuri Instituut
• Varje Lonn, Ellen Niit. (2002). Eesti murded VII – Saarte murde tekstid. Tallinn: Eesti Keele Instituut

Välislingid

• Sissekanne Eesti vaimse kultuuripärandi nimistus
• Kihnu sõnaraamat, Eesti Keele Instituut
• Kihnukeelsed uudised