Eitav kõneliik
Eitav kõneliik ehk negatiiv on kõneliik, mis väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse eitust, nt Kati ei läinud poodi.
Eitusvormid on liitvormid, milles eitus väljendub eitussõnas ei või ära. Eitussõna ei kasutatakse kindlas, tingivas ja kaudses kõneviisis, nt ei ela, ei elaks, ei elavat, eitussõna ära kasutatakse käskivas ja möönvas kõneviisis, nt ära ela, ärgu elagu.
Täis-, enne- ja üldmineviku vormide korral, mis koosnevad abisõna olema vormist ja põhisõna mineviku kesksõnast, võib eitussõna ei liituda abisõna ette eitavaks eesliiteks p, nt ei ole elanud ~ pole elanud, ei ole elatud ~ pole elatud, ei olnud elanud ~ polnud elanud, ei oleks elanud ~ poleks elanud, ei olevat elanud ~ polevat elanud. Niisugust eesliitelist eitusvormi võib käsitleda omaette vaegmuutelise tegusõnana.
Ka eitussõna ära võib vaadelda vaegmuutelise pöördsõnana, sest olenevalt kõneviisist ja pöördest liidab ta endaga kõneviisi- ja pöördetunnuse. Käskiva kõneviisi mitmuse 1. pöördes on kõnekeeles tavalisem (ja ka stiililt neutraalsem) ilma kõneviisitunnuseta eitusvorm (är/me ela/me); veelgi kõnekeelsema kasutuse korral võib põhivormis puududa ka pöördetunnus (är/me ela).
Eitusvormi teiseks osaks võib olla kas vastav jaatusvorm (ela/vat : 'ei ela/vat), tunnuseta tüvi (ela/n : 'ei ela), kõneviisitunnusega tüvi (ela/ksi/n : 'ei ela/ks), umbisikulise tegumoe tunnusega tüvi (ela/takse : 'ei ela/ta) või mineviku kesksõna (ela/si/n : 'ei ela/nud, ela/t/i : 'ei ela/tud).