Vikerforell
Vikerforell ehk vikerhõrnas[1] (Oncorhynchus mykiss) on lõheliste seltsi idalõhe perekonda kuuluv kala.
| Vikerforell | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygil |
| Selts |
Lõhelised Salmoniformes |
| Sugukond |
Lõhelased Salmonidae |
| Perekond |
Idalõhe Oncorhynchus |
| Liik |
Vikerforell |
| Binaarne nimetus | |
|
Oncorhynchus mykiss (Walbaum, 1792) | |
| Sünonüümid | |
| |
Viimasel ajal on vikerforellide taksonoomia muutunud. Veel 1971. aastal välja antud ja 1979 eesti keelde tõlgitud "Loomade elu" 4. köide kirjutab tänapäeval vikerforelliks nimetatava kala asemel neljast liigist, kelleks olid kamtšatka lõhe (Salmo penshinensis), mükiss (S. mykiss), teraspea-lõhe (S. gairdneri) ja vikerforell (S. irideus). Sellegipoolest kirjutab juba "Loomade elu": «Valitseb seisukoht, et Kamtšatka lõhed (perekonnast Salmo) on väga lähedased või isegi identsed selle perekonna Ameerikas elunevate liikidega.»[2]
Vikerforell elab Vaikse ookeani põhjaosas. Ta koeb Aasia ja Põhja-Ameerika jõgedes, mis suubuvad Vaiksesse ookeani.
Vikerforell ei ole Eestis pärismaine liik. Ta jõudis Eestisse alles 1897. Tänapäeval on ta Eesti arvukaim kunstlikult kasvatatav liik[1]. Teda on püütud asustada ka looduslikesse veekogudesse, aga pidama on ta jäänud üksnes Pärnu jõe ülemjooksule[1].[3]
Eestis kasvab vikerforell keskmiselt 3–6 dm, maksimaalselt 9 dm pikaks. Keskmiselt kaalub ta 3–4 kg, Eesti rekord on 5,6 kg.[1]
Vikerforell koeb jaanuari lõpust juuni alguseni[3] 700–7400 3,6–5,7 mm suurust marjatera. Mari langeb veekogu põhja ja areneb temperatuuril 1½–14 °C, kusjuures optimaalne on 6–8 °C. Vastsed kooruvad 1½–2 kuud pärast viljastumist ja võivad soodsates oludes kasvada teistest lõhilastest tunduvalt kiiremini[3]. Vikerforell saab suguküpseks 2–4 aasta vanuselt ja elab kuni 10 aastat vanaks[3].[1]
Vastsed sünnivad rebukotiga ja toituvad selle sisust. Kui see on otsas, tõusevad vastsed veepinnale, et otsida toitu ja õhku ujupõie esmakordseks täitmiseks.[4]
Looduslikult tekib vikerforellil konkurents jõeforelliga, kellele jääb alla. Ta suudab jõeforelliga võistelda vaid sirgetes kanaliseeritud jõelõikudes, sest vikerforellile pole oluline kaldaurgude ja teiste varjepaikade olemasolu.[1]
Alamliigid muuda
Kamtšatka lõhet ja mükissi ei peeta tänapäeval vikerforellist eraldi liigiks, vaid nad moodustavad kokku vikerforelli alamliigi O. mykiss mykiss. Omavahel on neid eristatud selle alusel, et kamtšatka lõhe elab meres ja tuleb kudema jõkke, aga mükiss merre ei lasku[2]. Tänapäeval pole see piisav põhjus isegi nende omavaheliseks alamliikidesse eristamiseks, sest lõhelised on väga plastilised kalad.
Mükissi teadsid juba Kamtšatka loomastiku esmakirjeldajad S. P. Krašennikov ja G. V. Steller, kes eristasid teda teistest idalõhedest. Nende andmete põhjal kirjeldas P. Pallas mükissi ka teaduslikult. Kuid seejärel ei kohanud ihtüoloogid kuni 1930. aastani ühtki mükissi ja hakkasid kahtlema, kas selline kala üldse eksisteerib. Seejärel tehti tema olemasolu siiski kindlaks.[2]
Kamtšatka lõhe on põhitoonilt hõbedane. Lõpusekaaned on roosakad, külgedel on roosakas vööt ja küljejoonest ülalpool on mõned tumedad tähnid. Pulmarüüs muutuvad vöödid erepunasteks. Kamtšatka lõhe tuleb jõkke septembrist novembrini, veedab seal talve, koeb kevadel ja pärast seda laskub mais-juunis merre. Kuidas kamtšatka lõhe meres elab, seda ei ole uuritud. Ta kasvab kuni 96 cm pikaks.[2]
Mükissi kehal ja uimedel on palju x-kujulisi ja ümmargusi tumedaid tähne. Kõhuuimed on erepunased ja punane pikivööt keha külgedel säilib ka väljaspool kudemisaega. Ta kasvab kuni 90 cm pikaks.[2]
Teraspea-lõhe on vikerforelli Põhja-Ameerikas elav ja merre laskuv alamliik O. mykiss gairdneri. Noorkalad laskuvad 1.–2. eluaastal Vaiksesse ookeani, elavad seal paar aastat ning võivad sooritada ulatuslikke rändeid, mille käigus nad toituvad koorikloomadest, kalmaaridest ja pisikaladest. 3.–5. eluaastal tuleb ta kudema Põhja-Ameerika lääneranniku jõgedesse ja koeb talve lõpul või kevadel. Ka teraspea-lõhe võib moodustada paikseid vorme. Need on sedavõrd mitmekesised, et mitut neist on kirjeldatud omaette liigi või alamliigina.[2]
Teraspea-lõhe kasvab kuni 115 cm pikaks. Tal on hõbedased küljed, selg on metallsinine. Küljejoonest kõrgemal on tal tumedad tähnid. Kudemisajal on isastel piki külgi punane vööt.[2]
Seda kala, keda minevikus nimetati vikerforelliks, peetakse tänapäeval teravpea-lõhe paikseks vormiks.[2]
Kasvatamine muuda
Vikerforell on tähtsaim külmaveelise tiigikalakasvatuse objekt, sest ta on maitsva liha ja kiire kasvuga[1]. Tema liha süüakse peamiselt soolatult.[3]
Euroopasse toodi vikerforellid USA läänerannikult 19. sajandi lõpul.[4]
Vikerforelli kasvatatakse sumpades nii mere- kui ka magevees[3]. Optimaalne veetemperatuur tema kasvatamiseks on 12–16 °C[3]. Kuumemat vett kui 22 °C ta ei talu. Hapnikuvaegust talub ta üksnes lühiajaliselt ja vee happesuse suhtes on ta tundlik.[1]
Vikerforell sööb kirpvähilisi, väikesi limuseid ja putukavastseid, röövvormid ka väikesi kalu. Kasvandustes antakse neile spetsiaalset kalasööta, kuid noorte isendite söötmisel on tähtsal kohal põrn.[3][1]
Lõuna-Ameerika suurimas järves, 3812 m kõrgusel üle merepinna asuvas Titicacas praktiliselt puudusid töönduskalad kuni 1939. aastani, mil sinna asustati mitut liiki paikseid lõhelisi. Need hakkasid seal kasvama enneolematult suureks, kusjuures vikerforell kasvas seal koguni 122 cm pikkuseks ja 22,7 kg raskuseks.[2]
Peamised vikerforellitootjad maailmas on Tšiili, Norra, Türgi, Iraan ja USA, aga Euroopa Liidus Itaalia, Prantsusmaa, Taani, Hispaania ja Saksamaa. 2007. aasta seisuga tootis Euroopa Liit 204 745 tonni vikerforelli, mis moodustas maailma kogutoodangust 31% ja maksis 539 miljonit eurot.[4]
Vikerforelli looduslikku paljunemist raskendab see, et vikerforell ei suuda sügisel marja heita. Seetõttu säilitavad vesiviljelusmajandid marja defitsiidi vältimiseks suurt hulka sugukalu. Varem pidid Euroopa kasvandused marja ka importima. Emaskalu kasutatakse enne kolme- või nelja-aastaseks saamist paljunemiseks harva.[4]
Tavaliselt kasutatakse kuivviljastamist. Mari ja niisk eraldatakse käsitsi pressides. Mitme isaskala niisk segatakse marjaga. Sel viisil viljastatud marja saab 20 minuti kuni 48 tunni jooksul pärast viljastamist transportida.[4]
Vikerforelli vastseid kasvatatakse ümmargustes klaaskiust või betoonist paakides. Selline kuju tagab ühtlase veevoolu ja vastsete ühtlase jaotuse. Vastseid toidetakse väga peenikese söödaga, mis koosneb valkudest, vitamiinidest ja õlidest. Sööta antakse graanulitena seni, kuni kalad on kasvanud 8–10 cm pikkuseks ja 50 g raskuseks. Seejärel paigutatakse noorkalad kasvuüksusse, milleks võib olla järves asuv ujuvpuur või jõe ääres asuv bassein.[4]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 bio.edu.ee Vikerforell Vaadatud 13. jaanuaril 2013
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Loomade elu", 4. kd., lk. 130–131, joon. 75, tahvel 6.6
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 bio.edu.ee Vikerforell Vaadatud 13. jaanuaril 2013
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Põllumajandusministeerium. Vesiviljelus Vaadatud 13. jaanuaril 2013
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vikerforell |
- Vikerforell andmebaasis eElurikkus
