Viljastumine ehk fertilisatsioon ehk süngaamia on sugulise sigimise põhiprotsess, milles eriomased rakud (või rakutuumad) ühinevad sügoodiks[1]. Viljastumisel toimub enamasti kahe isendi (hrl samast liigist) sugurakkude ehk gameetide liitumine (kopuleerumine) ja seeläbi ka nende genoomide ühinemine.

Kõige tavalisem viljastumisviis on kopulatsioon (tsütogaamia).

Tavaliselt eristatakse gameetide viljastumisel kaht järku: plasmogaamiat ja karüogaamiat. Mõnedel loomarühmadel on iseloomulik ka üksnes plasmogaamia (pseudogaamne partenogenees) või karüogaamia.

Eri isendite (sugu)rakkude (või tuumade) ühinemist nimetatakse ristviljastumiseks; kui aga sama isendi (sugu)rakud (või tuumad) ühinevad kutsutakse seda iseviljastumiseks ehk automiksiseks.

Sõltuvalt viljastumiskohast saab rääkida välimisest ja sisemisest viljastumisest (seemendamine).

Taimede viljastumine

muuda

Katteseemnetaimedel toimub tavaliselt kaheliviljastumine.

Seente viljastumine

muuda

Enamikul seentel tähendab viljastumine gametangiumite (gametangiogaamia) või vegetatiivsete rakkude ühenemist (somatogaamia).

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. EE 10 köide, 1998.

Kirjandus

muuda
  • EE 10 köide, 1998.