John Paul Jones
|
See artikkel on Briti muusikust; Ameerika Iseseisvussõja kangelase kohta vaata artiklit John Paul Jones (kapten) |
John Paul Jones (õieti John Baldwin; sündinud 3. jaanuaril 1946) on briti muusik, kunagine ansambli Led Zeppelin basskitarrist ja klahvpillimängija bändi laialeminekuni 1980. aastal pärast John Bonhami surma. John oskab mängida kitarri, kotot, autoharfi, mandoliini, ukulelet, orelit ja teisi pille.
| John Paul Jones | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
John Richard Baldwin 3. jaanuar 1946 (78-aastane) |
| Stiil | soul |
| Koduleht | http://www.johnpauljones.com/ |
Noorusaastad muuda
John sündis Sidcupis Kenti krahvkonnas. Esinejanime John Paul Jones soovitas kasutusele võtta sõber Andrew Loog Oldham, kes oli Prantsusmaal näinud sellenimelist filmiplakatit.
Jones õppis klahvpille oma isalt Joe Baldwinilt, kes oli pianist ja bigbändide arranžeerija 1940. ja 1950. aastatel. Muuhulgas tegutses ta Ambrose Orchestra juures. Samuti tegutses muusikuna tema ema, mistõttu pere sai sageli üleinglismaalistel turneedel koos esineda.
John Paul Jonesi on mõjutanud muuhulgas Big Bill Broonzy bluusis, Charles Mingus džässis ja Sergei Rahmaninov. Jones õppis Kentis kristliku kolledži internaatkoolis muusikat. 14-aastaselt sai ta kohaliku kiriku koormeistriks ja organistiks. Samal ajal ostis oma esimese basskitarri Dallas. Hiljem ostis ta Chicago muusiku Phil Upchurchi muusika mõjutusel Fenderi džässbasskitarri, mida ta kasutas 1975. aastani.
Jonesi esimene bänd oli The Deltas, kus ta hakkas mängima 15-aastaselt. Hiljem oli ta basskitarrist Londoni džässrokkansamblis Jett Blacks. Läbimurre tuli 1962. aastal, kui ta sai tuttavaks bändist The Shadows hiljuti lahkunud Jet Harrise ja Tony Meehaniga. Nende bändis mängis ta kaks aastat bassi. Jet ja Tony olid äsja koos Jimmy Page'iga teinud edetabeli tippu tõusnud hiti "Diamonds" . Aastal 1964 alustas Jones Tony Meehani soovitusel koostööd Decca Recordsiga. Aastatel 1964–1968 oli ta nõutud arranžeerija, klahvpilli- ja bassimängija sellistele poptähtedele nagu Rolling Stones, Herman's Hermits, Donovan, Jeff Beck, Cat Stevens, Rod Stewart, Shirley Bassey ja Lulu. Samuti mängis ta 1968. aastal bassi Dusty Springfieldi kontserdisarjas "Talk Of The Town" BBC-le ning osales Donovani plaadi "Sunshine Superman" tegemisel, mille tulemusel produtsent Mickie Most kasutas teda oma projektides koos Tom Jonesi, Nico ja Wayne Fontanaga, ansambliga The Walker Brothers ja paljude teistega.
Jonesil avanes ka võimalus osaleda lindistustel Meehani ja Harrise endise bändiga – Cliff Richardi ja ansambliga The Shadows.
Enne neid salvestusi kutsusid Cliff Richard ja Shadows Jonesi asendama oma endist bassisti Brian Lockingit, kuid valisid basskitarristiks hiljem siiski John Rostilli. Kui Jones oleks The Shadowsisse jäänud, oleks Led Zeppelin hiljem moodustamata jäänud.
Led Zeppelin muuda
Donovani singli "Hurdy Gurdy Man" lindistusel kohtas Jones Jimmy Page'i, kellega koos tehti Yardbirdsi album "Little Games", mille lindistusel Jones juhendas orkestrit ja mängis tšellot albumi nimiloos „Little Games“. Kuigi album ei olnud edukas, otsustasid Jones ja Jimmy Page teha ka edaspidi koostööd. Aasta hiljem kutsus Page Jonesi mängima bassi New Yardbirdsi, hilisemasse Led Zeppelini, kui sealt lahkus Chris Dreja (kes otsustas fotograafia kasuks). Jones otsustas bändi kasuks, sest soovis lõpetada töö projektidega ja pühendada end oma loovuse väljendamisele. Kogu au said endale aga hoopis Robert Plant ja Jimmy Page. Sellele vaatamata olid Jonesi temperament, musikaalsus ja kogemused Led Zeppelini edu aluseks.
Jones vähendas klahvpille ja tõi juurde klassikalist bassi loos „Dazed and Confused“ (albumil "Led Zeppelin"), funkist mõjutatud riff ja džäss ning nende segu lugudes „The Lemon Song“ ja „What Is and What Should Never Be“ ("Led Zeppelin II"), viimane otsustav muutus sellesse toimus „Black Dogis“ ("Led Zeppelin IV"). 1975 vahetas ta välja oma Fender Jazz kitarri välja eritellimusel Alembicuga. Tema pillimänguoskus lisas eklektilise dimensiooni, mis näitas Led Zeppelini rohkemana kui lihtsalt tavalise heavy metal bändina, parim näide sellest on „The Rain Song“ ("Houses of the Holy"). Jones tegi bluusiliku tantsuloo „Trampled Under Foot“ ("Physical Graffit") ja idamaise laulu „Kashmir“ (sama album) mängides need sisse mellotronil. Otseheliga kontsertidel oli Jonesi leivanumbriks tihti kuni pool tundi kestev „No Quarter“, milles oli palu „Amazing Grace'ist“ ja variatsioone sellistelt heliloojatelt nagu Sergei Rahmaninov. Ta mitmekesistas bändi lisaks mitme pilliga, näiteks harva esinevate kahe- ja kolmekaelaliste mandoliinidega.
Jones paistis silma kui Led Zeppelini ainus professionaalne muusik, kelle esinemisi ei takistanud miski, erinevalt ülejäänud liikmetest, kes olid tuntud peoloomadena. Hiljem on Jones väitnud, et erinevalt teistest liikmetest hoiti tema tegemisi kõigi eest salajas.
Laul „Royal Orleans“ albumil "Presence" põhineb Jonesi läbielatul. Lugu räägib mehest, kes hotellitoas jääb magama marihuaanasuits käes ning süütab sellega toa põlema. „Royal Orleans“ oli hotelli nimi, kus Led Zeppelin peatus New Orleansis, et pääseda autogrammiküttide käest.
Kuigi Jones oli järjest rohkem seotud Led Zeppeliniga ei lõpetanud ta osalemist erinevates projektides. 1969 mängis ta stuudios basskitarri Family Dogg'i albumile "Way of Life" ja 1970 klahve kitarrist Peter Greeni sooloalbumile "The End of the Game" ning tegi koostööd paljude teiste bändidega.
Soolokarjäär muuda
Alates aastast 1980 on ta koostööd teinud selliste artistidega nagu: R.E.M., Heart, Ben E. King, The Mission, La Fura Baus, Brian Eno ja The Butthole Surfers. Samuti tegi ta mitmel korral koostööd Paul McCartneyga ja oli osaline filmi "Give My Regards to Broad Street" tunnusmuusikas. 1986. aastal palus režissöör Michael Winner tunnusmuusikat filmile „Scream for Help“, milles Jones esines koos Jimmy Page'iga. 1994 tegi ta albumi „The Sporting Life“ ja käis ringreisil koos Diamanda Calasega. Hiljem asutas Jones oma plaadistuudio Sunday School, mis aitas lauljakarjääri teha tema tütrel Jacinda Jonesil.
Jonesi esimene debüütsooloalbum "Zooma" nägi ilmavalgust septembris 1999 ja sai järje 2001 "Thunderthiefiga", kus Jones tegi debüüdi lauljana.
Aastal 2004 käis ta kontsert turneel koos Glen Phillipsi ja Nickel Creeki liikmetega.
Led Zeppelinist oli vaimustuses Dave Grohl, kes meelitas bassimeest Jonesi mängima Foo Fightersi albumil "In Your Honor", mängides seal mandoliini ja klaverit ja tegi 2009. aastal koos temaga (ja Josh Hommeiga ansamblist Queens of the Stone Age) ansambli Them Crooked Vultures. "Eelkõige," ütles ta, "kõlas Led Zeppelin kartmatuna."
Sooloalbumid muuda
- "Scream For Help" (1985)
- "The Sporting Life" (1994), koos Diamanda Calasega
- "Zooma" (1999)
- "The Thunderthief" (2001)