Soul (muusikastiil)

muusikastiil

Soul on popmuusika žanr, mis on pärit Ameerika Ühendriikide afroameerika kogukondadest 1950. aastate lõpust. Souli juurteks on peetud gospelmuusikat ehk afroameeriklaste vaimulikku muusikat ning inspiratsiooni on ka andnud džässmuusika ning rütmibluus.[1] Souli stiili tunnusteks on rõhk rütmil, mis tihti on käeplaksud või muu kehaosa kasutamine pillina, soololaulja ja taustalauljate omavaheline vestlus ning instrumentaal improvisatsioon[2]. Inglise keeles tähendab sõna soul hingelaulud põhinevad inimlikel emotsioonidel ning isiklikel teemadel – armastus, viha, valu, vabadus jms.[1]

Souli populaarsust aitasid kasvatada plaadifirmad nagu Motown, Atlantic ja Stax, kes sõlmisid plaadilepinguid ning toetasid afroameerika artistide karjääri, kui 1960. aastatel oli veel rassiline segregatsioon. Soul oma mitmete alastiilidega ühendas afroameeriklaste kogukondi ja andis neile hääle, et väljendada enda sotsiaalseid ja poliitilisi raskusi inimõiguste liikumise ajal. [2]

Ajalugu muuda

Souli algus muuda

Esimesed soulmuusikastiilis laulud sündisid afroameeriklaste kirikumuusika ehk gospelmuusika ümber kirjutamisel, näiteks Ray Charlesi 1954. aasta laul “I’ve Got a Woman” oli uuem versioon vanast gospel laulust “I’ve Got a Savior”. Aeglasemaid gospellugusid loodi ümber armastuslugudeks, nagu tegi seda James Brown looga “Please, Please, Please”, kus Jumala ihkamise sõnum on ümber pööratud naise armastuse vastu. Souli esiisadeks on nimetatud Sam Cooke, Jackie Wilson, Ray Charles ja Otis Redding. [3]

1960. aastad muuda

1960. aastatel jäi soulmuusika oma gospeli ja rütmibluusi juurte juurde, kuid üle Ameerika Ühendriigi arendati seda stiili siiski eri suundades. Suuremates linnades nagu New York, Philadelphia, St. Louis, Memphis ja Chicago keskendus muusika heale produktsioonile ning vokaalsele ülesehitusele. Detroitis, kus tegutses plaadifirma Motown Records, oli rõhk popmuusika kõla saavutamisel. Lõunas oli soul järsem ja tugevate sõnumitega, mis tugines sünkopeeritud rütmidele ning ilustamata vokaalile. Aretha Franklin, kes on pärjatud hüüdnimega “The Queen of Soul”, oli üks edukamaid Memphise päritolu lauljaid ning on peetud üheks parimaks artistiks läbi aegade. Souli populaarsus kasvas kiiresti ning domineeris mustanahaliste muusika edetabelites ning sageli ka popmuusika ridades. [4]

1970. aastad muuda

Soulmuusika kuldajaks nimetatakse 1970. aastate algust, mil mustanahalistel artistidel tekkis võimalus teha muusikat, mis oli nii populaarne kui ka kommertsiaalselt edukas. Kümnendi alguses oli soulmuusika esindatud kõikides edetabelites ning oli mõjukas nii musta- kui ka valgenahaliste hulgas. Edukamad artistid olid jätkuvalt James Brown ja Aretha Franklin, ülima populaarsuse saavutasid ka Stevie Wonder, Marvin Gaye ja Al Green. 1970. aastatel hakkas soulmuusika hargnema uuteks muusikastiilideks. James Brown kasutas oma loomingus rohkem gruuvi, et lood oleksid tantsitavad ning sellest sündis funk-muusika. Soul oli ka suureks inspiratsiooniks diskomuusikale ning psühhedeelsele rokile. [5]

1970. aastatel tekkis mõiste „valgenahaliste soul“ (blue-eyed soul), kui soulmuusika esitajaks oli valgenahaline artist, kuid stiililist erinevust ei olnud [6]. Jäljendati muusikat, mida tegi Motown Records. Blue-eyed soul mõistet kasutati Inglismaal kuni 1980. aastateni, populaarsemateks artistideks olid The Righteous Brothers, Steve Winwood, Van Morrison & Them. Kaudselt kasutatakse mõistet blue-eyed soul ka tänapäeva artistide puhul, kes on inspireeritud soulist. Nende hulgas on Adele, Amy Winehouse ja Justin Timberlake. [7]

1980. aastad muuda

1980. aastatel pärast disko- ja funk-muusika populaarsuse langust hakkasid souli artistid kasutama elektro-funk muusika elemente. Uued detailid tõid tulemuseks uue stiili, mida nimetatakse kaasaegseks rütmibluusiks (contemporary R&B). Kaasaegse rütmibluusi kuulsamad nimed on Whitney Houston ja Mariah Carey. Paljud noored artistid eelistasid siiski 1960. ja 1970. aastate „toorest“ funk’i ja souli. Lisades sellele suurlinnade hiphopi rütme, sündis uus alastiil neo soul. Tuntumad neo souli nimed on Lauryn Hill, Jill Scott ja Erykah Badu. [3]

Pärast 1990. aastaid muuda

Neo soul ja kaasaegse rütmibluusi populaarsus jätkus kuni 21. sajandini, kuid uued liigid nagu retro soul ja alternatiivne rütmibluus kogusid samuti tähelepanu. Retro soulile andis hoo Amy Winehouse albumiga "Back to Black", millega ta elustas 1960. aastate souli saundi. Tema kuulsus inspireeris ka teisi retro souli artiste nagu Sharon Jones, Charles Bradley ja Michael Kiwanuka. Alternatiivses rütmibluusis kasutatakse nii elektroonilisi kui ka akustilisi instrumente ning souli juured on äratuntavad nii rütmides kui ka laulusõnades. Nüüdisajal viljelevad alternatiivset rütmibluusi näiteks The Weeknd, SZA, Beyoncé ja Childish Gambino. [3]

Tähtsamad plaadifirmad muuda

Motown Records muuda

Detroitis põhinenud Motown Recordsi asutas 1959. aastal Berry Gordy, võttes selle jaoks laenu 800 dollarit [8]. Samal aastal ostis Berry Gordy Detroitis Grand Boulevardi tänavale kinnisvara Motowni kontori- ja salvestusruumide jaoks, mida nüüd teatakse nimega Hitsville U.S.A. Motown Recordsi, algusaastatel Tamla Records, esimene edukas ansambel The Miracles müüs 1960. aastal üle miljoni eksemplari. Juba 1971. aastaks oli Motown Recordsi alt väljastatud üle 110 laulu, mis jõudsid muusika edetabelite kümne parima hulka. Laulud edetabelites olid artistidelt nagu Stevie Wonder, The Supremes, Marvin Gaye, The Temptations. [9]

The Motown Soundi stiil järgis kommertsproduktsiooni nüansse, lisati tähtsamad soulielemendid kerge struktuuriga laulule, rütme rõhutati tamburiini või käteplaksuga. Plaadifirma aitas noori artiste karjääri arendamise ja lavalise iseloomu loomisega. 1988. aastal müüs Berry Gordy 61 miljoni dollari eest oma osaluse maha ning Motown Records on nüüd osa Universal Music Groupist. [9]

Stax Records muuda

Memphises asutatud Stax Records on southern souli artistide plaadifirma. Stax Records, algse nimega Satellite Records asutasid õde ja vend Jim Stewart ning Estelle Axton aastal 1957. Staxi stiil oli erinev Motowni omast, laulude rõhuks oli kirevad puhkpillid ning tugev bass, mis mõjus läbi kõlarite tantsuplatsidel või raadios. 15 aastaga jõudis Stax Recordsi 167 laulu edetabelite parima 100 hulka. Kuulsamad plaadifirma artistid on Otis Redding, Booker T, Sam & Dave ning Rufus & Carla Thomas[10]. 1967. aastal, pärast Otis Reddingi traagilist surma, loeti Stax Records hiilgeaeg lõppenuks, kuid plaadifirma uueks populaarseks näoks sai artist Isaac Hayes. Pärast pankrotti, 1977. aastal, läks Stax Records Fantasy plaadifirma alla. [10]

Atlantic Records muuda

Džässi armastajad Ahmet Ertegun ja Herb Abramson asutasid 1947. aastal New Yorgis plaadifirma Atlantic Records, mis oli järjepidevalt edukas 1950. aastatel ning mis mängis souli revolutsioonis tähtsat rolli. [11]

Kuigi omanikud olid valgenahalised, värbasid nad oma plaadifirma alla mustanahalisi artiste, kes mängisid nii džässi kui ka erinevaid souli stiile[2]. Ühed kõige tähtsamad souli ajaloo artistid nagu Ray Charles ning Aretha Franklin olid Atlantic Records suurimad esindajad. [11]

Soul Eestis muuda

Ka Nõukogude Eestis tehti 1970. aastatel soulielementidega muusikat, esitajateks näiteks Marju Kuut, Els Himma, VSP Projekt,Magnetic Band ja Teravik. Üheks peamiseks soul ja funk esindajaks eesti muusikas 20. sajandil oli Velly Joonas [12]. 21. sajandil on Eestis nähtav kaasaegset rütmibluusi, retro souli ning ka disko-funk’i esindavad artistid on Rita Ray[13], Sofia Rubina[14], Anett[15], Lexsoul Dancemachine[16] ja The Motown Sound[17]. Eestis tegutseb plaadifirma Estonian Funk Embassy, mis teeb koostööd mitmete eesti souli- ja funk-artistidega[18]. Frotee on Eesti plaadifirma, mille eesmärk on tutvustada lugusid, mis jäid Nõukogude režiimi ajal välja andmata.[19]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Hansen, S. (2016). Soulmuusika harmoonia arengutendentsid 1950.-1980. Aastatel Billboardi r&b edetabeli lugude näitel. [Bakalaureusetöö].
  2. 2,0 2,1 2,2 MasterClass (2021) Soul Music Guide: History and Sounds of Soul Music.  https://www.masterclass.com/articles/soul-music-guide
  3. 3,0 3,1 3,2 Errey, M. (2023) History of Soul Music. https://www.englishclub.com/vocabulary/music-soul.php
  4. Soul: 1960. (2023) The Jazz History Tree. https://www.jazzhistorytree.com/soul/
  5. Kerlinger, C. (2022) The Power Of Soul Music In The 1970s. https://www.benvaughn.com/the-power-of-soul-music-in-the-1970s/  
  6. Altsoo, M. (1977) TRÜ : Tartu Riiklik Ülikool : EKP TRÜ komitee, TRÜ rektoraadi, ELKNÜ TRÜ komitee ja TRÜ ametiühingukomitee häälekandja, nr. 32, 11 november 1977. https://dea.digar.ee/?a=d&d=truajaleht19771111.2.20&srpos=6&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-soul+muusika------------
  7. Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2020, October 6). blue-eyed soul. Encyclopedia Britannica. https://www.britannica.com/art/blue-eyed-soul
  8. Classic Motown (2023). https://classic.motown.com/timeline/
  9. 9,0 9,1 Detroit Historical Society (2023) Encyclopedia of Detroit. https://detroithistorical.org/learn/encyclopedia-of-detroit/motown-records
  10. 10,0 10,1 Stax Records. (2023). Stax Records History. https://staxrecords.com/history/
  11. 11,0 11,1 Gillett, C. (2023) "Atlantic Records". Encyclopedia Britannica, 17 Jul. 2023. https://www.britannica.com/topic/Atlantic-Records-1688327.
  12. Viilup, K. (2015). Arvustus. Lexsoul Dancemachine ehitas funki uuesti üles. ERRhttps://kultuur.err.ee/309416/arvustus-lexsoul-dancemachine-ehitas-funki-uuesti-ules
  13. Estonian Funk Embassy. (2023a). Rita Ray. https://funkembassy.eu/rita-ray/
  14. Sofia Rubina (2023) https://www.sofiarubina.eu/my-story
  15. ANETT (2023). https://anettmusic.com/bio-1
  16. Viilup, K. (2023). Robert Linna Lexsoul Dancemachine'ist: me ei häbene olla peobänd. Kasutatud 09.10.2023 https://kultuur.err.ee/1609021463/robert-linna-lexsoul-dancemachine-ist-me-ei-habene-olla-peoband
  17. Estonian Funk Embassy. (2023b). The Motown Sound. https://funkembassy.eu/the-motown-sound/
  18. Estonian Funk Embassy. (2023c). Mission. https://funkembassy.eu/mission/
  19. Frotee. (2023). http://www.frotee.net/