Vikipeedia

Sergei Rahmaninov

vene helilooja, pianist ja dirigent
 See artikkel räägib heliloojast; laeva kohta vaata artiklit Sergei Rahmaninov (jõelaev)

Sergei Vassiljevitš Rahmaninov [serg'ei rahm'aaninov] (Сергей Васильевич Рахманинов; õigupoolest Сергѣй Рахманиновъ; 1. aprill (vana kalendri järgi 20. märts) 1873 Semjonovo, Staraja Russa maakond, Novgorodi kubermang, Venemaa Keisririik – 28. märts 1943 Beverly Hills, Los Angelese maakond, California osariik, USA) oli vene helilooja, pianist ja dirigent, viimane romantik vene muusikaajaloos.

Sergei Rahmaninov
Sergei Rahmaninov 1901. aastal
Sergei Rahmaninov 1901. aastal
Sündinud 1. aprill 1873
Semjonovo, Venemaa Keisririik
Surnud 28. märts 1943 (69-aastaselt)
Beverly Hills, USA
Stiilid romantiline muusika
Elukutse helilooja, pianist, dirigent

Ta alustas nelja-aastaselt klaveriõpinguid ja pandi üheksa-aastaselt Peterburi konservatooriumi. Komponeerima hakkas Rahmaninov 16-aastaselt, see häiris aga tema klaveriõpinguid ja ajas ta õpetajaga tülli. Rahmaninov lõpetas konservatooriumi nii klaveri kui ka kompositsiooni erialal, neist viimase suure kuldmedaliga.

Pärast 1. sümfoonia esmaettekande ebaõnnestumist 1897. aastal langes varem palju edu saavutanud helilooja depressiooni ega kirjutanud kolm aastat ühtegi teost, vaid keskendus dirigenditööle. Pärast Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal emigreerus Rahmaninov Põhjamaade kaudu USA-sse, kus hakkas esinema pianistina ja töötas dirigendina. Pärast Venemaalt lahkumist kirjutas Rahmaninov vaid kuus teost.

Tema tähtsamate teoste hulka kuuluvad neli klaverikontserti (millest tuntumad on teine ja kolmas), kolm sümfooniat, kolm ooperit, neist tähtsaim "Aleko", prelüüdid, "Etüüd-pildid", koguöine jumalateenistus, kaks klaverisonaati, "Rapsoodia Paganini teemale", "Vocalise" ja "Sümfoonilised tantsud".

Elulugu

muuda
 
Sergei Rahmaninov 12-aastaselt (1885)

Noorus

muuda

Sergei Rahmaninov sündis Semjonovos kuuelapselise pere neljanda lapsena. Ema külma iseloomu ja isa lohaka hoiaku tõttu ei olnud Rahmaninovi suhted oma vanematega kuigi head. Helilooja on hiljem ennast kolmandas isikus kõnetades öelnud: "Tema vanemad ei armastanud teda väga palju".[1] Suhet pereliikmetega iseloomustab ka lause 1893. aastal kirjutatud kirjas: „Isa elab pahelist elu, ema on raskelt haige, vanem vend on võlgades ja vaid Jumal teab, kuidas see ära makstakse... ja mu noorem vend on hirmuäratavalt laisk." 1882. aastal kolis pere Peterburi, kus vanemate lahutuse tagajärjel jäi Sergei majanduslikus kitsikuses ema hoole alla.[2]

Kuigi Sergei vanemad ei olnud kutselised muusikud, ei saa öelda, et ta poleks olnud musikaalsest perekonnast. Muusikaande sai ta ilmselt isapoolselt vanaisalt Arkadilt, kes oli pianist ja helilooja ning iiri helilooja John Fieldi õpilane. Pere viiest lapsest tegeles muusikaga vaid Jelena, kes kontraaldina tutvustas Sergeile Tšaikovski laule. Tädipoeg Aleksandr Ziloti oli pianist, Ferenc Liszti õpilane ja hilisem Sergei õpetaja.[3]

Klaverit oli Rahmaninov mänginud juba neljandast eluaastast ja üheksa-aastaselt pandi ta Peterburi konservatooriumi klaveriklassi. Õppimise asemel eelistas Rahmaninov aga uisutamas käia. Tagajärjeks olid halvad hinded tunnistusel, mida ta tualetis küünlavalgel paremaks võltsis, et neid siis vanaemale näidata. Viimane oli niivõrd heausklik, et ei saanud jaole enne, kui üks konservatooriumi õppejõududest Sergei halbade hinnete üle kurtis.[4]

1885. aastal astus Rahmaninov Moskva konservatooriumi, kus tema õpetajaks sai lastele spetsialiseerunud Nikolai Zverev. Viimane elas koos oma õpilastega, jälgides neid tähelepanelikult ka klaveriharjutamisel.[5] Seejuures ei küsinud õppejõud õpilastelt õppemaksu ega raha elamiskulude katteks.[6] Zverev lasi noortel esineda suurel laval, kus publiku seas olid tihti Tšaikovski ja Anton Rubinstein. Lisaks sellele käisid õppejõul pühapäeviti külas mitmed vene kultuuriinimesed, kellele võõrustaja lasi esineda oma õpilastel.[7]

„ Zverev muutis oma kodu, mis oli kui muusikaline vangla, muusikaliseks paradiisiks. Väga range õpetajana muutus ta pühapäeviti täielikult. Neil pärastlõunatel ja õhtutel hoidis ta uksed lahti Moskva muusikaelu suurimatele isiksustele. Tšaikovski, Tanejev, Arenski, Safonov, Ziloti, nagu ka ülikooli professorid, advokaadid, näitlejad astusid sisse ning tunnid möödusid vestluste ja muusikaga. Meile, poistele, oli nende pühapäevade rõõmustav osa see, et Zverev ei lasknud ühelgi suurel muusikul puudutada klaverit, välja arvatud, kui see oli vajalik millegi selgitamiseks või kriitika tegemiseks. Meie, mitte nemad, olime nendel puhkudel solistideks. Meie improviseeritud esinemised olid Zverevi suurim rõõm. Polnud vahet, mida me mängisime, tema hinnang oli alati: "Suurepärane, hästi tehtud!"[7] – Sergei Rahmaninov “

1888. aastal vahetas Rahmaninov Zverevi soovitusel oma klaveriõpetaja Aleksandr Ziloti vastu. Samal ajal hakkas ta saama range kontrapunkti tunde Sergei Tanejevi ning fuuga- ja vaba kompositsiooni tunde Anton Arenski juures. Järgmisel aastal halvenesid aga tema suhted Nikolai Zvereviga. Viimasele ei meeldinud, et Rahmaninov eelistab klaverimängule liialt palju komponeerimist, Rahmaninovile aga see, et Zverevi kodus ei olnud heliloominguks piisavalt rahu. Nii pidigi noor helilooja oma endise õpetaja kodust lahkuma. Rahmaninovi võttis enda juurde tema tädi Varvara Satina.[8] Alates 1890. aastast elas Sergei suviti koos Satinitega Moskvast 500 kilomeetri kaugusel edelas Ivanovkas, kus praegu asub Rahmaninovi muuseum.[9]

Kui Aleksandr Ziloti Moskva Konservatooriumist lahkus, protesteerimaks direktor Vassili Safonovi diktaatorliku juhtimisstiili vastu, otsustas Rahmaninov teha oma klaveri lõpueksami ennetähtaegselt mais 1891. Järgneva paari aasta jooksul tulid esiettekandele tema kolm kuulsaimat noorpõlveteost: prelüüd cis-moll (op. 3, nr 2; 1892), 1. klaverikontsert (op. 1; 1892) ja ooper "Aleko" (1893, Moskva Konservatooriumi lõputöö). Neist kaht esimest esitas autor ise.[10] "Aleko" avaldas komisjonile muljet ja heliloojat premeeriti suure kuldmedaliga. Autasu, mida konservatooriumi ajaloos oli varem välja antud vaid kahel korral, parandas Rahmaninovi suhteid Nikolai Zvereviga. Viimane suri veel samal aastal.[11] 1895. aastal käis Rahmaninov esimest korda kontserditurneel, kaasas viiuldaja Teresina Tua. Rahmaninovi jaoks olid pikad reisid tõllas väsitavad ning tuues ajendiks hilinenud palga, katkestas ta reisi ja pöördus tagasi Moskvasse.[12]

Depressioon

muuda
 
Rahmaninov pärast 1. sümfoonia esiettekannet (1897)

15. mail 1897 kanti Peterburis esimest korda ette Rahmaninovi sümfoonia nr 1. Kontsert oli aga läbikukkumine, mida põhjustasid liiga vähe harjutanud orkester ja Cesar Cui arvates ka duell kahe Venemaa kultuuripealinna Moskva ja Peterburi vahel. 20 aastat hiljem kirjutas Rahmaninov: "See on väga halvasti orkestreeritud ja oli sama halvasti esitatud (Glazunov oli dirigent)."[13] Helilooja abikaasa sõnul põhjustas kontserdi läbikukkumise dirigent Aleksandr Glazunov, kes oli kontserdi ajal alkoholijoobes.[14] Pärast 1. sümfoonia esiettekannet ei kirjutanud Rahmaninov kolm aastat ühtegi teost.[13] Kuigi otsus mitte komponeerida sündis pärast sümfoonia läbikukkumist, oli Rahmaninovi tabanud masendus juba mõni aasta varem. Sellest annab tunnistust 1893. aastal kirjutatud kiri Natalja Skalonile, kus helilooja kirjutab: "Mu vaim on vananenud, ma olen väsinud ja mõnikord tundub kõik kohutavalt talumatu."[15]

Esimese sümfoonia ebaõnnestumisel oli ka positiivseid tagajärgi. Glazunovi tegevus põhjustas Rahmaninovis usaldamatust dirigentide suhtes, mistõttu otsustas viimane hakata ise dirigendikarjääri pidama. Veel samal 1897. aastal pakuti Rahmaninovile dirigendikohta Moskva Vene Erateatrisse, mille ta vastu võttis.[16] Tema debüütetenduseks pidi olema Mihhail Glinka ooper "Elu tsaari eest". Kogemuste puudumise tõttu ebaõnnestus aga juba esimene proov: lauljad ei saanud Rahmaninovi käte liikumisest aru, mistõttu ei püsinud solistid ja orkester sünkroonis. Nii oli orkestri peadirigent sunnitud juhatamise üle võtma.[17]

Rahmaninov leidis peagi siiski enesekindluse ning tema debüüt dirigendina Camille Saint-Saënsi ooperis „Samson ja Delila“ läks hästi. Üks kriitik kirjutas: "Rahmaninov hoidis orkestri ohjad kindlalt ja otsustavalt enda käes ega jätnud näitamata, kui suured dirigendioskused on ta sisse peidetud." Järgnenud kuudel dirigeeris ta veel Aleksandr Dargomõžski "Russalkat", Nikolai Rimski-Korsakovi "Maiööd" ja Georges Bizet’ "Carmenit", kuid koostöö teatrijuht Savva Mamontoviga ei sujunud, mistõttu lahkus Rahmaninov sealt juba järgmisel aastal.[17]

 
Rahmaninov (paremal) ja Fjodor Šaljapin

Moskva Vene Erateatris sõbrunes Rahmaninov bass Fjodor Šaljapiniga, kellele helilooja õpetas muusikateooriat ja -ajalugu.[18] Koos Mamontovi Ooperiansambliga käisid nad ringreisil Lõuna-Venemaal. Pärast kontserti Jaltas tuli lava taga Rahmaninovi juurde kirjanik Anton Tšehhov. Ta ütles: "Ma olen sind jälginud kogu aeg, noor mees. Sul on tähelepanuväärne ilme – ühel päeval saab sinust suur mees." Varsti pärast seda saatis helilooja Tšehhovile oma sümfoonilise pildi "Kalju" (op. 7; 1893) partituuri. Jaltas kohtusid nad veel paaril korral 1900. aasta kevadel.[19]

Kahel kohtumisel kirjanik Lev Tolstoiga sai Rahmaninov aga kriitilise vastuvõtu osaliseks. Kui Rahmaninovi tutvustati kirjanikule pärast 1. sümfoonia läbikukkumist 1897. aastal, soovitas Tolstoi talle töötamisel rohkem enesekindlust ja distsipliini. Nende teine kohtumine leidis aset jaanuaris 1900, kui Rahmaninov ja Šaljapin külastasid Tolstoid tema enda kodus. Kaks muusikut esitasid laulu "Saatus" (op. 21 nr 1; 1900), mis meeldis kõigile kohalviibinutele, välja arvatud Lev Tolstoile.[19] Ta väitis, et talle ei meeldinud see üldse, kuid lisas, et ta on vana mees ega tahtnud talle selle väitega haiget teha.[20]

Samal aastal kasvas huvi Rahmaninovi muusika vastu USA-s ja Suurbritannias, kus seda oli oma kontsertidel esitanud Ziloti. Tänu viimase kontaktidele kutsuti Rahmaninov Londonisse – see oli esimene kord, kui helilooja lahkus kodumaalt.[20] London Philharmonic Society korraldatud kontserdil kanti ette sümfooniline fantaasia "Kalju", kaks lugu tsüklist "Fantaasiapalad" (op. 3; 1892) ja prelüüd cis-moll. Kohalik ajakirjandus kiitis küll tema oskusi dirigendi ja pianistina, kuid oli ettevaatlik tema hindamisel komponistina. Sellegipoolest kutsuti ta järgmisel hooajal tagasi, et ta esitaks oma esimese klaverikontserdi.[21]

Uus tulemine

muuda

Samal ajal ei olnud kadunud tema kahtlused oma komponeerimisoskustes, mis olid tekkinud pärast 1. sümfoonia ebaõnnestumist. Satinite perekond suutis veenda Rahmaninovi, et ta räägiks tuntud neuroloogi Nikolai Dahliga, kes oli tuntust kogunud innovaatiliste meetodite, sealhulgas hüpnotiseerimisega. Nelja kuu jooksul, 1900. aasta jaanuarist aprillini suutis Dahl taastada helilooja enesekindluse ja soovi pöörduda tagasi komponeerimise juurde.[21]

Uue tõusu lätteteoseks sai tema üks tuntumaid töid, klaverikontsert nr 2 (c-moll, op. 18; 1900–01), mille Rahmaninov pühendas Nikolai Dahlile. Algselt valmisid sellest teine ja kolmas osa, mis kanti ette Ziloti dirigeerimisel ja autori soleerimisel 1900. aasta sügisel. Nii Moskva kriitikud kui ka publik kiitsid teost ning peagi kirjutas Rahmaninov sellele ka puuduva 1. osa. Esimest korda kanti Rahmaninovi 2. klaverikontsert tervikuna ette 1901. aasta 27. oktoobril ning solistiks oli taas helilooja.[22]

 
Rahmaninov koos tütar Irinaga (1913)

Satini pere abita poleks Rahmaninov majanduslikult ega psühholoogiliselt toime tulnud. Eriti suur abi oli helilooja täditütardest Nataljast ja Sofiast, keda Sergei on hiljem nimetanud oma „arstideks“. Peagi armus ta Nataljasse, kes oli just lõpetanud Moskva Konservatooriumi klaveri erialal, ning pärast mõningast sugulaste vastuseisu abiellusid nad 1902. aasta aprillis. Nende abielu oli õnnelik ja liikus mööda traditsioonilisi radu, nagu tolle aja Venemaal oli kombeks. See tähendas, et Sergei töötas, antud juhul komponeerides ja kontserte andes, ning Natalja hoolitses pere eest. Neil oli kaks last: 1903. aastal sündis Irina ja 1904. aastal Tatjana.[23]

Kohe pärast 2. klaverikontserdi edu kirjutas Rahmaninov oma tšellosonaadi (op. 19; 1901), kantaadi "Kevad" (op. 20; 1902), laulud op. 21 (1902) ja "Variatsioonid Chopini teemale" (op. 22; 1903). Neist viimases oli kahekümne kahele variatsioonile aluseks Frederic Chopini prelüüd c-moll op. 28.[24]

Komponeerimine polnud aga nii tulus, et Rahmaninov oleks saanud end ainult heliloomingust ära elatada. 1904. aastal kutsuti ta Moskva Suurde Teatrisse dirigendiks. Samal aastal sõlmis ta Suure Teatriga viiekuulise lepingu, kuid jäi sinna kaheks aastaks.[25] Rahmaninovi debüüt Suures Teatris Dargomõžski „Russalkaga“ oli menukas. Moskva kriitik Nikolai Kaškin kirjutas: "Võime öelda, et Rahmaninovi saabumine Suure Teatri orkestrisse tõi sellesse uue hingamise."[25] Järgnevatel kuudel dirigeeris ta veel Glinka "Elu tsaari eest", Borodini "Vürst Igorit" ning Tšaikovski "Padaemandat" ja "Jevgeni Oneginit". Kõiki etendusi saatis suur menu.[26]

Juba Moskva Vene Erateatri ajal tõstis ooperite dirigeerimine Rahmaninovi huvi nende kirjutamise vastu. Aastatel 1900–1905 kirjutas ta kaks ühevaatuselist ooperit: "Ihnus Rüütel" ja "Francesca da Rimini", mõlemat dirigeeris esiettekandel Suures Teatris ooperite autor.[27] Praegu esitatakse neid aga vähe, põhjuseks laval teostamatud ideed ja liiga suur kõnedialoogide osakaal. Soov rohkem keskenduda komponeerimisele sundis teda 1905. aastal Suurest Teatrist lahkuma. Selleks, et teda segataks oma töö juures võimalikult vähe, kolis Rahmaninov samal aastal koos perega Dresdenisse.[28] Olulisimad seal kirjutatud teostest on sümfoonia nr 2 (e-moll, op. 27; 1908), klaverisonaat op. 28 (d-moll; 1908) ja sümfooniline poeem "Surnute saar" (op. 29; 1908).[29] Neist viimane on kirjutatud Arnold Böcklini samanimelise maali järgi, kusjuures komponeerimise hetkeks oli Rahmaninov näinud vaid selle mustvalget versiooni. Ta kirjutas hiljem: "Ma ei olnud maali värvidest väga liigutatud. Kui ma oleksin näinud esmalt originaali, poleks ma ilmselt komponeerinud oma "Surnute saart". Mulle meeldib see pilt enam mustvalgena."[30] Soov keskenduda vaid komponeerimisele ei täitunud, põhjuseks rahamured. Seega pidi ta vastu võtma esinemiskutseid.[31] Aastatel 1903, 1906 ja 1908 premeeris Beljajevi ring teda Glinka preemiaga. Kuigi Rahmaninov seda ei tahtnud, pidi ta 1909. aastal Dresdenist lahkuma.[32]

„ Kui meeldiv on olla siin Dresdenis, Sergei Ivanovitš! Kui Sa vaid teaksid, kui kurb ma olen, kuna see on minu viimane talv, mille ma siin veedan! Kui Sa küsid mult, miks ma ei jää siia kauemaks, pean ma vastama, kõigepealt, Muusikaühingu olukord ja kontserdid kutsuvad mind Moskvasse, teiseks, mul on leping suhte kohta Dresdeniga – seekord mitte agendi, vaid minu naisega, mille tulemus on see, et ma lubasin, et me ei veeda välismaal rohkem kui kolm aastat. Ja see aeg on juba läbi.[32] – Sergei Rahmaninov kirjas Sergei Tanejevile. “

Nagu ikka, veetis ta 1909. aasta suve Ivanovkas, kus valmistus kontserditurneeks Ameerika Ühendriikidesse. Ta kirjutas oma kolmanda klaverikontserdi, mille pühendas Josef Hofmannile. Hofmann oli poola pianist, ainus, keda Rahmaninovi pidas endaga võrdväärseks.[31]

1910. aastaks oli Rahmaninov Venemaa muusikaelu tegelane. Temast oli saanud Vene Muusikaühingu asepresident, Moskva Filharmoonia Ühingu dirigent ja 1909. aastal loodud Vene Muusikakirjastuse kunstiline nõustaja. Kuid muusika oli tolleks hetkeks arenenud atonaalsuse poole, populaarsuse oli saavutanud Aleksandr Skrjabin. Seepärast ebaõnnestus Rahmaninovi kolmanda klaverikontserdi Venemaa esiettekanne 1910. aastal.[33] 1912. aasta lõpus loobus Rahmaninov mõneks ajaks kontsertide andmisest ja sõitis Rooma.[34]

Rasked ajad ja emigratsioon

muuda

Kui puhkes Esimene maailmasõda, oli Venemaa ülejäänud maailmast ära lõigatud. Selleks, et rahaliselt toime tulla, pidi Rahmaninov andma kontserte Venemaa kaugemates paikades. Sellele vaatamata andis ta suuri summasid heategevusele.[35] Skrjabin, kellest oli saanud justkui Rahmaninovi rivaal ja kelle muusikat ta mõista ei suutnud, suri ootamatult 1915. aastal. Rahmaninov andis tema mälestuseks kontserdi, kus mängis Skrjabini teoseid.[36]

1917. aastaks oli Venemaa jõudnud olukorda, kus rubla väärtus kukkus kiiresti ja pidevalt, toitu nappis, haavatud sõdureid oli igal pool. Maapiirkondades olid sagedased ülestõusud ja rünnakud maaomanike vastu. Rahmaninovid elasid sel suvel Ivanovkas, kuid lahkusid sealt peagi Krimmi. Oktoobrirevolutsiooni elasid nad kartlikult üle Moskva korteris. Samal ajal lõpetas Ajutine Valitsus tegevuse, elektrivooluga varustamine katkestati ning rüüstamisest ja röövimisest sai tavaline nähtus.[37]

Sellises olukorras sai ta esinemiskutse Rootsi, mille ta kõhklemata vastu võttis. Kuigi Rahmaninov pidi seal andma kümme kontserti, jäi ta Stockholmi vaid mõneks päevaks. Seejärel emigreerus ta Kopenhaagenisse, kus teda aitasid kohalikud venelased. Rahmaninov soovis küll olukorra paranedes naasta Venemaale, kuid tegelikult ei külastanud ta oma sünnimaad enam kunagi.[38] Loomingulise kriisi tõttu ei suutnud ta midagi kirjutada kuni 1926. aastani, mil valmis neljas klaverikontsert (op. 40; 1926). Üldse kirjutas ta pärast 1917. aastat ainult kuus teost.

Kopenhaagenis olles pakuti Rahmaninovile peadirigendi kohta Bostoni Sümfooniaorkestris. Sellest helilooja algselt keeldus, talle ei olnud meeltmööda kohustus anda 110 kontserti 30 nädala jooksul. Peale selle oli tema inglise keele oskus kehv.[39] Olude sunnil pidi ta peagi oma otsust muutma ja 1918. aastal asus ta teele USA-sse. Tõsi, Bostoni Sümfooniaorkestri pakkumist ta vastu ei võtnud. Ameerikas kohtus ta oma vanade sõprade, viiuldajate Fritz Kreisleri ja Efrem Zimbalisti ning pianisti Josef Hofmanniga. Viimane soovitas Rahmaninovi oma agendile, kellega helilooja sõlmiski lepingu 36 kontserdiks 15 linnas.[40]

 
Sergei ja Natalja Rahmaninovi haud Kensico kalmistul New Yorgi lähistel

1924. aastal oli Rahmaninovil taas võimalus saada Bostoni Sümfooniaorkestri peadirigendiks, kuid tema asemel valiti Sergei Kussevitski, kelle naine oli just orkestrile annetanud suure rahasumma.[40] Kohast ilmajäämisele vaatamata ja erinevalt valdavast osast Venemaalt Oktoobrirevolutsiooni aegu USA-sse emigreerunud venelastest teenis Rahmaninov piisavalt palju, et oma eluga toime tulla.[41] Veelgi enam: ta sai lubada endale sellist luksust nagu ülikondi parimatelt inglise rätsepatelt ning kalleimaid ja uusimaid autosid.[42] Aastatel 1932–1939 elas ta suviti Šveitsis Luzerni järve äärses Senari villas (villa nimi tuleneb Sergei, tema naise Natalja ja perekonnanime Rahmaninovi algustähtedest).[43] Majanduskriisi ajal, mil inimesed, kes teenisid aastas 3000 dollarit, olid selle üle õnnelikud, ning viiekäiguline roog maksis restoranis üks dollar ja 25 senti, oli Rahmaninovi aastane sissetulek 135 000 dollarit.[39]

USA-s olles igatses Rahmaninov Venemaad. Seepärast sõi ta kodus olles peamiselt vene toitu ja luges vene kirjandust, samuti olid kõik ta teenijad venelased. See põhjustas tihti probleeme, näiteks tekkis neil asjaajamisel keelebarjäär, eriti siis, kui Rahmaninovile oli välismaale sõiduks vaja hankida viisa.[42]

Pidev reisimine ja kontsertide andmine olid Rahmaninovi tervist kurnanud juba 1930. aastatel, seepärast käis ta end Baden-Badenis ja Aix-les-Bains's ravimas. 1940. aastatel halvenes tema tervis aga kiiresti, mistõttu pidi ta hakkama võitlema oma suitsetamis- ja kohvisõltuvusega. Veebruaris 1943 andis Rahmaninov oma viimase kontserdi. Samal ajal avastati tal kopsukelmepõletik ja närvivalu, pärast seda aga vähk.[44]

Sergei Rahmaninov suri 28. märtsil 1943, mõni päev enne oma 70. sünnipäeva.[44]

Looming

muuda

Rahmaninovi muusikat iseloomustab mitmekesisus nii žanride kui ka helikeele poolest. Ta on kirjutanud muusikat sooloklaverile, klaverikontserte, sümfoonilisi teoseid, oopereid, koorimuusikat, laule ja romansse. Tema muusikas on palju lüürilisi varjundeid: õrnust, nukrust, mõtisklust, leebust ja hellust, kuid ka tormilisi tundepuhanguid. Tema muusika kandub sageli ühest äärmusest teise.[45]

Nagu paljud romantikud, pööras ka Rahmaninov erilist tähelepanu meloodiale, mida ta pidas muusika hingeks. Ta on öelnud: "Meloodia, see on kogu muusika põhialus, sest täiuslik meloodia sisaldab ja kutsub ellu ka harmoonilise kujunduse. Meloodiline leidlikkus selle sõna kõige paremas mõttes on helilooja peamine eesmärk." Rahmaninovi meloodiad on voolavad, lainetavate tõusude ja langustega ning väga emotsionaalsed.[45]

Nagu paljude romantikute, on ka Rahmaninovi muusikat mõjutanud kohalikud rahvaviisid. Rahmaninov reeglina vene meloodiaid otseselt ei laena, vaid kirjutab nende eeskujul. Üksikuteks eranditeks on klaveripalad neljale käele (op. 11; 1894) ja kolm vene laulu (op. 41; 1927).[46]

Erilisel kohal Rahmaninovi muusikas on kirikukellad, mis tema enda sõnutsi domineerisid kõikides vene linnades, mida ta tundis: Novgorodis, Kiievis, Moskvas. "Nad saadavad iga venelast lapsepõlvest hauani ja ükski helilooja ei saa nende mõju eest põgeneda."[5] Kirikukellasid on Rahmaninov imiteerinud näiteks 2. klaverikontserdi alguses, prelüüdis cis-moll (op. 3, nr 2), Ges-duur (op. 23, nr 10), C-duur (op. 32, nr 1), a-moll (op. 32, nr 8) ja gis-moll (op. 32, nr 12) ning "Kellades" (op. 35, 1913).[47]

Kammermuusika

muuda

Kammermuusikat kirjutas Rahmaninov suhteliselt vähe ja eranditult noores eas (viimane teos valmis aastal 1901). Tema kuulsaim kammermuusikateos on tšellosonaat (op. 19; 1901), mille Rahmaninov pühendas tšellistile Anatoli Brandukovile. Helilooja ise seda teost nii nimetada ei soovinud, sest see alavääristab klaveripartiid, mis tegelikult on tšelloga võrdväärne. Seepärast kasutatakse tihti ka pealkirja "Sonaat g-moll tšellole ja klaverile".[48] Kammermuusikateostest on tuntud veel kaks keelpillikvartetti, kaks klaveritriot "Trio élégiaque" ning "Prelüüd ja Danse orientale" tšellole ja klaverile (op. 2; 1892).

Klaverimuusika

muuda

Rahmaninovi tuntuimad teosed sooloklaverile on tema prelüüdid. 1903. (op. 23) ja 1910. (op. 32) aastal välja antud prelüüdid hõlmavad kõiki helistikke peale cis-molli, mida Rahmaninov kasutas juba oma prelüüdis op. 3, nr 2. Suhteliselt rahulikele ja lüürilistele paladele (nt op. 32 nr 5 G-duur) on helilooja vastandanud kirglikud ja dramaatilised teosed (nt op. 23 nr 5 g-moll). Rahmaninovi klaverimuusika hulka kuuluvad veel "Etüüd-pildid" ("Ètudes-tableaux") op. 33 (1911) ja 39 (1916–1917), kaks sonaati, "Muusikalised momendid" ("Moments musicaux") ja transkriptsioonid. Tema viimane klaveriteos on 1931. aastal komponeeritud variatsioonid Corelli teemale, mille 20 variatsioonile on aluseks teema itaalia helilooja "Sonaadist viiulile, kontrabass-vioolale ja klavessiinile" (op. 5, nr 12). Corelli ise oli selle teema laenanud tuntud meloodiast "La Folia".[49]

 
Rahmaninov Ivanovkas 3. klaverikontserdi kallal töötamas (1910)

Orkestrimuusika

muuda

Rahmaninov kirjutas viis teost klaverile ja orkestrile: lisaks neljale kontserdile veel "Rapsoodia Paganini teemale" (op. 43; 1934). 24-osalise topeltvariatsiooni aluseks on Niccolò Paganini "Kapriis nr 24, a-moll" ja "Dies Irae" teema. Klaverikontsertidest on kuulsamad teine (op. 18; 1901) ja kolmas (op. 30; 1909), neist viimane just eriti oma tehnilise keerukuse poolest. Orkestriteostest on tuntud veel kolm sümfooniat, kantaat "Kevad" (op. 20; 1902), koorisümfoonia "Kellad" (op. 35; 1913) ning Rahmaninovi viimaseks jäänud teos "Sümfoonilised tantsud" (op. 45; 1940).

Vokaalmuusika

muuda

Rahmaninov kirjutas vähesel määral teoseid koorile, neist kuulsaimad on „Püha Johannes Krisostomuse liturgia" (op. 31; 1910) ja "Koguöine jumalateenistus" (op. 37; 1915). Rahmaninov puutus ortodoksi kiriku muusikaga kokku juba lapsepõlves ja selle mõjusid on tunda tema teisteski teostes. Samas iseloomustavad Rahmaninovi koorimuusikat veel meloodilisus ja rütmilisus.[50]

Rahmaninovi ooperitest, millest kõik on ühevaatuselised, on tuntuim esimene: "Aleko" (1893). Selle Moskva Konservatooriumi lõputööna esitatud teose aluseks on Aleksandr Puškini poeem "Mustlased". Vähem kui kolme nädalaga kirjutatud tunnipikkuse teose eest pälvis ta suure kuldmedali.[11] Aastatel 1900–1905 kirjutas ta veel kaks ühevaatuselist ooperit: "Ihnus Rüütel" ja "Francesca da Rimini", mõlemat dirigeeris ta esiettekandel Suures Teatris ise. Praegu esitatakse neid aga vähe, põhjuseks laval teostamatud ideed ja liiga suur kõnedialoogide osakaal.[51]

Rahmaninov pianistina

muuda

Rahmaninovi edukas pianistikarjäär sai võimalikuks tänu mitme asjaolu kokkulangemisele: muusikaline anne, teatraalsus, suured hästiliikuvad käed ning võime töötada pidevalt ja distsiplineeritult. Nooremas eas mängis ta avalikult peamiselt vaid enda teoseid, üheks erandiks näiteks kontsert Skrjabini muusikaga viimase mälestuseks 1915. aastal. 45-aastaselt mõistis ta, et ei saa vaid oma teostega elatist teenida, nii otsustas Rahmaninov laiendada repertuaari ja parandada oma tehnikat. Algul harjutas ta iga päev viis tundi, hiljem neli või kolm tundi. Lisaks kontserdirepertuaari viimistlemisele hoidis Rahmaninov end pianistina heas vormis Karl Czerny ja Charles Hanoni etüüdide abil, harjutades neist viimaseid eri helistikes ja rütmi varieerides.[52]

Viited

muuda
  1. ↑ Wehrmeyer, lk 2
  2. ↑ Wehrmeyer, lk 3
  3. ↑ Wehrmeyer, lk 4
  4. ↑ Wehrmeyer, lk 6
  5. ↑ 5,0 5,1 Wehrmeyer, lk 8
  6. ↑ Wehrmeyer, lk 9
  7. ↑ 7,0 7,1 Wehrmeyer, lk 11
  8. ↑ Wehrmeyer, lk 12–13
  9. ↑ Wehrmeyer, lk 14
  10. ↑ Wehrmeyer, lk 15
  11. ↑ 11,0 11,1 Wehrmeyer, lk 16
  12. ↑ Wehrmeyer, lk 21
  13. ↑ 13,0 13,1 Wehrmeyer, lk 22
  14. ↑ Norris, Frolova-Walker
  15. ↑ Wehrmeyer, lk 29
  16. ↑ Wehrmeyer, lk 31
  17. ↑ 17,0 17,1 Wehrmeyer, lk 32
  18. ↑ Wehrmeyer, lk 33
  19. ↑ 19,0 19,1 Wehrmeyer, lk 34
  20. ↑ 20,0 20,1 Wehrmeyer, lk 35
  21. ↑ 21,0 21,1 Wehrmeyer, lk 36
  22. ↑ Wehrmeyer, lk 37
  23. ↑ Wehrmeyer, lk 39
  24. ↑ Wehrmeyer, lk 43
  25. ↑ 25,0 25,1 Wehrmeyer, lk 45
  26. ↑ Wehrmeyer, lk 46
  27. ↑ Wehrmeyer, lk 48
  28. ↑ Wehrmeyer, lk 49
  29. ↑ Wehrmeyer, lk 51
  30. ↑ Wehrmeyer, lk 53
  31. ↑ 31,0 31,1 Wehrmeyer, lk 55
  32. ↑ 32,0 32,1 Wehrmeyer, lk 57
  33. ↑ Wehrmeyer, lk 64
  34. ↑ Wehrmeyer, lk 70
  35. ↑ Wehrmeyer, lk 79
  36. ↑ Wehrmeyer, lk 80
  37. ↑ Wehrmeyer, lk 85
  38. ↑ Wehrmeyer, lk 85–87
  39. ↑ 39,0 39,1 Wehrmeyer, lk 87
  40. ↑ 40,0 40,1 Wehrmeyer, lk 88
  41. ↑ Wehrmeyer, lk 89
  42. ↑ 42,0 42,1 Wehrmeyer, lk 90
  43. ↑ Wehrmeyer, lk 101
  44. ↑ 44,0 44,1 Wehrmeyer, lk 112
  45. ↑ 45,0 45,1 Tuisk, Kull, lk 147
  46. ↑ Wehrmeyer, lk 61–62
  47. ↑ Wehrmeyer, lk 73
  48. ↑ Harrison, lk 101–103
  49. ↑ The Very Best of Rachmaninov, lk 5
  50. ↑ The Very Best of Rachmaninov, lk 6
  51. ↑ Wehrmeyer, lk 48–49
  52. ↑ Wehrmeyer, lk 92

Allikad

muuda
  • Harrison, Max (2006). "Rachmaninoff: Life, Works, Recordings". London: Continuum. ISBN 0-8264-9312-2.
  • Norris, Geoffrey ja Frolova-Walker, Marina. Glazunov, Aleksandr Konstantinovich, leksikonis New Grove Dictionary of Music and Musicians.
  • The Very Best of Rachmaninov (CD-plaadi ümbris, 2005). Naxos. ISBN 1-84379-213-3.
  • Tuisk, O., Kull, I. (1973) "Muusikaajalugu keskkoolile". Tallinn: Valgus.
  • Wehrmeyer, Andreas (2000) "Rakhmaninov", inglise keelde tõlkinud Wyburd, Anne (2004). London: Haus Publishing Limited. ISBN 1-904341-50-0

Välislingid

muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sergei_Rahmaninov&oldid=6677395"