Giacomo Balla
Giacomo Balla (18. juuli 1871 – 1. märts 1958) oli Itaalia futuristlik maalikunstnik. Tema maalid "Koer keti otsas" ja "Poogna rütm" on ühed tuntumad Itaalia futuristide tööd. Lisaks maalikunstile tegeles ta riiete, mööbli ja teatridekoratsioonide disainiga.
| Giacomo Balla | |
|---|---|
| Sündinud |
18. juuli 1871 Torino |
| Surnud |
1. märts 1958 (86-aastaselt) Rooma |
| Tegevusala | maalikunstnik |
| Kunstivool | futurism |
| Tuntud teoseid | "Koer keti otsas", "Poogna rütm" |
Noorus muuda
Giacomo Balla sündis 1871. aastal Torinos Itaalias. Balla õppis lapsepõlves muusikat, kuid leidis kunsti enda jaoks ruttu. Trükikojas töötades puutus ta kokku litograafiaga ning kivitrüki tegemisega algas tema kunstnikukarjäär. Balla õppis nii Albertina Kaunite Kunstide Akadeemias kui ka Torino Kunstilütseumis, samuti Torino Ülikoolis. Esimest korda oli tema teos avalikkusele näha Torino Kaunite Kunstide Propageerimise Ühistu toetatud rühmanäitusel.[1]
Puäntillism muuda
1895. aastal kolis Balla Rooma, kus töötas aastaid ajalehtede illustraatori ja karikaturistina. Linnast leidis Balla naise, Elisa Marcucci, kellega hiljem abiellus. 1899. aastal näidati ühte tema teost Veneetsia Biennaalil ja Roomas Rahvusvahelisel Kaunite Kunstide Näituse galeriis. Edasi jõudsid tema maalid väljapanekutele Saksamaale, kus tema töid näidati nii Düsseldorfis, Berliinis kui ka Münchenis, Salon d’Automne’is Pariisis ja Rotterdamis. 1900. aastal veetis Balla seitse kuud Pariisis, kus töötas koos Serafino Macchiatiga. Pariisis tõmbas teda neoimpressionismi ja divisionismi poole. Eriti sümpatiseerisid mehele puäntillistide Georges Seurat’ ja Paul Signaci teosed. Seejärel liitus Balla Roomas Itaalia divisionistide liikumisega. Puäntillistlikke võtteid integreeris ta ka oma töösse. Balla jaoks kergendasid need teda köitva valguse, õhu ja liikumise kujutamist. Tema divisionismivaimustuse parimaks näiteks loetakse 1909. aasta maali “Tänavavalgus”. Kunstnik analüüsis samuti fotograafide ülesvõtteid mehaanilisest liikumisest, mida ta hiljem oma töös ära kasutas. 1903. aastal hakkas ta puäntillismi õpetama teistele tulevastele futuristidele Umberto Boccionile ja Gino Severinile. Samal aastal jõudis ta esineda Müncheni Glaspalastis ning 1904. aastal rahvusvahelisel kunstinäitusel Düsseldorfis.[1]
Futurism muuda
1909. aastal kirjutasid Balla, Boccioni, Severini, Luigi Russolo ja Carlo Carra alla Filippo Marinetti koostatud futuristide manifestile, pannes aluse uuele liikumisele.[1]1910. aastal avaldas Balla koos teistega “Futuristliku maali tehnilise manifesti”.[2] Kuigi Marinetti oli luuletajana keskendunud revolutsiooni korraldamisele eelkõige kirjanduse vallas, siis kunstnikud aitasid futurismi kultuurilist ampluaad oluliselt laiendada.[3] Balla oli teistest mõned aastad vanem ning kohustused pere ees ei lasknud tal teistega võrdselt liikumisse panustada. Kui Balla kord aga futuristlike motiividega katsetama hakkas, siis järgnes kiire areng. Olles kaugenenum ka futurismi peamistest postulaatidest ja teisi liikmeid võlunud üldisest propagandast, sai Balla enam keskenduda visuaalsete probleemide lahendamisele.[4] Ta oli jätkuvalt lummatud kiiruse ja liikumise kujutamisest, mille ilmekaimaks väljenduseks on 1912. maalitud "Koer keti otsas", mis väljendab nii Balla fotograafiahuvi kui tema mõjutatust kubismist.[2] Maalil on kujutatud keti otsas taksikoera ja teda jalutava daami jalgu. Dünaamikat on kujutatud liikuvate osade mitmekordse maalimisega: naisel on korraga mituteist pooleldi läbipaistvat jalga, kett on korraga neljas erinevas kohas, koeral on korraga kaheksa saba ja lõpmatul arvul jäsemeid. Tom Lubbock on leidnud, et lisaks liikumise esmakordsele kujutamisele on maal uudne, kuna kujutatav stseen on täiesti triviaalne. Tegu oleks justkui impressionistliku tänavapildiga, kuid välja valitud kaader on suvaline.[5] Sarnasel viisil on maalitud ka "Poogna rütm", millel on mitmekordselt nähtav viiuldaja mängiv käsi. Kõige paremini on Balla nägemus kiirusest ja tehnilisest arengust seotud tema narratiivse triptühhoniga mööda kihutanud autost. Kolm maali ("Kiirus ja maastik", "Abstraktne kiirus + heli" ja "Abstraktne kiirus - auto on möödunud") moodustavad kronofotograafilise kaadrirea kiiruse tunnetusest. Ühelgi maalil pole autot küll näha, kuid hetkeks õhus viibiv võidusõidupunane annab märku selle toonist, väljendunud on vaid puhas kiirus.[6]
Skulptuur muuda
1914. aastal hakkas Balla kätt proovima skulptuuriga, mille esimeseks tuntumaks viljaks sai 1915. aastal valminud "Boccioni rusikas". Ta esines oma plastikaga korduvalt näitustel Roomas, 1915. aastal toimus seal kunstniku esimene isikunäitus, mis oli väljas nii Angelelli Kunstisaalis kui mujal. Samal aastal pani Balla koos Fortunato Deperoga kokku manifesti "Universumi futuristlik rekonstruktsioon". 1915. aastal jõudis Balla ka Euroopast kaugemale, kui tema maale eksponeeriti suurel näitusel (Panama-Pacific International Exhibition) San Franciscos.[1]
Esimene maailmasõda ja aeg pärast seda muuda
Esimese maailmasõja ajal sai Balla ateljeest kohtumispaik noortele kunstnikele.[1] Sel ajal oli kunstnik ise sisse võetud ideest kasutada liikumise ja kiiruse kujutamiseks värvitasapindu, mille tagajärjel sündisid ehk kõige abstraktsemad futuristlikud maalid.[2] Sõja aastatel tegeles Balla ka moekunstiga, disainides 1914. aastal "Antineutraalse ülikonna". Balla arvates oli kaasaegne mood igav ja puine: erksavärvilised, suure mustri ja uudsete lõigetega ülikonnad pidid olema provotseerivad, šokeerivad ja häirivad. Uus riietus pidi "vabastama kodanliku ühiskonna oma tuimadest riietuslikest ja sotsiaalsetest konventsioonidest". Erksad toonid pidid aimu andma ka kandja julgusest, kaasa arvatud julgusest sõdida, mida patsifistidel nappis, kuid mis vägivalda toetanud futuristidele meelepärane oli.[7] Kuigi futuristide liikumine sõja-aastatel soikus, mõjutas Balla isiklikult rahvusvahelisi kunstivooge 1930. aastate lõpuni.[2]
Balla proovis kätt üha uutes valdkondades, disainides futurismi ideedest kantud mööblit, vaipu, vaase ja lampe. Lisaks lõi ta teatridekoratsioone ja koostas terveid lavakujundusi[1], veel katsetas ta graafilise disaini ja näitlemisega.[2] Skulptorina katsetas Balla mitmete materjalidega, nagu papi, fooliumi, peeglite, värvilise klaasi ja mitmesuguste tekstiilidega. Tema kolmemõõtmelised avangardsed skulptuurid panid aluse abstraktse plastika tekkele.[1]
Aeropittura muuda
1929. aastal asutas Balla koos Filippo Marinetti, maalikunstnik Gerardo Dottori ja skulptor Bruno Muraniga aeropittura liikumise. Aeropittura või aeromaal oli futurismi tütarliikumine, mis sai indu uuest transpordiliigist, kus kunstnikud kujutasid lennult avanevaid vaateid ning vaadetest inspireeritud kujundeid ja võtteid. Kuulsaim sellelaadne teos on ehk Alfredo Ambrosi 1930. aastal loodud maal Mussolinist Rooma taustal. Hiljem leidis Balla maalimiseks ainest oma lapsepõlvest ning ühes sellega muutusid tema tööd reaalsemaks ja elulisemaks, isegi veristlikuks. 1935. aastal valiti Balla Rooma Kunstiakadeemia (San Luca Akadeemia) liikmeks. 1955. aastal esines kunstnik esimesel ning 1987. aastal postuumselt ka kaheksandal Documental.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Giacomo Balla. Encyclopedia of Visual Arts. Internetilehekülg. Kasutatud 19.11.2020. http://www.visual-arts-cork.com/famous-artists/balla.htm#biography
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Giacomo Balla. (2020). Encyclopaedia Britannica. Internetilehekülg. Kasutatud 28.11.2020. https://www.britannica.com/biography/Giacomo-Balla
- ↑ Mann, J. (2017). What is futurism?. Artsy. Internetilehekülg. Kasutatud 28.11.2020. https://www.artsy.net/article/artsy-editorial-futurists-art-fuel-fascism
- ↑ Rye, J. (1972). Futurism. London: Blue Star House, lk 60.
- ↑ Lubbock, T. (2009). Great Works: Dynamism of A Dog on a Leash (1912) Giacomo Balla. Independent. Internetilehekülg. Kasutatud 28.11.2020
- ↑ Giacomo Balla. (Sine anno) Abstract speed + sound. Guggenheim. Internetilehekülg. Kasutatud 30.11.2020.https://www.guggenheim.org/artwork/300
- ↑ Braun, E. (1995). Futurist Fashion. Three Manifestoes. - Art Journal, 54/1 Clothing as Subject, p. 35.