Gino Severini
Gino Severini (7. aprill 1883 Cortona – 27. veebruar 1966 Pariis) oli itaalia futuristlik ja kubistlik kunstnik.[1]
| Gino Severini | |
|---|---|
| Sünninimi | Gino Severini |
| Sündinud |
7. aprill 1883 Cortona, Itaalia |
| Surnud |
26. veebruar 1966 Pariis, prantsusmaa |
| Rahvus | itaallane |
| Haridus | Rooma Kunstiakadeemia |
| Tegevusala | maalikunst, mosaiik, fresko |
| Kunstivool | futurism, kubism, klassitsism |
| Tuntud teoseid | "Bulvar" (1910-1911), "Baleriin" (1954) |
Elulugu
muudaGino Severini õppis Cortona Tehnikakoolis. 1899. aastal kolis ta Rooma. Seal osales ka Medicite villas kunstitundides ja 1901. aastal kohtus ta Umberto Boccioniga.[2] Nende mõlema kunstnikukarjäär sai alguse, kui nad kohtusid Giacomo Ballaga, kes oli itaalia puäntillist ning kellest hiljem sai silmapaistev futurist. 1906. aastal kolis Severini Pariisi, kus ta kohtus selliste prantsuse avangardistlike kunstnikega nagu kubistide Georges Braque'i ja Pablo Picassoga. Severinist sai alguses samuti puäntillist. Puäntillism on maalikunsti tehnika, milles pilt luuakse pintsli otsaga värve täpitades, nii et need segunevad alles optiliselt inimese võrkkestal. 1910. aastal sai temast futurist, kui ta kirjutas alla futuristlike kunstnike manifestile.[1]
Futuristide manifestid
muuda
1909. aasta 20. veebruaril ilmus Pariisis ajakirjas Le Figaro esimene futuristide manifest. Selleks oli F. T. Marinetti koostatud “Futuristide esteetilise sünni manifest”. See oli esimene suurem futuristide ülesastumine, kus lisaks vana süsteemi lammutamisele pakuti välja utoopiline idee uuest ühiskonnast. 1910. aasta 11. veebruaril loeti Torino Chiarella teatris ette esimene futuristlike maalikunstnike manifest. Uueks ilu võrdkujuks sai kihutav auto, aeroplaan, lokomotiiv jne. Kunsti mõiste samastus liikumise, kiiruse ja võitlusega. Sellele manifestile kirjutasid alla viis noort maalikunstnikku: Umberto Boccioni, Carlo Carrà, Luigi Russolo, Giacomo Balla ja Gino Severini. Manifesti koostasid tegelikult ainult Boccioni, Carrà ja Russolo. Valmis manifest saadeti aga Pariisi Severinile, kes pidi sellele seal oma mõttekaaslaste allkirju koguma. Samuti saadeti valmis manifest Rooma Ballale, kes oli olnud Boccioni ja Severini õpetaja Rooma Kunstiakadeemias. Järgmised maalikunsti käsitlevad manifestid ilmusid paar aastat hiljem. 1912. aastal ilmus “Mõtteavaldus I futuristide maalinäituse puhul Pariisis”, 1913. aastal ilmusid Boccioni “Futuristlik dünaamika ja prantsuse maalikunst” ja Carrà manifest “Helide, lärmide, lõhnade maalikunst”.[3]
Looming
muudaFuturism
muudaFuturistid tahtsid taaselustada itaalia kunsti ja tervet itaalia kultuuri. Selle saavutamiseks kujutasid nad oma maalidel moodsa elu kiirust ja liikuvust. Severini pooldas futuristlike kunstnike ideid, kuid tema teosed polnud piisavalt poliitilised, mis oli üheks futurismi tunnusjooneks. Kui futuristid maalisid tavaliselt liikuvaid autosid või muid masinaid, siis Severini kujutas oma teostel peamiselt inimesi, et edasi anda nende liikumise energiat. Kõige rohkem meeldis talle maalida stseene ööklubidest, kus ta sai pildile taasluua liikumise ja hääled. Selle saavutamiseks täitis ta pidi rütmiliste vormide ja virvendavate rõõmsameelsete värvidega. 1912. aasta maalil “Bal Tabarini dünaamiline hieroglüüf” jätkas ta ööklubi teemat kubistliku kollaaži tehnikas. Näiteks olid tantsijate kleitidele kinnitatud päris litrid. Samuti lisas ta sellele teosele mitmeid absurdseid elemente, näiteks alasti inimese, kes sõidab kääridega.[1]
Ainult mõnedel sõjaaegsetel teostel, näiteks “Punase risti rong möödub külast” (1914), on ta maalinud objekte, mis läksid kokku futuristliku sõja ja mehhaniseeritud jõu ülistamisega. Järgnevatel aastatel hakkas ta kasutama idiosünkraatilist kubismi stiili, mis säilitas puäntillismi ja futurismi dekoratiivsuse, nagu on näha näiteks tema abstraktses teoses “Valguse sfääriline laienemine” (1914).[1]
Kubism ja klassitsism
muuda1916. aastal liikus Severini looming range formaalse kompositsiooni suunas. Dekonstrueeritud vormide asemel võttis ta kasutusele geomeetrilised kujundid. Tema selle aja teosed olid peamiselt vaikelud, mis olid tehtud sünteetilise kubismi laadis, mis kujutas endast kompositsiooni loomist objektide fragmentidest. Portreedel nagu näiteks “Emadus” (1916) hakkas ta katsetama ka klassitsistliku figuratiivse stiiliga, mida ta hakkas rohkem kasutama 1920. aastatel.[1]
Varia
muuda1921. aastal avaldas Severini raamatu “Kubismist klassitsismini” (Du cubisme au classicisme), kus ta kirjeldas oma teooriaid kompositsiooni- ja proportsioonireeglite kohta. Hilisema karjääri jooksul lõi ta dekoratiivseid paneele, freskosid ja mosaiike ning disainis isegi teatritele lavakaunistusi ja kostüüme. 1946. aastal ilmus ka kunstniku autobiograafia “Kunstniku elu” (Tutta la vita di un pittore”).[1]
Tuntud teoseid
muudaTeoste asukoht
muudaTänapäeval on tema teoseid järgmistes kogudes:
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Gino Severini Italian artist". Britannica. Vaadatud 10.06.2020.
- ↑ Guggenheim. "Gino Severini". Guggenheim. Vaadatud 10.06.2020.
- ↑ Ants Juske, Jaak Kangilaski, Reet Varblane (1994). 20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. Lk 39–40.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Wikiart. "Gino Severini". Wikiart. Vaadatud 10.06.2020.
- ↑ artnet. "Gino Severini". artnet. Vaadatud 10.06.2020.