Paul Signac

Paul Signac (11. november 1863 Pariis – 15. august 1935 Pariis) oli prantsuse kunstnik, neoimpressionismi esindaja.

Paul Victor Jules Signac
Sündinud	11. november 1863 Pariis
Surnud	15. august 1935 Pariis
Rahvus	prantslane
Tegevusala	maalikunst
Kunstivool	neoimpressionism

Paul Signac. "Paavstide loss Avignonis" (1900).
Õli lõuendil, 73,5 × 92,5 cm.
Orsay muuseum, Pariis

Elukäik

Juba lapsena tegeles ta joonistamise ja maalimisega. Signac õppis vanemate soovil arhitektuuri, kuid olles näinud 18-aastaselt Monet' teoste näitust, otsustas hakata kunstnikuks. Ka ülikooli ajal tegeles Signac vabal ajal maalimisega. Kuna Signaci ema ja isa olid jõukad poepidajad, ei takistanud tal kunstiga tegelemist ka rahaprobleemid ning ta sai maalida väga heades tingimustes.

Pärast ülikooli poolelijätmist hakkas ta võtma tunde Pariisis Montmartre'i linnaosas kunstnik Emile Binilt ning tema esimene maal valmis aastal 1881. Tema varasemad teosed kujutasid värvirohkeid maastikke Pariisi äärelinnadest ning neis oli näha selgeid mõjutusi Monet'lt, Sisleylt ja teistelt impressionistidelt.

1884. aastal kohtas ta Claude Monet'd ja Georges Seurat'd. Selle kohtumise peamiseks tulemuseks oli puäntillismi (maalimine lühikeste pintslitõmmetega) loomine. Signac imetles eriti Seurat' maali "Suplejad Asnières'is" ning hakkas jagama temaga ühist huvi uute maalistiilide vastu, mis arendaksid impressionismi edasi. Nad mõlemad huvitusid teadusest värvi ja taju taga ning koos Seurat'ga töötasidki nad välja uue maalistiili, mis kasutas optilisi efekte ning mida hakati kutsuma puäntillismiks ning mis sai neoimpressionistliku kunsti aluseks. Lisaks sellele kasutas Signac oma maalides ka divisionismi stiili, mis sarnanes puäntillismiga, kus väikeste värvitäpikeste asemel olid kasutusel suured ruudukujulised täpikesed. Divisionismi stiilist on Signaci kaks kõige kuulsamat maali "Söögituba" (1886–1887) ja Félix Fénéoni portree (1890).

Felix Feneoni portree (1890)

Aastatel 1884–1885 eksponeeris Signac oma teoseid koos teiste kunstnikega Salon des Artistes Indépendantsi salongis, kus oli võimalik seda teha vabalt – ilma vastuvõtukomisjoni sekkumiseta. 1886. aastal eksponeeris ta oma teoseid viimasel impressionistide näitusel koos Edgar Degas', Paul Gauguini, Camille Pissarro ja Seurat'ga. Samal ajal tutvus ta Pariisis ka teise postimpressionisti Vincent van Goghiga. 1887. aastal käis ta koos temaga tihti Asnières-sur-Seine'is maalimas jõemaastikke ja kohvikuid.

Juunis 1886 läks Signac elama kolmeks kuuks väikesesse Normani linna, kus ta maalis sarja kümnest eri maastikust. Sellest on kõige märkimisväärsem maal "Les Andelys; Jõekallas". Seda maali demonstreeris Signac 1887. aastal Salon des Artistes Indépendantsis, mille üheks asutajaliikmeks oli ta ka ise.

1893. aastal avati Rue-Laffitte'is neoimpressionistide butiik, kus ka Signac pani üles mõned akvarellmaalid. 1890. aastate lõpus ja 20. sajandi alguses reisis Signac ringi ning eksponeeris oma teoseid Pariisis, Brüsselis, Provence'is, Berliinis, Hamburgis, Haagis, Veneetsias ja ka mujal.

Alates 1890. aastast tegeles Signac ka kirjutamisega ning 1899. aastal ilmus tema raamat "Delacroix'st neoimpressionismini". Tänapäeval peetakse seda raamatut manifestiks, mis kaitses pigem neoimpressionistlikku liikumist, mitte lihtsalt ei kirjeldanud divisionismi ja puäntillismi ning nende meetodeid. Peale selle kirjutas Signac ka erakordselt põhjaliku uurimuse Jongkindi kohta, artikli "Süžee maalikunstis" Prantsuse entsüklopeedia jaoks ning ka palju muid artikleid ja kataloogide tutvustusi.

Karjääri lõpuperioodil maalis Signac märgatavalt vähem, kuid ta jäi austatud kunstnikuks. Signac oli sel ajal mentoriks mitmele noorele kunstnikule nagu Henri Matisse ja André Derain, mängides olulist rolli fovismi väljakujunemisel.

Kuigi Signaci olid alates 1880. aastast toetanud mitmed kunstikriitikud, ei pälvinud ta suurema publiku ja kunstimaailma heakskiitu kuni uue sajandi alguseni. Oma esimese isikunäituse avas ta alles 1901. aastal Pariisis. 1908. aastast kuni oma surmani 1935. aastal, olles Sõltumatute salongi president, aitas Signac kaasa noorte artistide arengule, eksponeerides vastuolulisi kubistide ja fovistide teoseid. Lisaks sellele sai Signacist kunstikoguja, kelle kollektsiooni kuulus kunstniku elu lõpus umbes 250 maali.

Signaci teoseid on võimalik näha mitmes maailma kõige olulisemas kultuuriasutuses, sealhulgas Pariisis Louvre'i muuseumis ning ka New Yorgi Metropolitani muuseumis.

"Söögituba" (1886–1887)

"Les Andelys" ("Jõekallas")

Poliitilised vaated

1888. aastal avastas Signac enda jaoks anarhismi pärast Élisée Reclus', Kropotkini ja Jean Grave'i teoste lugemist, kes kõik esindasid oma ideedes anarhistlikku kommunismi. Koos sõprade Angrand Crossi, Luce'i ja Pissaroga aitas ta kaasa Jean Grave'i ajalehele Les Temps Nouveaux. Ta abistas nii rahaliselt kui ka annetas vahemikus 1895–1912 viis oma teost loosidele. Signacile aga ei meeldinud sõjateemaline kunst, sest Signaci arust ei käinud sõda eriti kunstiga kokku ning seega erinevalt Luce'ist andiski ta ajalehele vaid viis oma joonistust ja kaks litograafiat. Signaci jaoks oli revolutsiooniline harmoonia otsimine, mis tema arvates aitas kaasa võitluses valitsusklassi konventsioonide vastu. Ta tundis, et paljusid suurepäraseid kunstnikke on minevikus väärkoheldud ning nägi kunsti ajaloo taga selle poliitilisi mõjusid. Signac nägi vajadust sotsiaalseks revolutsiooniks ning selle kõrvalt ka kunstiliseks vabaduseks. Ta uskus, et selle tagaks just anarhism.

Signaci mõtteid peegeldasid tema anarhistlikud maalid. Maalil "Lammutustöölised" on näha kaht töölist, kes lammutavad ehitisi, mis sümboliseerivad ühiskonda, samal ajal kui tagaplaanil on tõusmas anarhiat sümboliseeriv päike. Maalil "Harmoonia aeg" on näha idüllilist tulevikuühiskonda. Maal valmis 1894. aastal, kui anarhistide rünnakuid ülemklasside pihta oli kõige rohkem. Sellel maalil on töö ja vaba aja tegevused omavahel täielikus rahus ja harmoonias.

I maailmasõda

I maailmasõda oli Signaci jaoks traumeeriv kogemus. Signac oli pidanud pettuma anarhistides nagu Kropotkin ja Grave, sest nad toetasid sõda. Need olid Signaci jaoks inimesed, keda ta oli varem imetlenud ning seetõttu kaotas Signac motivatsiooni ega suutnud kolm aastat maalida. Signac võttis sellel perioodil koos Barbusse'i ja Romain Rollandiga osa rahu propageerivatest üritustest, sest pidas end internatsionalistiks. 1917. aastal Venemaal toimunud Oktoobrirevolutsioon tõstatas Signacis aga taas lootuse. Pärast sõja lõppu hakkas Signac uuesti maalima. Ta maalis Bretagne'i, Normandia, Atlandi ookeani ranniku ja Korsika maastikke.

Purjetamine

Signacile meeldis väga purjetada. 1892. aastal purjetas ta läbi peaaegu kõik Prantsusmaa sadamad, Hollandi ning ka Vahemere ümbruse, kus ta lõpuks enda sõnul avastas Saint-Tropez', kus valmis ka tema esimene akvarellmaal. Nendes eri sadamates maal olles koostas ta akvarellvisandid, mille põhjal hiljem valmisid lõplikud maalid. Nendes kasutas ta väikseid mosaiigikujulisi värviruute, mis erinesid tillukestest kirevatest täpikestest, mida varem oli kasutanud oma maalides Seurat.

Isiklikku

1892. aasta 7. novembril abiellus Signac Berte Roblès'ga. Hiljem läks paar lahku, kuid ametlikult ei lahutanud ning abikaasad jäi sõpradeks.

1897. aasta novembris kolis paar uude korterisse Castel Béranger's ning sama aasta detsembris soetas Saint-Tropez's maja La Hune. Oma Saint-Tropez' majja lasi Signac ehitada ateljee, mille ta avas 16. augustil 1898.

Olles lahus esimesest naisest, tekkis Signacil umbes 1909. aasta paiku suhe Jeanne Selmersheim-Desgrange'iga, 1913. aastal sündis neil tütar Ginette. 1913. aasta septembris rentis Signac endale ja Jeanne'ile maja Antibes'is. La Hune'i maja ja Castel Beranger' korteri jättis Signac oma eelmisele naisele Berthele. 1927. aasta 6. aprillil lapsendas Signac oma tütre Ginette'i, kes oli sündinud abieluväliselt.

Signac suri 1935. aasta 15. augustil 71 aasta vanuselt septitseemia tagajärjel. Signac maeti 18. augustil Père Lachaise'i surnuaiale.