Eestimaa konsistoorium
Eestimaa konsistoorium (ka Eestimaa provintsiaalkonsistoorium) oli 17. sajandi keskpaigast 1919. aastani[1] Eestimaal tegutsenud kirikuorgan.
Eestimaa provintsiaalkonsistooriumi presidendiks oli Eestimaa maanõunik, ülejäänud liikmed olid praostid ja lihtpastorid, kõrgemaks kiriklikuks kohtuks oli nn. ülem-apellatsioonikohus.
Pärast 1832. aasta kirikuseadust nimetati konsistooriumi kui Eestimaa konsistooriumiringkonna Eestimaa provintsikonsistoorium[1].
Eestimaa konsistooriumi koosseis 1914. aastal: president: parun Alfred Rosen-Wichterpal, Eestimaa rüütelkonna maanõunik; asepresident: Daniel Burchard Lemm, kindralsuperintendent.
Ilmik-assessorid: Alexander von Weiss, Ernst von Samson. Vaimulikud assessorid: Konrad von zur Mühlen, Tallinna Niguliste koguduse pastor; Max Krause, Viru-Nigula koguduse pastor. Sekretär, aadli Vaeslastekohtu sekretär. Sekretär ja tõlk: Roman von Bodisco, asjaajaja ja notar: Roman von Bodisco[2].
Provintsiaalkonsistooriumi presidendidRedigeeri
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 Eesti entsüklopeedia. 5. köide: KONJ–LÕUNA. Tallinn: Valgus, 1990, lk 12.
- ↑ DIE EVANGELISCH-LUTHERISCHE KIRCHE IN RUSSLAND. 1914.