Vikipeedia

Eestimaa Merejahtklubi

Eestimaa Merejahtklubi oli aastatel 1888–1940 tegutsenud Eesti jahtklubi.

Eestimaa Merejahtklubi hoone ja jahid selle ees 1930. aastatel

Klubi põhikiri kinnitati 12. novembril 1888 ja avakoosolek toimus sama aasta 13. detsembril. Esimestel aastatel juhiti klubi tegevust Haapsalust, ent 1897. aastal viidi juhtimine Tallinnasse üle ja Haapsallu jäi tegutsema selle filiaal. Klubi tegevuspiirkonnaks oli kuni Eesti iseseisvumiseni terve tollane Eestimaa kubermang ja regatte korraldati mitmel pool Eesti põhjarannikul, valdavalt Tallinnas, Haapsalus ja Käsmus. Klubi juhtkonnal olid head sidemed Venemaa keisririigi võimuringkondadega, mistõttu saadi selle tegutsemiseks rahalist toetust mereministeeriumilt ja 1913. aastal keiserliku jahtklubi staatus.

Klubi jätkas tegutsemist ka pärast Eesti iseseisvumist. 1925. aastal sai sellest Eesti esindaja Rahvusvahelises Võistluspurjetamise Liidus ja seda rolli täitis klubi kuni 1935. aastani, mil andis volitused üle Eesti Jahtklubide Liidule. Nii enne kui ka pärast Eesti iseseisvumist korraldas klubi regulaarselt rahvusvahelisi purjespordivõistlusi "Tallinna nädala" nime all. Klubi liikmete hulgas oli sõdadevahelisel ajaperioodil ka autohuvilisi, kes asutasid selle juurde autosektsiooni.

Eestimaa Merejahtklubi, mille liikmed olid valdavalt sakslased, jätkas tegevust ka pärast baltisakslaste ümberasumist 1939. aastal. Selle tegevus lõppes sisuliselt 1940. aasta suvel, kui see liideti Tallinna Jahtklubiga.

Taust

muuda

19. sajandil hakkas purjesport Läänemere äärsetes maades üha populaarsemaks muutuma. Selle tulemusena asutati 1830. aastal Rootsi Kuninglik Purjetamise Selts (Kungliga Svenska Segelsällskapet),[1][a] 1846. aastal Peterburi Keiserlik Jahtklubi, 1860. aastal Peterburi Jõejahtklubi, 1861. aastal Nyländska Jaktkluben Soomes ja 1878. aastal Riia Jahtklubi.[2][3]

Purjetamisega tegeleti ka Eesti aladel. 1820. aastal pandi Tallinnas alus Uljaste Purjetajate Ordule (Der Orden der kühnen Segler, tõlgitud ka kui Julgete Purjetajate Ordu[4]), ent selle tegevus oli eelkõige meelelahutuslik ja purjespordiga selle liikmed ei tegelenud.[2][5] Esimeseks purjespordivõistluseks Eestis on arvatud olevat 1883. aastal Pärnus toimunud regatt[6] ja seda aastat on kohati peetud ka purjespordi alguseks Eestis.[7][8] Mõningatel andmetel tegutses aga juba aastal 1871 Haapsalus jahtklubi, mille kommodoor olevat aastatel 1871–1878 olnud Rudolf von Gernet, hilisem Eestimaa Merejahtklubi kommodoor.[9] Samuti on leitud tõendeid 1875., 1876. aastal ja 1886. aastal Haapsalus toimunud regattide kohta.[10][11]

Spordiajaloolase Kaarel Antonsi ja mereajaloo huvilise Anto Juske hinnangul saab just Haapsalut pidada Eesti purjetamise sünnikohaks. Purjetamise õitsengu eelduseks olevat olnud sealse asjast huvitatud eliidi olemasolu, aga ka purjetamishuvilistest keisrikoja liikmete sage viibimine Haapsalus, mis soosis seal regattide korraldamist.[12][13]

Tegevus

muuda

Asutamine

muuda

Eestimaa Merejahtklubi sai alguse mõnede Haapsalu entusiastide ideest, et kohalikku paadiehitust saaks edendada auhinnaliste rahvaregattide korraldamisega. Klubi asutamine võttis seejärel aega rohkem kui aasta, mis kulus põhikirja koostamisele ja selle kinnitamiseks vajalikule bürokraatiale. Eestimaa kuberner kinnitas klubi põhikirja lõpuks 12. novembril 1888.[b] Sama aasta 13. detsembril valisid Tallinna Aadliklubis kogunenud 28 asutajaliiget (neist pea kõik olid aadlikud, hiljem liikmeskond mitmekesistus[18]) klubi esimese juhtkonna, mille liikmed olid pärit erinevatest Eestimaa piirkondadest.[19] Peamiselt oli tegemist Hiiumaa, Läänemaa, Harjumaa ja Virumaa mõisnikega, kelle valdused asusid mere ääres või läheduses.[14]

Esimeseks kommodooriks valiti Rudolf von Gernet Haapsalust ja klubi hakati esimestel aastatel sealt ka juhtima. Gernet seadis klubi kantselei sisse oma kodus, ent üldkoosolekuid otsustasid klubi liikmed edaspidigi korraldada Tallinna Aadliklubis, plaanide järgi kaks korda aastas, septembris ja märtsis.[20][14]

Haapsalu periood

muuda

Esimestel aastatel oli klubi suuresti selle kommodoori Gerneti nägu. Just tema tegeles klubi juhtimisega seotud formaalsuste ja kirjavahetuse korraldamisega. Klubi arenes Gerneti juhtimisel jõudsalt ja tema head tutvused võimaldasid klubil luua kontakti Venemaa kõrgemate ametnikega. Jaanuaris 1891 võttis selle oma protektoraadi alla suurvürst Aleksei Aleksandrovitš. 1890. aastate alguses hakkas mereministeerium klubile maksma iga-aastast 1000-rublast toetust regattide korraldamiseks.[21][14] Seda toetust maksti järjepidevalt kuni 1905. aastani.[22] 1891. aastal ostis klubi endale Haapsalus maatüki klubihoone ehitamiseks ja sai tasuta kasutamiseks poole Tallinna sadama lõunamuulist.[23][24] Järgnevalt oli võimalik nii Tallinna kui Haapsallu rajada klubihooned, mis mõlemad valmisid 1893. aastaks.[25][26]

Klubi korraldas esimestel aastatel mitmeid regatte peamiselt Haapsalus, Tallinnas ja Käsmus, aga ka Paldiskis, Kolgal ja Loksal. Nende hulgas oli nii klubisiseseid kui ka rahvaregatte, millest viimased olid populaarsed ka kohaliku rannarahva seas. Lisaks purjeregattidele korraldati ka sõuderegatte naistele ja lastele.[27][26] Väiksematest kohtadest tõusis esile Käsmu, kus purjetamist soosisid Aaspere mõisa omanikud Dellingshausenid. Hilisema Eestimaa Rüütelkonna peamehe Eduard von Dellingshauseni vend Nikolai oli jahtklubi aktiivne liige, kes aastatel 1891–1901 kuulus ka jahtklubi regatikomisjoni.[28][29]

Aja jooksul muutis liikmeskonna ja tegevuse jagunemine mööda Eesti põhjaosa pikka rannajoont Haapsalust idapiirini klubi tegevuse organiseerimise siiski üha keerulisemaks ja põhjustas mitmeid probleeme.[30]

Juhatuse üleminek Tallinna

muuda

Kuigi Haapsalu perioodil toimus klubi kiire areng, oli üha enam aru saada, et klubi tegevuse raskuskese nihkub üha enam Tallinna ja Haapsalu liikmete huvi purjetamise vastu on tihenevas konkurentsis raugemas. Haapsalu tähtsus klubi tegevuses hakkas vähenema ja kuna see enam klubile ka rahalisi vahendeid sisse ei toonud, siis tekkis mõnede liikmete seas ka küsimus, kas seal on üldse vaja edaspidi tegevust jätkata. Klubi tegevus Haapsalus küll järgnenud aastatel täielikult ei lõppenud, ent seal hakati aja jooksul avamerepurjetamise asemel üha enam tegelema jääpurjetamisega, mille jaoks Haapsalu jääolud olid paremad kui põhjarannikul.[31][32]

Jahtklubi Tallinna haru oli asutatud 1890. aastal.[33] Selle liikmed ilmutasid klubi tegevuses edasistel aastatel märksa suuremat aktiivsust kui Haapsalu liikmed, ent tegutsedes kõigest Haapsalust juhitud klubi filiaalina oli neil keeruline klubi edasist käekäiku mõjutada. 1896. aastaks oli klubi asjaajamiskorraldus ja eelarve kehvas seisus ning olukorra parandamiseks otsustati selle juhtimine Tallinnasse üle viia.[34] See toimus 1897. aastal ja Haapsallu jäi edaspidi tegutsema klubi filiaal.[35][36]

Tallinna periood enne Eesti iseseisvumist

muuda
 
Tallinna sadama plaan 1891. aastast. Keskel on näha lõunamuul, millele Eestimaa Merejahtklubi ehitas järgneva paari aasta jooksul oma klubihoone

Kuigi klubi juhiti alates 1897. aastast ametlikult Tallinnast, oli selle tegevuspiirkond jätkuvalt terve Eestimaa kubermang.[37] Jätkati regattide korraldamist mitmel pool Eesti põhjarannikul ning neile lisandusid 1901. aastast ka tuurid üle Läänemere, kusjuures eriti palju külastati jahtidel Soomet.[38] Regattide korralduses toimus 1905. aastal ka murranguline muudatus. Tööstur Emil Fahle, kellest sai klubi suurtoetaja alates 1908. aastast,[39] tegi ettepaneku edaspidi Tallinna regatid paigutada ühe nädala sisse "Tallinna nädala" (Revaler Woche) nime all.[40] Esimene "Tallinna nädal" toimus 1906. aasta juuni alguses[41] ja edaspidi toimusid need lühemate vaheaegadega kuni 1940. aastani.[24] Pärast seda, kui Tallinna kaupmehed olid 1911. aastal asutanud Tallinna Jahtklubi,[42] korraldasid kaks organisatsiooni ka ühiseid rahvaregatte.[3]

Klubi tegevuses toimus 20. sajandi alguses veel mitmeid muutusi suurema süsteemsuse ja organiseerituse suunas. Näiteks 1900. aastal otsustati sisse viia jahtide uus signaalsüsteem, mis järgmisest aastast alates muutus kõigile klubi jahtidele kohustuslikuks.[43][44] 1901. aastal kehtestati klubi liikmetele paadijuhi eksami sooritamise nõue. Selle sooritamise vastu jäi väljaspool Tallinna elanud klubi liikmete seas küll huvi leigeks, mistõttu otsustati, et kuni 1901. aastani iseseisvalt jahti juhtida suutnud liikmed on eksami sooritamise kohustusest vabastatud. Küll aga hakati alates 1903. aastast eksami sooritamisel nõudma lisaks teoreetilisele osale ka praktilise läbimist.[45]

1906. aastal osalesid klubi liikmed Kuressaares toimunud regatil, mille osaliste seas oli purjetajaid ka teistest Balti kubermangudest. Selle ürituse käigus kerkis esile idee rajada Balti kubermangude purjetamisühingute katusorganisatsioon. 26. ja 27. märtsil 1907 toimus Tallinnas Venemaa keisririigi Läänemereprovintside viie purjetamisklubi kokkusaamine. Kutsutud olid ka Peterburi klubid, ent nad loobusid osalemisest. Kohtumise tulemusena asutati Balti Purjetajate Liit (Baltischer Seglerverband), mille esimeseks eesistujaliikmeks sai Eestimaa Merejahtklubi.[46] Anto Juske andmetel oli Eestimaa Merejahtklubil 1913. aasta seisuga võrreldes liidu teiste liikmetega märksa enam purjejahte ja tegevliikmeid. Alla jäi Eestimaa klubi mitmetest teistest aga mootorpaatide arvu poolest, mida sellel oli kaks, samas kui näiteks Riia jahtklubil oli neid 29.[47] Eesti purjetamise ajalugu uurinud Arvet Tetsmanni hinnangul kujunes Eestimaa Merejahtklubi selles organisatsioonis juhtivaks ja omas "praktiliselt vetoõigust".[48]

1912. aastal tegi jahtklubi ebaõnnestunud katse pääseda samal aastal toimunud olümpiamängudele. Protsess osutus algusest peale vaevaliseks, korduvalt vahetusid kas jahid, mida olümpiale saata sooviti, või jahtide omanikud või kadus jahi omanike esialgne huvi olümpiamängudel osalemise vastu. Nii jäi Eestimaa Merejahtklubi esialgu olümpiamängudest kõrvale ja sinna saadeti Peterburi jahid. Olümpiamängudele anti küll varuvõistlejana üles Haapsalust pärit purjetaja Nikolai Vekšin, kes 1928. aastal juhtis olümpiamängudel Eestile pronksmedali võitnud ja Eestimaa Merejahtklubi esindanud paatkonda, ent klubi liige sai temast alles 1921. aastal, kui ta oli püsivamalt Eestisse saabunud.[49][50]

 
Eestimaa Merejahtklubi suurtoetajale Emil Fahlele kuulunud jaht Tutti V 1927. aastal. Tutti V nagu ka tema eelkäija Tutti IV osales 1920. aastatel edukalt mitmetel purjeregattidel

1912. aastal tegi klubi samuti esialgu ebaõnnestunud katse saada oma nimesse lisandus "keiserlik".[51] Teine katse oli siiski edukas ja alates 14. veebruarist 1913 kandis klubi Eestimaa Keiserliku Merejahtklubi nime.[52] Uuendatud nimega alustas klubi oma juubeliaastat, mil selle tegevuse algusest möödus 25 aastat. Juubeli tähistamiseks toimus tavapärasest suurejoonelisem "Tallinna nädal", millel osales umbes 60 jahti, nende hulgas lisaks kohalikele jahte Peterburist, Riiast, Soomest ja Rootsist.[53] Juubeliaastaks oli klubi liikmeskonnast läbi käinud ühtekokku 484 liiget. Tegevliikmete arv oli sel ajal küll mõnevõrra väiksem, sest mitmed loetletud liikmetest olid selleks ajaks surnud ja mõned klubist välja astunud.[18]

Iseseisvunud Eestis

muuda

Tegevuse jätkamine

muuda

Esimese maailmasõja ajal jäi klubi tegevus soiku, ent pärast Eesti iseseisvumist ning sõjategevuse lõppu hakati seda taastama. Liikmeskonna, jahtide ja purjekate arvukus taastus kiiresti. 1922. aastal toimus pärast sõjast tingitud pausi uuesti "Tallinna nädal" ja traditsioon jätkus ka edaspidi.[53] 1925. aastal sai Eestimaa Merejahtklubist Eesti esindajana Rahvusvahelise Võistluspurjetamise Liidu liige, ent kui ta 1935. aastal astus mõned aastad varem asutatud Eesti Jahtklubide Liidu liikmeks, siis andis ta volitused Eestit rahvusvaheliselt esindada viimasele üle.[54] 1938. aastal tähistas klubi 50 aasta möödumist tegevuse algusest. Sel puhul kirjutas ajaleht Revalsche Zeitung 1. juulil 1938, et eesolevaks juubeliregatiks on registreerunud rohkem eri riikide jahte, kui see oli olnud eelmiste juubelipidustuste ajal 1913. aastal. Osalejate hulgas oli nüüd lisaks kohalikele jahte Soomest, Lätist, Leedust, Poolast, Saksamaalt ja Rootsist.[53][c]

Osalus Olümpiamängudel

muuda
 
1928. aasta olümpiamängude pronksmedal Emil Fahlele kingitud meenekandikul. Kandikule on kinnitatud ka Eestimaa Merejahtklubi embleem

1928. aastal võttis Eestimaa Merejahtklubi paatkond klubi suurtoetajale Emil Fahlele kuulunud jahiga Tutti V osa Amsterdami olümpiamängudest ja võitis pronksmedali. Jahti juhtis Nikolai Vekšin, kes oli Fahle jahtidega ka varem edukalt võistlustel osalenud. Lisaks temale kuulusid meeskonda veel vennad Georg ja Andreas Faehlmann, Eberhard Vogdt ning William von Wirén. Keerulistes tingimustes pronksmedali võitmist peeti jahtklubis suureks saavutuseks ja klubi üheks suurimaks hiilgehetkeks läbi aegade. Võidetud medali kinkisid meeskonna liikmed olümpiamängudele osalemise võimalikuks teinud Fahlele.[55][53]

Autosektsioon

muuda

1920. aastal asutati jahtklubi juurde autosektsioon. See tegutses küll iseseisva organisatsioonina, ent oli mõeldud jahtklubi liikmete jaoks. 1931. aasta seisuga kuulus autosektsiooni 80 liiget, samas kui jahtklubil tervikuna oli 520 liiget.[56]

Autosektsioon korraldas ühiseid ringsõite mööda Eestit[57][58] ja välismaal.[59] Muu hulgas korraldati ühiseid sõite väljaspool Tallinna peetud regattidele.[60] 1931. aastal andis autosektsioon välja ka taoliste Eesti-siseste ringsõitude korraldamise juhendi.[61] Autosektsioonil olid kontaktid ka välismaiste autohuvilistega, kes külastasid ka Tallinna.[62]

Likvideerimine

muuda

1939.–1940. aasta ümberasumise käigus lahkus Eestist suurem osa klubi liikmeskonnast. Novembris 1939 esitati ajakirjanduses hinnanguid, mille järgi lahkuvat ligikaudu 500 klubi liiget, Eestisse jäävat umbes 75. Nii sattus klubi võimekus edasi tegutseda kahtluse alla ja kuigi oktoobri keskpaigas tehti otsus esialgu tegutsemist jätkata, siis novembri alguses otsustati üldkoosolekul likvideerimise küsimus anda klubi auliikme president Konstantin Pätsi otsustada.[63][64] 1940. aasta kevade seisuga klubi veel tegutses ja olevat koguni uusi liikmeid värvanud,[65] ent pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt liideti see Tallinna Jahtklubiga ning sisuliselt lakkas olemast.[66]

1940. aastal liitusid endise Eestimaa Merejahtklubi liikmed koos nelja ülejäänud Baltimaade jahtklubi (Riia Jahtklubi, Liepāja Jahtklubi, Kuressaare Jahtklubi, Liivimaa Jahtklubi) endiste liikmetega Balti Purjetamisühinguks (Baltische Segler-Vereinigung), mis jätkas pärast sõda Saksamaal tegutsemist.[67][54]

Liikmeskond

muuda

Statistika

muuda
Liikmete ja neile kuulunud jahtide arv läbi aastate
Aasta Liikmete arv Jahtide arv Viide
1890 61 34 [68]
1891 78 42 [68]
1897 120 või 112 50 [36][69]
1920 270 13 [70]
1921 450 [70]
1922 530 [70]
1932 473 61 [71]
1938 475 [72]

Auliikmed

muuda

1913. aasta seisuga oli Eestimaa Merejahtklubil 24 auliiget, teiste seas klubi esimene kommodoor Rudolf von Gernet (20. juulist 1891), suurvürst Aleksander Mihhailovitš (6. septembrist 1903), Eestimaa kuberner Izmail Korostovets (13. juulist 1911) ja admiral Nikolai von Essen (29. maist 1913).[73]

1932. aasta lõpu seisuga oli auliikmeid 17.[74] Arvu langust mõjutas asjaolu, et pärast Eesti iseseisvumist oli auliikmete nimekirjast kõrvaldatud kõik Venemaa keisririigi ametnikud. Küll aga olid 1936. aastaks uuteks auliikmeteks valitud näiteks Taani kuningas Christian X (1925. aastast), Norra kroonprints ja hilisem kuningas Olav (1930. aastast) ja Rootsi prints Wilhelm (1930. aastast).[75] 1938. aastal toimunud juubelipidustuste ajal valiti auliikmeteks ka Konstantin Päts ja Johan Laidoner.[3]

Kommodoorid

muuda

Aukommodoorid

muuda
  • Emil Fahle (1925–1929)[77]

Hinnanguid

muuda

Sõdadevahelise Eesti ajakirjanduses on esinenud arvamusi, et 1911. aastal Tallinnas sealsete kaupmeeste poolt asutatud Tallinna Jahtklubi rajamise põhjuseks oli asjaolu, et valdavalt aadlikest liikmeskonnaga Eestimaa Merejahtklubi muutnud "kodanlastele" oma liikmeks pääsemise keeruliseks.[78] Sama seisukohta on korranud Arvet Tetsmann oma teoses "Eesti purjetamise lugu".[42] Nõukogude ajal räägiti Eestimaa Merejahtklubist Eesti purjetamisajaloo kontekstis kui saksakeelsest ja -meelsest ühingust, kuhu eestlastel asja polnud.[8][79]

Neid väiteid on vastustanud Anto Juske, kelle hinnangul täitis Eestimaa Merejahtklubi kogu oma tegevusaja jooksul oma organiseeritud tegevuse, rahvusvaheliste kontaktide ja arvukate regattide korraldamisega Eesti purjetamises juhtrolli. Samuti arendas klubi Juske hinnangul uue konstruktsiooniga jahtide ehitamist Eestis ja jahikaptenite koolitamist ning oli mitmekesisema liikmeskonnaga, kui seni arvatud.[2]

Märkused

muuda
  1. ↑ Anto Juske raamatus on Rootsi Kuningliku Purjetamise Seltsi asutamisaastaks märgitud 1832.
  2. ↑ Mitme allika väitel asutati klubi Eestimaa Jahtklubi nime all ja sai Eestimaa Merejahtklubi nime mõnevõrra hiljem, mõningatel andmetel alles 1897. aastal.[14][15][12] Samas on klubi esimese põhikirja saksa- ja venekeelsed versioonid erinevalt pealkirjastatud, neist esimese järgi on eesti keelde tõlgituna tegemist Eestimaa Jahtklubiga, teise järgi Eestimaa Merejahtklubiga.[16][17]
  3. ↑ Teistel andmetel oli osalevaid välisriike kaheksa, ent pole täpsustatud, kas tegemist oli võistlejatega või peetakse silmas juubelipidustuste mistahes üritustest osavõtnuid.[3]

Viited

muuda
  1. ↑ Kungliga Svenska Segelsällskapet, Historia.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 10.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Eesti purjesport 100 aastat. – Vaba Eestlane, 25. mai 1989.
  4. ↑ Hans Jalasto. Esimesest jahtklubist klubide liiduni. – Spordileht, 29. mai 1989.
  5. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 9.
  6. ↑ Isamaalt. – Perno Postimees, 22. juuli 1883, lk 2.
  7. ↑ Kai Jõgi. Purjetajatel tuleb juubel. – Spordileht, 21. veebruar 1983, lk 2.
  8. ↑ 8,0 8,1 H. Jalasto. 80 aastat esimese jahtklubi asutamisest Eestis. – Spordileht, 18. detsember 1968, lk 2.
  9. ↑ Haapsalu spordilinnana. – Vaba Eestlane, 31. juuli 1979, lk 6.
  10. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 14–15, 19–21.
  11. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 46.
  12. ↑ 12,0 12,1 K. Antons. Spordiharrastuse kujunemine ja areng Läänemaal, lk 160.
  13. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 11–25.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 26.
  15. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 21.
  16. ↑ E-kataloog ESTER, Statuten des Estländischen Yacht-Clubs.
  17. ↑ E-kataloog ESTER, Устав Эстляндского морского яхт-клуба: Утв. 12 ноября 1888 г.
  18. ↑ 18,0 18,1 E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 104–118.
  19. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 13.
  20. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 13–15.
  21. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 15–16.
  22. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 59.
  23. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 16.
  24. ↑ 24,0 24,1 A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 22.
  25. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 23.
  26. ↑ 26,0 26,1 A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 31.
  27. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 18–23.
  28. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 33–34.
  29. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 121.
  30. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 10.
  31. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 16–18.
  32. ↑ K. Antons. Spordiharrastuse kujunemine ja areng Läänemaal, lk 160–162.
  33. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 25.
  34. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 31.
  35. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 23–24.
  36. ↑ 36,0 36,1 A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 33.
  37. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 9.
  38. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 31–43.
  39. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 68.
  40. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 52.
  41. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 55.
  42. ↑ 42,0 42,1 A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 26.
  43. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 38.
  44. ↑ E. von Wahl. Signal-Ordnung für Yachten des Ehstländischen See-Yacht-Clubs. Reval, 1900.
  45. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 44, 46–47.
  46. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 56–57.
  47. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 41.
  48. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 36.
  49. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 89–92.
  50. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 40, 101.
  51. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 92.
  52. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 99.
  53. ↑ 53,0 53,1 53,2 53,3 50 Jahre Estländischer See-Yacht-Club. – Revalsche Zeitung, 1. juuli 1938, lk 5.
  54. ↑ 54,0 54,1 A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 23.
  55. ↑ Der E.S.Y.C. ehrt seine Olympiasieger. – Revaler Bote, 29. august 1928, lk 7.
  56. ↑ Auto-Führer durch Estland. Reval 1931, lk 5.
  57. ↑ E.S.Y.C. Automobil-Sektion Gemeinsame Ausfahrt nach Pernau. – Revaler Bote, 11. juuni 1927, lk 10.
  58. ↑ Estlandfahrt dreier Automobilklubs. – Beilage der Revalschen Zeitung, 4. august 1931, lk 1.
  59. ↑ Ausfahrt nach Berlin. – Revalsche Zeitung, 4. mai 1934, lk 4.
  60. ↑ Die Revaler Woche des Estländischen See Yacht Clubs. – Beilage der Revalschen Zeitung, 11. juuli 1933, lk 2.
  61. ↑ Autoführer durch Estland. – Beilage der Revalschen Zeitung, 25. juuli 1931, lk 1–2.
  62. ↑ Empfang zu Ehren der Monte-Carlo-Fahrer. – Revalsche Zeitung, 19. jaanuar 1934, lk 2.
  63. ↑ Eestimaa merejahtklubi teotseb edasi. – Uus Eesti, 14. oktoober 1939, lk 7.
  64. ↑ Vabariigi President otsustagu Eestimaa merejahtklubi saatuse. – Uus Eesti, 3. november 1939, lk 7.
  65. ↑ Purjed heisatakse 1. juunil. – Uudisleht, 8. mai 1940, lk 6.
  66. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 30–31.
  67. ↑ Baltische Segler-Vereinigung, Alles vom Verein.
  68. ↑ 68,0 68,1 E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 21.
  69. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 32.
  70. ↑ 70,0 70,1 70,2 A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 69.
  71. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 74–75.
  72. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 82.
  73. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 103.
  74. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 74.
  75. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 89–90.
  76. ↑ 76,0 76,1 E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 118.
  77. ↑ 77,0 77,1 77,2 77,3 77,4 77,5 77,6 77,7 A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 98.
  78. ↑ Tallinna jahtklubi 15 a. juubel. – Kaja, 21. märts 1926, lk 9.
  79. ↑ Hans Jalasto. 100 purjetamisaastat. – Spordileht, 25. juuli 1988, lk 2.

Kirjandus

muuda

Lisalugemist

muuda
  • Erich von Kursell. Der Estländische See Yacht Club: ein Rückblick 1888–1938: Jubiläumsschrift zum 50-jährigen Bestehen des E. S. Y. C. Reval: Estländische Druckrei, 1938.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eestimaa_Merejahtklubi&oldid=6603451"