Vikipeedia

Eesti purjespordi ajalugu

Eesti purjespordi ajalugu sai alguse 19. sajandil. Kui sajandi esimesel poolel harrastati purjetamist valdavalt meelelahutuslikul eesmärgil, siis sajandi teisel poolel hakati tegelema võistluspurjetamisega ja korraldama Eesti rannikuvetes purjeregatte.

41. Spinnakeri regatt 2017. aastal, võistlus noortele mõeldud optimist-klassi jahtidele

19. sajandi lõpus asutati ka esimesed purjesporti korraldavad ja võistlusi organiseerivad jahtklubid Eestis, Eestimaal Eestimaa Merejahtklubi (1888) ja Liivimaa Eesti osas Kuressaare Jahtklubi (1891). 20. sajandi alguses lisandusid neile Haapsalu Purje- ja Sõuklubi (1900), Pärnu Jahtklubi (1906) ning Tallinna Jahtklubi (1911). Pärast Eesti iseseisvumist asutati uute klubidena Saaremaa Merispordi Selts (1927) ja Narva Jahtklubi (1928). 1928. aastal rajati jahtklubide katusorganisatsioonina Eesti Jahtklubide Liit, millega 1930. aastate keskpaigaks olid ühinenud kõik Eestis tollal tegutsenud jahtklubid. Nõukogude perioodil senine purjespordi korraldus likvideeriti, pärast süsteemi mitmeid reorganiseerimisi loodi 1959. aastal Vabariiklik Purjespordi Föderatsioon, mis tegeles Eestis purjespordi organiseerimisega kuni 1989. aastani, mil taastati Eesti Jahtklubide Liit. Viimane tegeleb ka tänapäeval purjespordi korraldamisega ja koondab Eestis tegutsevaid jahtklubisid.

Olümpiamedaleid on Eesti purjesportlased võitnud viis: 1928. aastal võitis Eesti 6-meetrine jaht Tutti V Amsterdami olümpiamängudel pronksmedali, 1960. aastal Roomas Aleksander Tšutšelov Finn-klassis hõbemedali, 1980. aastal Tallinnas toimunud olümpiaregatil Nikolai Poljakov hõbemedali, 1988. aastal Seoulis Toomas ja Tõnu Tõniste 470-klassis hõbemedali ning 1992. aastal Barcelonas pronksmedali. Mitmeid medaleid on Eesti purjetajad ja jääpurjetajad saanud ka maailma- ja Euroopa meistrivõistlustelt.

Purjespordi algusajad

muuda
 
Eestimaa Merejahtklubi 1893. aastal valminud hoone Tallinna sadama lõunamuulil

Esimene Eesti alal tegutsenud purjetamisühendus oli Uljaste Purjetajate Ordu, mis asutati 1820. aastal ja tegutses lühiajaliselt. Sellesse ühendusse koondunud seltskond ei tegelenud võistluspurjetamisega, vaid harrastas purjetamist meelelahutuslikul eesmärgil. Sellegipoolest on Eesti purjespordi algusaegadest rääkivates kirjutistes Uljaste Purjetajate Ordu tegevust üldjuhul Eesti purjetamise tingliku algusena mainitud. Arvet Tetsmann oma Eesti purjetamise ajaloo käsitluses on ühtlasi märkinud, et hiljem rajatud Eestimaa Merejahtklubi ja Tallinna Jahtklubi pidasid seda ühendust oma eelkäijaks.[1][2][3]

19. sajandi teisel poolel toimusid Eestis esimesed purjeregatid. Leidub andmeid Haapsalus 1875. ja 1876. aastal toimunud regattide kohta ja arvamusi, et Haapsalust saigi võistluspurjetamine Eestis alguse. Haapsalu esilekerkimise põhjuseks võis olla purjetamisest huvitatud kohalik eliit, aga ka purjetamise vastu huvi tundnud Venemaa keisririigi keisrikoja liikmete sage viibimine Haapsalus, mis omakorda soosis seal purjeregattide korraldamist.[4][5] Mõningate allikate järgi olevat Haapsalus tegutsenud juba alates 1871. aastast ka kohalik jahtklubi, mille kommodoor oli aastatel 1871–1878 Rudolf von Gernet, kellest hiljem sai Eestimaa Merejahtklubi kommodoor.[6][7] Varasemates käsitlustes on Eesti purjespordi alguseks kohati peetud ka 1883. aastal Pärnus toimunud regatti.[8][9]

Esimeseks jahtklubiks Eestis, mis tegeles võistluspurjetamisega, peetakse purjetamisajaloo käsitlustes 1888. aasta lõpus asutatud Eestimaa Merejahtklubi. Tegemist oli valdavalt Eestimaa aadlikest koosnenud klubiga, mille tegevuspiirkonnaks oli kogu tollane Eestimaa kubermang. Esimestel aastatel juhiti klubi tegevust Haapsalust, alates 1897. aastast aga Tallinnast. Klubi korraldas algusest peale aktiivselt nii klubisiseseid võistlusi kui ka laiemale huviliste ringile mõeldud rahvaregatte mitmel pool Eesti põhjarannikul, lisaks Haapsalule ja Tallinnale veel Paldiskis, Loksal, Kolgal ja Käsmus.[10][11] 1891. aasta suvel asutati teise Eesti jahtklubina Eestimaa Merejahtklubi kõrvale Kuressaare Jahtklubi, mille liikmeskonda kuulusid valdavalt Kuressaare linnaelanikud, aga leidus ka liikmeid Tallinnast ja Riiast. Kuressaare Jahtklubi korraldatud võistlustel osalesid valdavalt jahid Liivimaalt, sealhulgas Pärnust ja Riiast.[12]

Eestimaa Merejahtklubi Haapsalu liikmed panid seal aluse ka Eesti jääpurjetamisele. Nimelt olid Haapsalus jääpurjetamise arenguks võrreldes Tallinnaga soodsamad jääolud, kuna meri külmus sageli juba novembris. Lisaks meelelahutusliku jääpurjetamisega harrastamisele tegelesid Haapsalu jääpurjetajad ka jääpurjekate konstrueerimisega. Aja jooksul hakati jääpurjetamisega tegelema ka Tallinnas, peamiselt Ülemiste järvel.[13][14][15]

20. sajandi algus

muuda

Pärast seda, kui Eestimaa Merejahtklubi tegevuse juhtimine oli Tallinna üle viidud, asusid klubi aktiivsed Tallinnas elanud liikmed sealset purjetamist edendama.[16] 1901. aastast asuti korraldama Tallinna madala regatti.[17] 1905. aastal tegi Tallinna tööstur, klubi liige ja hilisem suurtoetaja Emil Fahle ettepaneku koondada Tallinnas toimuvad regatid ühte nädalasse ja pidada neid Tallinna Nädala nime all.[18] Esimene Tallinna Nädal toimus 1906. aastal ja jäi regulaarselt toimuma kuni klubi tegevuse lõppemiseni 1940. aastal (erandiks aastad 1915–1923[a]). Klubi korraldatud võistlustel osales lisaks kohalikele ka välismaiseid jahte,[17] samuti käisid klubi liikmed aktiivselt võistlemas välismaal ja purjetasid välismaale ka pikemate tuuridena.[16] Rahvusvahelisi regatte korraldasid regulaarselt ka hiljem asutatud Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare jahtklubid.[22]

Haapsalu Purje- ja Sõuklubi, mille liikmed tegelesid esialgu peamiselt sõudmisega ja purjesporti hakkasid rohkem harrastama aja jooksul, asutati 1900. aastal. Pärnu Purjeklubi asutati 1906. aastal ja nimetati jahtklubiks 1909. aastal.[23] Ka Tallinnasse tekkis 20. sajandi algul Eestimaa Merejahtklubi kõrvale uus jahtklubi. 1911. aastal asutatud Tallinna Jahtklubi rajamise põhjusena on käsitlustes ja ajakirjanduses välja toodud asjaolu, et peamiselt aadlikest koosnenud Eestimaa Merejahtklubi ei võtnud hea meelega vastu kaupmehi ja muud "kodanlist elementi".[24][25] Samas tegutsesid kaks klubi kõrvuti Tallinna sadama lõunamuulil ja korraldasid koos rahvaregatte.[2]

1907. aastal asutati Eestimaa Merejahtklubi eestvõttel Balti Purjespordi Liit (Baltischer Seglerverband), mis koondas tollaste Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangude jahtklubisid. Klubi liikmete hulka kuulusid lisaks Eestimaa Merejahtklubile Eesti alal tegutsenud klubidest veel Kuressaare Jahtklubi, Pärnu Jahtklubi ja Tallinna Jahtklubi.[26][27][28] Arvet Tetsmanni väitel oli liidu juhtivaks klubiks Eestimaa Merejahtklubi, kellel olnud selles sisuliselt "vetoõigus".[27]

Iseseisvunud Eestis

muuda
 
Tutti V, olümpiamängudelt pronksmedali võitnud Eesti üks edukamaid jahte sõdadevahelisel iseseisvusperioodil

Eesti jahtklubid jätkasid tegevust ka iseseisvunud Eestis, kuigi vahepealsed sõja-aastad olid nende tegevuse peatanud. Tegevuse taastasid varem asutatud jahtklubid ja lisaks asutati nende kõrvale uusi.[29] 1927. aastal asutati Saaremaal senise Kuressaare Jahtklubi kõrvale Saaremaa Merispordi Selts.[30] 1928. aastal lisandus Narva Jahtklubi, mis tegeles purjetamisega Narva-Jõesuus ja omas seal ka klubihoonet.[31] 1930. aastate teiseks pooleks tegutses Eestis kokku seitse jahtklubi: Eestimaa Merejahtklubi, Tallinna Jahtklubi, Haapsalu Jahtklubi (varasem Haapsalu Purje- ja Sõuklubi, mis vahetas nime 1934. aastal[32]), Pärnu Jahtklubi, Saaremaa Merispordi Selts, Kuressaare Jahtklubi ja Narva Jahtklubi.[33][34]

Eestimaa Merejahtklubist kujunes 1920. aastatel Eesti esindaja rahvusvahelises purjespordis. 1925. aastal sai sellest Eesti esindaja Rahvusvahelises Purjespordiliidus ja lisaks esindas see Eestit Euroopa Jääpurjetamisliidus.[27][35] Samas algas 1920. aastatel Eesti jahtklubide organiseerumine ja koondumine, mille põhjuseks on arvatud olevat teiste jahtklubide soov lõpetada Eestimaa Merejahtklubi domineerimine Eesti purjespordis. 1928. aastal pandi Tallinna Jahtklubi eestvedamisel alus Eesti Jahtklubide Liidule, mille põhikiri registreeriti 1930. aastal. Asutajaliikmed olid peale Tallinna Jahtklubi veel Saaremaa Merispordi Selts ning Haapsalu Purje- ja Sõuklubi. 1935. aastaks olid liiduga ühinenud kõik Eestis tegutsenud jahtklubid, sealhulgas Eestimaa Merejahtklubi.[27][36][3] 1935. aastal sai liidust ka Eesti esindaja Rahvusvahelises Purjespordiliidus ja Euroopa Jääpurjetamisliidus Eestimaa Merejahtklubi asemel.[37]

 
1928. aasta suveolümpiamängudelt Eestile pronksmedali võitnud jahi Tutti V meeskond

Eesti purjetajad hakkasid aja jooksul üha enam osa võtma rahvusvahelistest purjeregattidest. Peamiselt osaleti Norras, Rootsis, Taanis ja Soomes toimunud võistlustel. Rahvusvahelistel võistlustel olid hinnatuks kujunenud 6-meetristele jahtidele mõeldud auhinnad ja sellele jahiklassile hakkas üha enam panustama ka Eestimaa Merejahtklubi, mille käsutuses oli 1920. aastate keskel üks taoline jaht. Nimelt kuulus Emil Fahlele järjestikku kaks 6-meetrist jahti Tutti IV ja Tutti V, mis mõlemad osalesid edukalt rahvusvahelistel purjeregattidel.[38][21] Tutti V, mille meeskonna moodustasid Nikolai Vekšin kaptenina, vennad Andreas ja Georg Faehlmann, Eberhard Vogdt ning William von Wirén, osales 1928. aastal ka Amsterdami olümpiamängudel ja võitis seal pronksmedali.[39] Ka Eesti jääpurjetajad osalesid edukalt rahvusvahelistel võistlustel ja ühtlasi toimus Eestis kõrgetasemeline jääpurjekate ehitus.[13]

Lisaks võistluspurjetamisele võtsid Eesti purjetajad ette ka pikemaid mereretki. Selliste tuuride käigus külastati näiteks Soome, Rootsi, Läti, Taani ja Saksamaa sadamaid, aga Eesti purjetajad jõudsid tuuritades ka Norrasse, Hollandisse ja Inglismaale. Jahtklubid panid enim meremiile sõitnud või kaugeimates sadamates käinud jahtidele välja ka auhindu.[33] Tähelepanu pälvisid Ahto Valteri ookeanisõidud. 1930. ja 1931. aastal tegi ta kaks retke üle Atlandi ookeani, millest esimese tegi kaasa ka tema vend Kõu.[40][41][36] Valter plaanis esialgu teise mereretke teha osaledes ookeanipurjetajatele mõeldud Ameerika-pokaali võistluses, ent tema jahti ei tunnistatud võistluseks kõlblikuks ja nii purjetas ta üle ookeani väljaspool võistlust.[41][42] 1938.–1939. aastal võttis Ahto Valter koos perekonna ja kaaslastega ette ümbermaailmareisi purjejahil, samas pole täpselt teada, kas see õnnestus plaanipäraselt lõpetada.[43][44]

Kuigi Eesti purjesportlased olid võrdlemisi edukad ja purjesporti harrastati mitmel pool Eestis, esines kohati siiski arvamusi, et see spordiala on varju jäänud ja purjetamist ei kajastata ajakirjanduses piisavalt. Seetõttu ei olevat purjetamise vastu tekkinud üldrahvalikku huvi. Samuti leiti, et purjetamise populaarsuse kasvu takistab eksiarvamus, et sellega saavad tegeleda ainult rikkad.[33][42] Samas leidus ka arvamusi, et tänu purjesportlaste edukusele oli see spordiala 1930. aastate teiseks pooleks siiski hakanud laiemate rahvahulkade tähelepanu köitma.[45]

Nõukogude periood

muuda

Purjespordi korraldus

muuda
 
1979. aasta Balti regatil osalenud jaht Nõukogude piirivalvelaeva taustal

1940. aastal, pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt asus uus võim purjesporti ümber korraldama. Sama aasta suvel liideti Eestimaa Merejahtklubi Tallinna Jahtklubiga ja sisuliselt nende tegevus lõppes.[46] Likvideeriti ka Eesti Jahtklubide Liit.[47] Seniste spordiorganisatsioonide asemele moodustati 1940. aasta detsembris ENSV Rahvakomissaride Nõukogu Kehakultuuri- ja Spordikomitee, mille põhimäärus nägi ette Vabariikliku Purje- ja Sõudeklubi loomise. Sõjategevuse algamise tõttu jäi see klubi loomata. Sõja järel, 1945. aasta augustis asutati selle asemel Vabariiklik Jahtklubi. Vahepeal olid endiste jahtklubide hooned, sadamasillad, jahid ja muu inventar suures osas hävinud või kaduma läinud. Ka enamik purjetajaid oli kas Eestist lahkunud või sõjas hukkunud.[48]

Esimeste tegevusaastate jooksul asutati Vabariikliku Jahtklubi osakonnad Pärnus, Kuressaares, Haapsalus, Tartus ja Narvas, süvendati Pirita jõe suuet, taastati mõned vanad jahid ja jääpurjekad ning ehitati uusi. Samas heitis Kehakultuuri- ja Spordikomitee klubile ette isoleeritust nõukogulikust spordiliikumisest ning purjespordisektsioonide puudumist spordiühingute juures. 1947. aastal vahetati välja klubi juhtkond. Edasistel aastatel hakkasid tulemused paranema ja klubi tegi uute hoonete ehitamise plaane, ent 1954. aastal see likvideeriti seoses purjespordi tegevuse spordiühingutesse üleviimisega. Purjetamist hakkas edaspidi vahetult juhtima Kehakultuuri- ja Spordikomitee. 1959. aastal loodi Eesti purjespordi organiseerimiseks Vabariiklik Purjespordi Föderatsioon.[49] Purjespordiföderatsioon likvideeriti 1989. aastal, mil taastati Eesti Jahtklubide Liidu tegevus.[50][3][51]

Nõukogude ajal jätkus lisaks purjespordile rannikuvetes ka jääpurjetamine, milles Eesti sportlased võitsid mitmeid medaleid nii Nõukogude Liidu, Euroopa kui ka maailmameistrivõistlustel.[52] Küll aga oli suletud piiritsooni tõttu peaaegu võimatu tegeleda avamerepurjetamisega. Seetõttu oli üks vähestest regulaarselt toimunud avamerevõistlustest 1958. aastal käivitatud Muhu väina regatt, mida peetakse ka tänapäeval.[53]

Moskva olümpiamängude purjeregatt Tallinnas

muuda
 
1980. aasta olümpiaregatiks ehitatud Pirita olümpiapurjespordikeskus
  Pikemalt artiklis Purjetamine 1980. aasta suveolümpiamängudel

1980. aastal toimusid Tallinnas Moskva olümpiamängude purjetamisvõistlused. Nende toomiseks Tallinna valmistuti juba 1970. aastate alguses, kui Moskva kandideeris esialgu ebaõnnestunult 1976. ja seejärel edukalt 1980. aastate olümpiamängude korraldajaks.[54][55] Purjetamisvõistluste toimumine Tallinnas oli vastuoluline, sest olümpiamängud toimusid okupeeritud territooriumil, mille liitmist Nõukogude Liiduga suur osa maailma riikidest ei tunnustanud. Ka väliseesti organisatsioonid olid ühest küljest küll aktiivselt purjetamisvõistluste Tallinnas toimumise vastu,[56] ent teisest küljest tõsteti väliseesti ajakirjanduses enne olümpiamängude toimumist esile sedagi, et Tallinna saamine olümpialinnaks sunnib Nõukogude võime Eestisse mitmeid investeeringuid tegema.[57]

Spetsiaalselt olümpiamängudeks ehitatud Pirita olümpiakeskuses toimusid võistlused lõpuks olukorras, kus mitmed purjespordis edukad riigid boikoteerisid Moskva olümpiamänge seoses Nõukogude vägede sissetungiga Afganistani ja mitmed võistlesid olümpialipu all. Võistlused toimusid sellegipoolest plaanipäraselt ja kuues klassis.[56][58] Edukaimad olid Brasiilia (2 kuldmedalit), Nõukogude Liit (1 kuld-, 1 hõbe- ja 1 pronksmedal) ning olümpialipu all võistelnud Taani sportlased (1 kuld- ja 1 hõbemedal).[59] Eestis elanud ja tegutsenud purjetajatest osalesid klassis Soling soodimehena Nikolai Poljakov, kes võitis hõbemedali, ning klassis 470 Vladimir Ignatenko ja Sergei Ždanov, kes said 10. koha.[60]

Taasiseseisvunud Eestis

muuda
 
 
1992. aasta olümpiamängudel osalenute vastuvõtt Tallinnas Raekoja platsil. Vasakul pronksmedali võitnud Toomas ja Tõnu Tõniste, paremal kuuendale kohale jõudnud Krista Kruuv

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aasta augustis sai Eesti Jahtklubide Liidust sama aasta sügisel uuesti Rahvusvahelise Purjespordiliidu liige.[61][62] Eesti Jahtklubide Liit on edasistel aastatel ühendanud mitmeid jahtklubisid ja teisi purjespordiühendusi. Enne 1940. aastat asutatud ja hiljem taastatud jahtklubidest kuuluvad selle liikmeskonda Haapsalu Jahtklubi, Pärnu Jahtklubi, Tallinna Jahtklubi ja Saaremaa Merispordi Selts. Nõukogude perioodil rajatud klubidest tegutsevad jätkuvalt ja on liidu liikmed Kalevi Jahtklubi, Tartu Kalevi Jahtklubi, Jahtklubi Dago ja Jahtklubi Merikotkas.[63] Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on asutatud ka mitmeid uusi jahtklubisid.[64]

Purjespordi järelkasvuga tegelevad pärast Eesti iseseisvuse taastamist senise riikliku süsteemi asemel jahtklubid ja eraalgatuslikud purjespordikoolid.[65] 2024. aasta seisuga kuulub Eesti Jahtklubide Liitu seitse purjespordikooli: Haapsalu Purjespordikool, Rein Ottosoni Purjespordikool, Noblessneri Purjetamiskool, Tallinna Purjelauakool, Uku Kuusk Purjespordikool, Maardu Purjespordikool ja Saaremaa Sailing Academy.[63] Lisaks algatas Eesti Jahtklubide Liit 2016. aastal merekultuuriaasta raames hiljem regulaarseks kujunenud pop-up-merekooli Meresõber, mille eesmärgiks on lastes purjetamishuvi tekitamine.[66]

 
2020. aasta Muhu väina regatt

Eestis on toimunud mitmed purjetamise suurvõistlused. 1994. aastal toimusid Pärnus ja 2013. aastal Pirital Finn-klassi maailmameistrivõistlused. Tallinnas on toimunud mitmete jahiklasside Euroopa meistrivõistlused nii juunioride kui ka täiskasvanute vanuseklassis. Korduvalt on Eestis toimunud ka jääpurjetamise ja purisuusatamise Euroopa ning maailmameistrivõistlused.[67] 2018. aastaks olid Eesti Jahtklubide Liit ja üksikud jahtklubid kokku korraldanud 14 maailmameistrivõistlust ning 18 Euroopa meistrivõistlust.[65]

Lisaks võistluspurjetamisele on Eesti purjetajad ette võtnud ka pikemaid avamereretki.[44] Aastatel 1999–2001 toimus purjejahi Lennuk ümbermaailmareis,[68][69] 2007–2009 võttis ümbermaailmareisi ette purjejaht Martha[70] ja 2010–2012 purjetas ümber maailma jaht Nordea.[71] Aastatel 2010–2012 purjetas Uku Randmaa jahil Temptation III üksinda ümber maailma.[72] 2018–2019 kordas ta sama saavutust Golden Globe Race’i ilma tänapäevaste navigatsiooniseadmeteta ümber maailma purjetamise võistluse raames, saades kokkuvõttes kolmanda koha.[73]

Eesti purjesportlaste osalus olümpiamängudel

muuda
Allikas:[60]
Nimi Aasta Ala Võistlusklass Koht
Nikolai Vekšin (kapten)
Andreas Faehlmann
Georg Faehlmann
Eberhard Vogdt
William von Wirén		 1928 Purjetamine 6-meetrised jahid 3.
Erik von Holst 1936 Purjetamine O-joll 17.
Aleksander Tšutšelov 1960 Purjetamine Finn 2.
Aleksander Tšutšelov 1964 Purjetamine Finn 12.
Nikolai Poljakov (soodimehena) 1976 Purjetamine Soling 4.
Nikolai Poljakov (soodimehena) 1980 Purjetamine Soling 2.
Vladimir Ignatenko
Sergei Ždanov		 1980 Purjetamine 470 10.
Toomas Tõniste
Tõnu Tõniste		 1988 Purjetamine 470 2.
Nikolai Poljakov (soodimehena) 1988 Purjetamine 470 10.
Toomas Tõniste
Tõnu Tõniste		 1992 Purjetamine 470 3.
Krista Kruuv 1992 Purjetamine Europe 6.
Kaijo Kuusing 1992 Purjelauasõit Lechner 22.
Toomas Tõniste
Tõnu Tõniste		 1996 Purjetamine 470 10.
Krista Kruuv 1996 Purjetamine Europe 24.
Peter Šaraškin 1996 Purjetamine Laser 24.
Toomas Tõniste
Tõnu Tõniste		 2000 Purjetamine 470 22.
Imre Taveter 2000 Purjetamine Finn 22.
Peter Šaraškin 2000 Purjetamine Laser 29.
Imre Taveter 2004 Purjetamine Finn 25.
Deniss Karpak 2008 Purjetamine Laser Standard 24.
Johannes Ahun 2008 Purjelauasõit RS:X 33.
Deniss Karpak 2012 Purjetamine Finn 11.
Ingrid Puusta 2012 Purjelauasõit RS:X 15.
Karl-Martin Rammo 2012 Purjetamine Laser Standard 18.
Johannes Ahun 2012 Purjelauasõit RS:X 30.
Anna Pohlak 2012 Purjetamine Laser Radial 35.
Ingrid Puusta 2016 Purjelauasõit RS:X 11.
Kätlin Tammiste
Anna-Maria Sepp		 2016 Purjetamine 49erFX 19.
Deniss Karpak 2016 Purjetamine Finn 20.
Karl-Martin Rammo 2016 Purjetamine Laser Standard 21.
Karl-Martin Rammo 2020 Purjetamine Laser Standard 15.[74]
Ingrid Puusta 2020 Purjelauasõit RS:X 16.[75]


Saavutused

muuda

Olümpiamängud

muuda
Allikas:[60]
Aasta Koht Nimi Võistlusklass
1928 3.   Nikolai Vekšin (kapten)
Andreas Faehlmann
Georg Faehlmann
Eberhard Vogdt
William von Wirén		 6-meetrised jahid
1960 2.   Aleksander Tšutšelov Finn
1980 2.   Nikolai Poljakov (soodimehena) Soling
1988 2.   Toomas Tõniste
Tõnu Tõniste		 470
1992 3.   Toomas Tõniste
Tõnu Tõniste		 470

Maailmameistrivõistlused

muuda

Purjetamine ja purjelauasõit

muuda
Allikas:[60]
Aasta Koht Nimi Võistlusklass
1987 3.   Nikolai Poljakov (soodimees) Soling
2001 2.   Peter Šaraškin (kapten) X-99
2002 2.   Peter Šaraškin (kapten) X-99
2004 3.   Peter Šaraškin (kapten) X-99
2005 2.   Mati Sepp (kapten) X-99
2006 1.   Jaak Jõgi (kapten) X-99
2006 2.   Mati Sepp (kapten) X-99
2007 3.   Deniss Karpak Laser Standard
2007 3.   Mati Sepp (kapten) X-35
2007 2.   Mati Sepp (kapten) X-99
2010 1.   Mati Sepp (kapten) X-41
2010 3.   Jaak Jõgi (kapten) X-41
2012 3.   Priit Tammemägi (kapten) X-41
2014 1.   Jaak Jõgi (kapten) ORC B (avamerepurjetamine)
2018 3.   Tiit Vihul (roolimees) ORC B (avamerepurjetamine)
2018 2.  [b] Liina Kolk RS Aero 5
2018 3.   Mati Sepp (kapten) Platu 25
2019 1.   Omanik Ott Kikas (Tallinna Jahtklubi)
roolimees Sandro Montefusco		 ORC C (avamerepurjetamine)
2019 3.   Martin Ervin Formula

Jääpurjetamine

muuda
Allikad:[76][77]
Aasta Koht Nimi Võistlusklass
1973 1.   Ain Vilde DN
1973 3.   Helmuth Leppik DN
1974 2.   Endel Vooremaa DN
1974 3.   Vello Kuusk DN
1978 2.   Endel Vooremaa DN
1978 3.   Vello Kuusk DN
1979 2.   Endel Vooremaa DN
1979 3.   Vello Kuusk DN
1980 1.   Mati Kuulmann DN
1980 2.   Ain Vilde DN
1980 3.   Künno Kalk DN
1982 3.   Vaiko Vooremaa DN
1983 1.   Vaiko Vooremaa DN
1984 1.   Tiit Haagma DN
1984 2.   Vaiko Vooremaa DN
1984 3.   Mati Kuulmann DN
1990 2.   Vaiko Vooremaa DN
1990 3.   Rene Kuulmann DN
1992 2.   Rene Kuulmann DN
2002 3.   Kalev Allikveer purisuusatamine
2003 2.   Artur Gross purisuusatamine
2003 3.   Juhan Gross purisuusatamine
2006 2.   Peeter Siniväli
Rein Leitmaa		 Monotüüp XV
2008 2.   Peeter Siniväli
Rein Leitmaa		 Monotüüp XV
2009 2.   Peeter Siniväli
Rein Leitmaa		 Monotüüp XV
2012 2.   Karl-Hannes Tagu DN
2014 2.   Artur Gross talisurfi kursisõit
2016 3.   Vaiko Vooremaa DN
2016 2.   Annika Valkna purjelauakelgu slaalom
2016 1.   Tõnis Salong purjelauakelgu GPS kiirussõit
2016 2.   Annika Valkna purjelauakelgu GPS kiirussõit
2016 3.   Madis Kallas lohede GPS kiirussõit
2017 2.   Boris Ljubtšenko talisurfi slaalom
2017 3.   Meelis Rang talisurfi slaalom
2018 2.   Boris Ljubtšenko talisurfi sailboard klassi slaalom
2019 1.   Boris Ljubtšenko purjekelgu lühiraja slaalom
2019 1.   Boris Ljubtšenko purjekelgu kursisõit
2019 2.–3. Boris Ljubtšenko purjekelgu kiirussõit
2019 2.–3. Raul-Mihkel Anton purjekelgu kiirussõit
2020 1.   Raigo Piho lohede GPS kiirussõit
2020 1.   Boris Ljubtšenko purjelauakelgu GPS kiirussõit
2020 3.   Tõnis Salong purjelauakelgu GPS kiirussõit
2020 3.   Boris Ljubtšenko purjekelgu kursisõit
2020 3.   Boris Ljubtšenko purjekelgu slaalom
2020 2.   Liisa Aasma purjekelgu slaalom

Vaata ka

muuda

Märkused

muuda
  1. ↑ Arvet Tetsmanni järgi kestis paus Tallinna Nädala korraldamises ajavahemikus 1914–1924,[17] ent vastavalt ajaleheteadetele nii 1914. kui ka 1924. aastal võistlused toimusid.[19][20][21]
  2. ↑ Naiste arvestuses esikoht.

Viited

muuda
  1. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 9–20.
  2. ↑ 2,0 2,1 Ivar Multer. Eesti purjesport 100 aastat Stockholmi "Nautici" 10 a. – Eesti Päevaleht, 18. mai 1988, lk 3.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Hans Jalasto. Esimesest jahtklubist klubide liiduni. – Spordileht, 29. mai 1989, lk 2–3.
  4. ↑ K. Antons. Spordiharrastuse kujunemine, lk 160.
  5. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 11–25.
  6. ↑ Haapsalu spordilinnana. – Vaba Eestlane, 31. juuli 1979, lk 6.
  7. ↑ Kaire Reiljan. Villa Friedheim – värvikate inimeste kohtumispaik. – Lääne Elu, 18. juuli 2020, lk 7.
  8. ↑ Kai Jõgi. Purjetajatel tuleb juubel. – Spordileht, 21. veebruar 1983, lk 2.
  9. ↑ H. Jalasto. 80 aastat esimese jahtklubi asutamisest Eestis. – Spordileht, 18. detsember 1968, lk 2.
  10. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 21–22.
  11. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 26–33.
  12. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 24.
  13. ↑ 13,0 13,1 N. Tšutšelov. Eesti jääpurjetajad maailma parimad. – Eesti Spordileht, 1. veebruar 1934, lk 36–38.
  14. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 16–18.
  15. ↑ K. Antons. Spordiharrastuse kujunemine, lk 161–162.
  16. ↑ 16,0 16,1 E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 31–43.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 22.
  18. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 52.
  19. ↑ Revaler Woche. – Revalsche Zeitung, 16. juuni 1914, lk 3.
  20. ↑ Revaler Woche des Estländischen See-Yacht-Clubs. – Revaler Bote, 4. juuli 1924, lk 7.
  21. ↑ 21,0 21,1 Eesti purjespordi edusammud. – Päevaleht, 26. juuli 1927, lk 6.
  22. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 49.
  23. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 24–25.
  24. ↑ Tallinna jahtklubi 15 a. juubel. – Kaja, 21. märts 1926, lk 9.
  25. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 26.
  26. ↑ A. Juske. Jahtidega ajaloo faarvaatril, lk 41.
  27. ↑ 27,0 27,1 27,2 27,3 A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 36.
  28. ↑ E. von Wahl. Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club, lk 56–57.
  29. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 23–29.
  30. ↑ Uus jahtklubi. – Meie Maa, 5. veebruar 1927, lk 1.
  31. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 25.
  32. ↑ Uus tähiseid Haapsalu merispordis. – Hiiu Teataja, 24. veebruar 1934, lk 5.
  33. ↑ 33,0 33,1 33,2 H. A. Mida taotlevad kodumaa purjespordi klubid. – Uus Eesti, 6. juuni 1937, lk 4.
  34. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 39.
  35. ↑ Erfolge einer estländischen Jacht. – Revaler Bote, 25. juuli 1925, lk 3.
  36. ↑ 36,0 36,1 Eesti purjesport eduteel. – Päevaleht, 30. juuni 1935, lk 2.
  37. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 40.
  38. ↑ Wõiduteel walgete purjede all. – Rahvaleht, 30. august 1928, lk 5–6.
  39. ↑ T. Lääne. Eesti olümpiamedalivõitjad, lk 154.
  40. ↑ Eesti poiste hulljulge ookeanisõit. – Postimees, 28. mai 1931, lk 4.
  41. ↑ 41,0 41,1 Ahto Walter õnnelikult üle ookeani. – Päevaleht, 5. august 1931, lk 1.
  42. ↑ 42,0 42,1 Purjesport – kaunim suvelõbu. – Uus Eesti, 1. august 1937, lk 3.
  43. ↑ Ahto Valter ümbermaailmareisile. – Uus Eesti, 8. november 1938, lk 5.
  44. ↑ 44,0 44,1 Eesti Jahtklubide Liit, Avamerepurjetamise ajalugu. (arhiivikoopia seisuga 26. september 2023)
  45. ↑ Võiduaasta merel ja jääl. – Eesti Spordileht, 1. detsember 1937, lk 397–399.
  46. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 30–31.
  47. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 42.
  48. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 67.
  49. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 72–74.
  50. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 79–80
  51. ↑ Pühapäeval loodi Pirital Eesti Jahtklubide Liit. – Spordileht, 5. aprill 1989, lk 4.
  52. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 104–108.
  53. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 98.
  54. ↑ H. Jalasto. Purjespordist olümpiamängudel. – Spordileht, 8. mai 1970, lk 7.
  55. ↑ Piritaga on suured plaanid. – Spordileht, 20. juuni 1973, lk 4.
  56. ↑ 56,0 56,1 Indrek Schwede. Tallinna olümpiaregatt – kas pidu või alandus? – Eesti Päevaleht, 22. juuli 2000, lk 14–15.
  57. ↑ Tallinn olümpialinnaks! – Välis-Eesti, 11. november 1974, lk 12.
  58. ↑ Eesti Entsüklopeedia, Tallinna olümpiapurjeregatt.
  59. ↑ Sports-Reference, Sailing at the 1980 Moskva Summer Games. (arhiivikoopia seisuga 17. aprill 2020)
  60. ↑ 60,0 60,1 60,2 60,3 Eesti Jahtklubide Liit, Võistluspurjetamise ajalugu. (arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2023)
  61. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 80.
  62. ↑ Eesti Jahtklubide Liit IYRU liige. – Spordileht, 6. november 1991, lk 1.
  63. ↑ 63,0 63,1 Eesti Jahtklubide Liit, Liikmete nimekiri. (arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2024)
  64. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 120.
  65. ↑ 65,0 65,1 A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 113.
  66. ↑ Madis Ausman. Lapsed merega sõbraks! – Teejuht 2023, nr 6, lk 30–31.
  67. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 150–151.
  68. ↑ Lennuki 18 kuud. – Eesti Päevaleht, 17. märts 2001, lk 16–17.
  69. ↑ Lennuki ümbermaailmareis lõppenud. – Vaba Eestlane, 22. märts 2001, lk 1, 5.
  70. ↑ Harda Roosna. Martha jõudis kodusadamasse. – Hiiu Leht, 26. juuni 2009, lk 1
  71. ↑ Gete Tammann. Kauaoodatud ilmarändurid jõudsid lõpuks tagasi koju. Eesti Päevaleht, 18. juuni 2012, lk 13.
  72. ↑ Lauri Tankler. Üksi purjetav Uku Randmaa sõitis ümber maailma. – Eesti Päevaleht, 6. veebruar 2012, lk 9.
  73. ↑ Maris Pruuli. Uku Randmaa retk soolopurjetamise kuldaega. – Go Reisiajakiri, 1. aprill 2019, lk 10–15.
  74. ↑ International Olympics Committee, Sailing Laser Man Results.
  75. ↑ International Olympics Committee, Sailing RS:X Women Results.
  76. ↑ Eesti Jahtklubide Liit, Jääpurjetamise ajalugu. (arhiivikoopia seisuga 29. november 2023)
  77. ↑ A. Tetsmann. Eesti purjetamise lugu, lk 198, 203.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_purjespordi_ajalugu&oldid=6645228"