Eesti pulmakombed

Eesti pulmakombed on Eestis peetud või eestlaste pulmades harrastatavad tavad. Sageli peetakse pulmakommetest kõneldes silmas eelkõige 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul etnograafide kirjeldatud pulmakombeid, kuid viimase sajandi vältel on need tavad palju muutunud. Ehkki praktikas on eri traditsioonid läbi põimunud, võib eristada tänapäevaseid eesti pulmakombeid, traditsioonilisi eesti pulmakombeid, nende vahele asetuvaid eesti maausuliste pulmakombeid, eesti luterlikke ja õigeusu pulmakombeid.

Teistel Eestis elavatel rahvusrühmadel on oma tavad.

Vana aja pulmakombed

Pikemalt artiklis Eesti talupojapulm

Eesti talupojapulm oli rituaali ja meelelahutust ühendav pärimuslik abielusõlmimispidustus.^[1] Pulmi peeti tavaliselt mardipäeva ja jõulude vahelisel ajal, sest siis olid tööd tehtud ja oldi kõige jõukamal järjel.^[2]

Pulmade eelmäng ehk kosjad olid mitmeastmelised ja algasid nn kuulamisega. Pärast kuulamist järgnesid suured viinad ning sellele kihlumine ehk käik kirikuõpetaja juurde. Laulatus ei olnud pulmadega tugevalt seotud ning kirikusse läks väga vähe rahvast.^[2]

Eesti pulmad olid nn laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõiki lõike neid seletades või kommenteerides. Vana regilaul on elavana säilinudki kõige kauem pulmades (Setumaal ja Kihnus tänapäevalgi).^[3] Ühestki pulmast ei puudunud kummagi poole oma pulmalaulikud (kaasitajad) ja pillimees.

Pulmakombed on Eestis paikkonniti erinevad, aga neid kõiki ühendab laulmine ja just regilaulude laulmine. Enamasti peeti vanu eesti pulmi alguses pruudi kodus ja pärast peigmehe kodus.^[4]

Kuna pulmad kestsid kaua, võtsid pulmalised kaasa oma toidukoti ehk pulmakoti, mille põhitoiduks oli leib. Pulmasöögid erinesid paigati, aga vanaks pulmatoiduks oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Peale leiva ja liha viidi ka näiteks Lõuna-Eestis kohupiima ja Võrumaal sõira. Joogiks toodi õlut.^[2]

Mõrsja ja peig olid pulmade formaalsed peategelased. Tõeline peategelane oli isamees, kes peigmehele naise välja kauples, ja kaasanaine. Lisaks neile olid peiupoisid, kes pidid pruuti valvama ja pruuttüdrukud. Pruudivend pidi pulmanalju ja -mänge korraldama ning pruuti varastama.^[5]

Tänapäevased eesti pulmakombed

Pruutpaari autot ehib sageli lillekimp või pärg. Pulmaauto Tartus õnnepalee ees, september 2012

Pruutpaar pulmafotograafi ees Tartus Raekoja platsil, september 2012

Kesksel kohal eesti tänapäevastes pulmakommetes on pulmapidu. Kuna usulisi laulatusi on vähe, täidab enamasti (kuid sugugi mitte alati) laulatuse aset abielu registreerimine ilmalikult nn õnnepalees (varem perekonnaseisuamet või perekonnaseisuaktide büroo, nüüd kohaliku maavalitsuse rahvastikutoimingute talitus). Põhiliselt tähistatakse pulmi siiski pulmapeol, mis toimub kas abiellunute uues kodus või selleks eraldi valitud paigas. Sagedased on pulmapeod hotellides või restoranides, jõukama rahva puhul mõisates. Pulmapeole võidakse sõita pulmarongis, mis viimasel poolsajandil koosneb eelkõige autodest (pruutpaari auto kapotile kinnitatakse valgete lintidega pärg ning ka teiste autode antennide küljes on valged lindid), kuid pruutpaar võib sõita ka hobuste veetavas tõllas, kaarikus või vankris.

Pulmadest tehakse reeglina mälestuseks ka fotosid. Seda võidakse teha nii registreerimisel, laulatusel või peopaigas kui ka mõnes avalikus kohas, ajaloolise vaatamisväärsuse juures või looduskaunis paigas. Näiteks on Tartus pildistatud pruutpaare Raekoja platsil ja raudteejaamas.

Tavaliselt on pulmapeol tähtis pidulaud söögi-joogiga, samuti harrastatakse ühismänge ja -laulmisi pulmaliste lõbustamiseks (nt pruudipärg ja mitmesugused osavusproovid). Pulma võib juhtida pulmavanem, kes on üldjuhul kas pruutpaari meessoost sugulane, sõber või kutseline peojuht. Tavaks on, et pulmalised teevad pruutpaarile kingitusi, ehkki abiellujate soovil võidakse kingitused asendada rahaga.

Kunstis

Eesti kunsti klassikaliste maalide sekka kuulub Gustav Adolf Hippiuse 1852. aastal valminud "Eesti pruut".^[6]

Eesti kirjanduse üks tuntumaid pulmakirjeldusi on Oskar Lutsu teoses "Tootsi pulm". See on koos Lutsu "Suvega" aluseks ka Arvo Kruusemendi filmile "Suvi" (1976).

1996. ja 1999. aastal lavastas Peeter Jalakas Von Krahli teatris lavateose "Eesti mängud. Pulm".

Viited

↑ Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 149
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Piret Õunapuu (2003). Eesti pulm. Tallinn: Tänapäev.
↑ Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 314
↑ Ahto Kaasik. "Maarahva pulmad". Vaadatud 20.12.2019.
↑ Ülo Tedre (1985). Vanadest eesti rahvakommetest kaasaegsete tavanditeni. Tallinn: Perioodika.
↑ http://digikogu.ekm.ee/no_category/oid-739

Kirjandus

Piret Õunapuu "Eesti pulm" Tallinn: Tänapäev, 2003
Ingrid Rüütel "Kihnu pulmakombed – juured ja suundumused" Rmt: "Rahvausund tänapäeval" Tartu, 1995
Anton Paul Fedor Constantin Possart "Sitten und Gebräuche" Rmt: "Statistik und Geographie des Gouvernements Esthland" Stuttgart, 1846, lk. 164–170

Filmid

"Kihnu pulm" Režissöör Meelis Muhu. Eesti, 2009

Välislingid

"Eesti pulm", E-Teater
Veronika Kivisilla ""Eesti pulm" pole ugrilikult ja naturalistlikult erootiline" Sirp, 30. jaanuar 2004
Ahto Kaasik "Maarahva pulmad" Maavalla Koja kodulehel
Helen Arusoo "Maarahva pulm 21. sajandil" Eesti Loodus, 6/2010
""Eesti mängud. Pulm" release 2" Von Krahl
Ruth Pesithy "Kommentaar: Eesti pulm on kole asi" Pärnu Postimees, 4. juuni 2005
"VEEL ÜKS MAAILM. Pulmakombed. Marju Kõivupuu" Vikerraadio, 12. november 2011, järelkuulatav ERR-i kodulehel (32 minutit)
18. sajandi talupojale võis kooselunormide rikkumine lõppeda peakaotusega. ERR Novaator, 30. juuli 2021

[2pulm-1] Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 149

[:1-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Piret Õunapuu (2003). Eesti pulm. Tallinn: Tänapäev.

[5pulm-3] Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 314

[:2-4] Ahto Kaasik. "Maarahva pulmad". Vaadatud 20.12.2019.

[:0-5] Ülo Tedre (1985). Vanadest eesti rahvakommetest kaasaegsete tavanditeni. Tallinn: Perioodika.

[6] ttp://digikogu.ekm.ee/no_category/oid-739

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]