Eesti pulmakombed

Eesti pulmakombed on Eestis peetud või eestlaste pulmades harrastatavad tavad. Ehkki sageli peetakse pulmakommetest kõneldes silmas eelkõige 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul etnograafide kirjeldatud pulmakombeid, on tavad viimase sajandi vältel suuresti muutunud. Ehkki praktikas on eri traditsioonid läbipõimunud, võib eristada tänapäevaseid eesti pulmakombeid, traditsioonilisi eesti pulmakombeid, nende vahele asetuvaid eesti maausuliste pulmakombeid, eesti luterlikke ja õigeusu pulmakombeid. Oma tavad on ka teistel Eestis elavate rahvastel.

Pulmakombena pidi pruut oskama atra hoida. Pulmad "Kalevipoja" kolhoosis Põlva rajoonis 1968.
Pulmaauto Tartus nn õnnepalee ees, september 2012.
Nõukogude ajal levis Nõukogude Liidust Eestissegi tava kasutada pulmapildi taustana sõjaajaloolisi monumente. Võrus kasutati selleks 1979. aastal paigaldatud tanki T-34.

Vana aja pulmakombedRedigeeri

  Pikemalt artiklis Eesti talupojapulm

Eesti talupojapulm oli rituaali ja meelelahutust ühendav pärimuslik abielusõlmimispidustus.[1] Pulmi peeti tavaliselt mardipäeva ja jõulude vahelisel ajal, sest siis olid tööd tehtud ja oldi kõige jõukamal järjel.[2]

Pulmade eelmäng ehk kosjad olid mitmeastmelised ja algasid nn kuulamisega. Pärast kuulamist järgnesid suured viinad ning sellele kihlumine ehk käik kirikuõpetaja juurde. Laulatus ei olnud pulmadega tugevalt seotud ning kirikusse läks väga vähe rahvast.[2]

Eesti pulmad olid nn laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõiki lõike neid seletades või kommenteerides. Vana regilaul on elavana säilinudki kõige kauem pulmades (Setumaal ja Kihnus tänapäevalgi).[3] Ühestki pulmast ei puudunud kummagi poole oma pulmalaulikud (kaasitajad) ja pillimees.

Pulmakombed on Eestis paikkonniti erinevad, aga neid kõiki ühendab laulmine ja just regilaulude laulmine. Enamasti peeti vanu eesti pulmi alguses pruudi kodus ja pärast peigmehe kodus.[4]

Kuna pulmad kestsid pikalt, siis pulmalised võtsid kaasa oma toidukoti ehk pulmakoti, mille põhitoiduks oli leib. Pulmasöögid erinesid paigati, aga vanaks pulmatoiduks oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Peale leiva ja liha viidi ka näiteks Lõuna-Eestis kohupiima ja Võrumaal sõiru. Joogiks toodi õlut.[2]

Mõrsja ja peig olid pulmade formaalsed peategelased. Tõeline peategelane oli isamees, kes peigmehele naise välja kauples, ja kaasanaine. Lisaks neile olid peiupoisid, kes pidid pruuti valvama ja pruuttüdrukud. Pruudivend pidi pulmanalju ja -mänge korraldama ning pruuti varastama.[5]

Tänapäevased eesti pulmakombedRedigeeri

 
Pruutpaari autot ehib sageli lillekimp või pärg. Pulmaauto Tartus õnnepalee ees, september 2012.
 
Pruutpaar pulmafotograafi ees Tartus Raekoja platsil, september 2012

Eesti rahvariideid kantakse tänapäeval pulmas harva, pruutpaari levinuim rõivastus on peigmehel must ülikond valge särgiga ja pruudil valge (harvem roosa või muus pastelses toonis) pitsirohke kleit. Samas võidakse kasutada ka muud pidulikku rõivastust, näiteks (pseudo)keskaegseid rõivaid. Laulatusel kannab pruut pruudikimpu, mis üldjuhul on tehtud elavatest lõikelilledest.

Kesksel kohal eesti tänapäevastes pulmakommetes on pulmapidu. Kuna usulisi laulatusi on vähe, täidab enamasti (kuid sugugi mitte alati) laulatuse aset abielu registreerimine ilmalikult nn õnnepalees (varem perekonnaseisuamet või perekonnaseisuaktide büroo, nüüd kohaliku maavalitsuse rahvastikutoimingute talitus). Põhiliselt tähistatakse pulmi siiski pulmapeol, mis toimub kas abiellunute uues kodus või selleks eraldi valitud paigas. Sagedased on pulmapeod hotellides või restoranides, jõukama rahva puhul mõisates. Pulmapeole võidakse sõita pulmarongis, mis viimasel poolsajandil koosneb eelkõige autodest (pruutpaari auto kapotile kinnitatakse valgete lintidega pärg ning ka teiste autode antennide küljes on valged lindid), kuid pruutpaar võib sõita ka hobuste veetavas tõllas, kaarikus või vankris.

Mälestuseks pulmadest lastakse sageli pruutpaari pildistada spetsialistist pulmafotograafil. Seda võidakse teha nii registreerimisel, laulatusel või peopaigas kui ka mõnes avalikus kohas, ajaloolise vaatamisväärsuse juures või looduskaunis paigas. Näiteks on Tartus pildistatud pruutpaare Raekoja platsil ja raudteejaamas. Peamiselt mitte-eestlaste seas on levinud komme kinnitada pulmade puhul mõne silla käsipuu või muu võre külge tabalukk, mis sümboliseeriks abielusideme tugevust; sellisele lukule võidakse graveerida pruudi ja peigmehe nimed, abielu sõlmimise kuupäev ja muud sümboolikat.

Tavaliselt on pulmapeol tähtis pidulaud söögi-joogiga, kuid jätkuvalt harrastatakse ka ühismänge ja -laulmisi pulmaliste lõbustamiseks (nt pruudipärg ja mitmesugused osavusproovid). Pulma võib juhtida pulmavanem, kes on üldjuhul kas pruutpaari meessoost sugulane, sõber või professionaalne peojuht. Pruuti saadavad pruutneitsid, peigmehe poolt aitab pulma korraldada isamees. Tavaks on, et pulmalised teevad pruutpaarile kingitusi, ehkki abiellujate soovi korral võidakse kingitused asendada rahaga.

KunstisRedigeeri

Eesti kunsti klassikaliste maalide sekka kuulub Gustav Adolf Hippiuse 1852. aastal valminud "Eesti pruut".[6]

Eesti kirjanduse üks tuntumaid pulmakirjeldusi on Oskar Lutsu teoses "Tootsi pulm". See on koos Lutsu "Suvega" aluseks ka Arvo Kruusemendi filmile "Suvi" (1976).

1996. ja 1999. aastal lavastas Peeter Jalakas Von Krahli teatris lavateose "Eesti mängud. Pulm".

ViitedRedigeeri

  1. Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 149
  2. 2,0 2,1 2,2 Piret Õunapuu (2003). Eesti pulm. Tallinn: Tänapäev. 
  3. Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 314
  4. Ahto Kaasik. "Maarahva pulmad". Vaadatud 20.12.2019.
  5. Ülo Tedre (1985). Vanadest eesti rahvakommetest kaasaegsete tavanditeni. Tallinn: Perioodika. 
  6. http://digikogu.ekm.ee/no_category/oid-739

KirjandusRedigeeri

FilmidRedigeeri

VälislingidRedigeeri