Peiupoisid

Peiupoisid olid Eesti talupojapulmas vallalised noormehed, peigmehe saatjad ja isamehe abilised.

Peiupoiss oli isamehe järel tähtsam saajarahva pulmategelane (algselt peiu sugulane). Tunnusmärgiks pulmamõõk, lehv või roos rinnas (pruutneitsi kingitus), risti üle õla köidetud valge linik (tavaliselt seoti mõrsjakodus). Peiupoiste arv oli vaba, tavaliselt 2-3 (jõukamas pulmas ka rohkem), peiupoiste arv vastas pruuttüdrukute arvule. Peiupoiss oli peiu (ja mõrsja) vahetu saatja ja otsene abiline. Tal paiguti erinevad ülesanded olid: peiu ja mõrsja kirikusse saatmine ning koju toomine, pulmarongi saatjate ees sõitmine või ratsutamine, pulmarongist etteruttamine, õlletoomine, mõrsja saatmine vanemate kodunt peiukoju. Ta oli veimekirstu valvaja, äia-ämma kohaletooja, pulmasõitudel peiu kutsar, raha korjamisele õhutaja. Peiupoiss ja pruuttüdruk moodustasid paari, olid tegevad noorpaari magamaviimisel ja hommikusel äratamisel. Lääne-Eestis oli nõutav koosmagamine. Annete jagamisel sai peiupoiss täied anded.