Pulmarong

Pulmarong on pulmaliste pidulik sõit ühest pulmaga seotud kohast teise.

Talupoja pulm

Veel 17. sajandil sõideti Eesti talupojapulmades ratsa. 19. sajandil ratsutasid pulmarongi eesotsas vaid peiupoisid, sõiduvahendiks oli vedruvanker või saan. Liiguti suure käraga, hõisati, helistati kelli, paugutati püsse. Lärm pidi eemal hoidma kurjad olevused. Pulmarongiga sõitsid pulmalised kirikusse, mõrsja järele ja peiu koju, vaesemates pulmades oli 4-5 hobuveokit, jõukamates kümne ümber. Järjekord oli traditsiooniline: kõige ees isamees või ajumees, siis peig ja peiupoisid, siis teised pulmalised. Enamasti oli kaasas pulmalipp (v.a kirikusse minnes).

Sõidul tuli sooritada mitmesuguseid tõrjemaagia rituaale, mida nimetati piiramiseks: peiupoisid ratsutasid kolm korda ümber pulmarongi, käes maagilise võimega ese (õllekann, mõõk, piits), et peletada kurja jms. Peiupoolsete pulmalistega saajarong sõitis pruudikoju esimese pulmapäeva hommikul. Sama päeva hilisõhtul või järgmisel hommikul sõitis pruutpaar eriti pidulikus pulmarongis peiukoju. Põhja-Eestis osalesid siis kõik pulmalised, Lääne- ja Lõuna-Eestis põhiliselt saajarahvas. Vakarahvas tuli hiljem eraldi pulmarongiga, mille esimeses sõidukis oli pruudi kirst veimedega.

Vanema tava kohaselt sõitsid pruut ja peig eri sõidukites. Pruudi sõidutaja (harilikult pruudivend) püüdis teel pruuti "ära ajada" ja minema sõita, mille pidid ära hoidma vastaspoole peiupoisid. Kui äraajamine õnnestus, pidid peiupoisid mõrsja välja lunastama. Pulmarongiga on seotud mitmesuguseid uskumusi: kui mõrsja tagasi vaatas, sündisid lapsed tema nägu; risteest üle sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks; jõest üle sõites viskas mõrsja samad annid vette, et lastel ei oleks veesurma karta. Kui saajarahva rong peiukoju jõudis, ei sõidetud sisse väravast (selle kaudu oli viidud surnuid), vaid lõhuti tarast tükk maha uueks sissesõiduks.

Külainimesed võisid tavaõiguse kohaselt tulla pulmarongi vaatama ja mõned osalesid ka pulmas lapulistena. 19. sajandil hakati pulmarongidele külapoiste poolt tõkkeid seadma, mis sümboliseerisid eluraskusi. Süüdati lõke, ehitati tara või tõmmati köis. Tõkkest läbipääs tuli lunastada pulmapassiga.

19. sajandi teisel poolel, kui pulmadega seostus kiriklik laulatus, muutus kõige pidulikumaks sõit kirikust tagasi pruudikoju (auväravad jms.).

Tänapäeva pulm

Enne pulmaliste autorongi liikuma hakkamist teatab isamees(pulmavanem) edasistest plaanidest ning jagab autodele päevakohased valged lindid.

Peigmees aitab kõigepealt mõrsja autosse, ise siseneb juhipoolsest tagumisest uksest. Lilled paigutatakse üldjuhul mujale autosse, sest pulmaauto pagasiruumis võivad paikneda pulmadega seotud tarvikud (auväravate-napsud, pulmavanema kohver, noorpaari riided jne.). Auto esiistmele istub pulmavanem (kui tal eraldi transporti ei ole) või fotograaf, pruutneitsi, peiupoiss jne., vastavalt vajadustele ja võimalustele. Kui kasutatakse limusiini, istuvad auto peale ka väikesed lilleneiud. Kui sõit pulmamajja tuleb väga pikk, tehakse võimalusel peatusi. Sõidutempo on selline, et kõik pulmarongi liikmed järgi jõuaksid. Võimalusel ja soovi korral sõidab noorpaar koos pulmalistega läbi tutvumispaigast, lapsepõlvekodust, koolimajast, sünnitusmajast jne. Mõnikord korraldavad pulmarongi liikmed nn "ussitamist", kui sõidetakse teel sinka-vinka vasakule ja paremale.

Traditsioonilised tegevused autorongis on kurepesa alusposti külge tellimuslindi sidumine (võimalikult kõrgele) või kaardi postitamine kurele, neiupõlvenime ära saatmine (õhupalliga), patu ehk murekivi ärasaatmine-viskamine, joomine ühisest anumast, “võimu ja raha jagamine” jne. Kui teele on üles seatud “auväravad”, pulmarong peatub. Noorpaari jaoks on ette valmistatud nn.“sobivuskatsed”, mida korraldajad viivad sealsamas läbi (näiteks puu(tamme)pakk antakse peigmehele lõhkuda, pruut pannakse kinnastega kuduma jms.). Vastutasuks oodatakse nn.”teemaksu”, et lubada edasisõitu - välja pandud tühjad pudelid asendatakse pulmaliste poolt täispudelitega. Esineb ka nn külameeste pulmarongi liikumise takistamist köiega, mille peale tuleb anda pulmapass (pudel viina).

Mõnel juhul sõidab pulmarong läbi ka tee peale jäävatest looduskaunitest paikadest, linnustest, muuseumidest jne.