Vakarahvas

Vakarahvas olid mõrsjapoolsed pulmalised, eelkõige Lõuna-Eestis (Põlva, Otepää, Rõuge, Räpina jne.). [1]

Kui saajarahvas jõudis mõrsjakodu lähedusse, sõitis peiupoiss tulekust teatama. Vakarahvas kostitas teda ja tulijaid õllega, kuid värav oli tavaliselt suletud ja vakarahvas jäi õuele ootama. Järgnes sissesõiduloa kauplemine, saajarahvas sai loa peale lunaraha maksmist.[2] Toimus saajarahva vastuvõtt, laudakutsumine ja söömine. Kui vakarahvas oli mõrsja peitnud, järgnes otsimine. Sageli esines ka mõrsja mõistatamist, ebamõrsja esitlust jms. Õhtul järgnes saajasõidu teine pool, mõrsja lahkumine vanematekodust. [2]

Vakarahvaks kutsuti ka neid, kes tulid teisel pulmapäeval veimevakaga peiukoju.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Ülo Tedre. Pulmasõnastik III
  2. 2,0 2,1 Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 319