Pulmamõõk
Pulmamõõk oli pulmatseremoniaalis kasutatav mõõk.
Mõõka kandsid isamees ja peiupoisid, harva peig pulmarituaali täitmisel. Komme on vana ning tuntud laialdaselt Kesk- ja Ida-Euroopas.
Eestis pärinevad vanimad teated pulmamõõgast 17. sajandist. 19. sajandil valmistas pulmamõõga enamasti külasepp.[1] Ta võis olla ka puust, tupega või ilma. Pulmamõõgaga tõrjuti pulmarongist ja eriti pruudist kurje jõude eemale. Peiupoiss (või -poisid) ratsutas kolm korda ümber pulmarongi ja lõi mõõgaga vastu hobuste looka (nimetati rautamiseks).[2] Läbi uste minnes tehti mõõgaga riste, ulatati pulmalistele veimekimpe ning kasutati muudes pulmatavades.
Pulmarituaali lihtsustudes 19. sajandi II poolel kadus mõõk pulmakommetest.[1]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 224
- ↑ Ülo Tedre. Pulmasõnastik III
Välislingid
muuda- Pulmamõõk, ERM A 291:151, Eesti Rahva Muuseum [1]