Pulmamõõk

Pulmamõõk oli pulmatseremoniaalis kasutatav mõõk.

Mõõka kandsid isamees ja peiupoisid, harva peig pulmarituaali täitmisel. Komme on vana ning tuntud laialdaselt Kesk- ja Ida-Euroopas.

Eestis pärinevad vanimad teated pulmamõõgast 17. sajandist. 19. sajandil valmistas pulmamõõga enamasti külasepp. Ta võis olla ka puust, tupega või ilma. Pulmamõõgaga tõrjuti pulmarongist ja eriti pruudist kurje jõude eemale. Peiupoiss (või -poisid) ratsutas kolm korda ümber pulmarongi ja lõi mõõgaga vastu hobuste looka (nimetati rautamiseks). Läbi uste minnes tehti mõõgaga riste, ulatati pulmalistele veimekimpe ning kasutati muudes pulmatavades.

Pulmarituaali lihtsustudes 19. sajandi II poolel kadus mõõk pulmakommetest.

Välislingid

• Pulmamõõk, ERM A 291:151, Eesti Rahva Muuseum [1]