Boris Tuch (vene keeles Борис Исаакович Тух; sündinud 23. novembril 1946 Tallinnas) on venekeelne Eesti kultuuriajakirjanik, tõlkija ja kirjanik.

Tema harva kasutatav kirjanduslik pseudonüüm on Richard Klooster.[1]

Boris Tuch on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli vene keele erialal (1969). Ta on nii Rahvusvahelise Filmikriitikute Ühingu ja Kuningliku Shakespeare'i Ühingu[viide?] kui ka Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse liige.[2]

Töö ajakirjanikuna muuda

Boris Tuch on olnud aastatel 1972–1990 ajalehtede Õhtuleht ja Vetšerni Tallinn kultuuriosakonna korrespondent, 1991–1992 ajakirja Baltic Review asetoimetaja, 1992–1994 ajalehe Estonija ja 1994–1995 ajalehe Den za Dnjom korrespondent ning 1995–2002 nädalalehe Vesti Nedelja Pljus peatoimetaja.

2013. aastast on ta nädalalehe Zeljonaja Stolitsa peatoimetaja.

Loominguline tegevus muuda

Ta on tutvustanud Venemaa ajakirjanduses (Teatr, Peterburgski Teatralnõi Žurnal, Sovremennaja Dramaturgija, Teatralnaja Žizn jt) Eesti teatrit ja dramaturgiat, vaadeldes nii üksiknähtusi kui ka üldisi arengusuundi. Tõlkinud vene keelde eesti kirjanike (Karl Ristikivi, Gert Helbemäe, Maimu Berg, Leelo Tungal, Andrus Kivirähk, Tõnu Õnnepalu, Mart Kivastik jt) teoseid, sealhulgas eesti näidendeid (tõlkekogu „Savonarola tuleriit ja veel 7 uusimat eesti näidendit”, 2006).

„Literaat, teatri- ja filmikriitik Boris Tuch jõudis enda sõnul näitemängude tõlkimise juurde tänu juhusele – esimene näitemäng, mille ta vene keelde tõlkis, oli Tom StoppardiArkaadia”. Kui Elmo Nüganen aastaid tagasi Peterburis “Arkaadiat” lavastama asus, avastas ta, et tõlge on kohmakas. Tuch pakkus ennast uue tõlke tegijaks ja lavastajale see sobis.“

Eesti Päevaleht (09.06.2006)

Ta on dramatiseerinud ja kirjutanud ise näidendeid („Aarete saar” Robert Louis Stevensoni samanimelise teose ainetel stuudioteatris Pinocchio 1999, näidend „Vesjolõi Rodžer”, 2009 ja „Arabella, mereröövli tütar” Aino Perviku samanimelise teose ainetel Vene Noorsooteatris 2011).

Teoseid muuda

  • Первая десятка современной русской литературы. – "Оникс. XXI век" (2002)
  • Горячая десятка эстонских писателей. – "KPD" (2004)
  • Путеводитель по Серебряному веку. – "KPD" (2005)
  • Групповой портрет с дамой в интерьере эстонской литературы. – "KPD" (2010)

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. Boris Tuchi elulugu Eesti Lavastuste Andmebaasis. Vaadatud 02.06.2022.
  2. Liikmed Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse veebileht, vaadatud 02.06.2022.

Välislingid muuda