Barokk

(Ümber suunatud leheküljelt Barokne)

Barokk on 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjandusele omane stiil.

Baldahhiin Rooma Peetri kirikus

Sõna barokk tuleneb portugalikeelsest sõnast barroco, mis tähendab ebakorrapärast pärli. See pilkenimi anti ajastule 18. sajandi keskel, mil katoliiklikku stiili peeti ebaloomulikuks, kummaliseks ja liialdavaks. Hiljem, 19. ja 20. sajandi vahetusel, võeti barokk perioodi nimetusena kasutusele.

Barokkstiili ja barokiajastu üldine kirjeldus muuda

Barokiajastut iseloomustab eriliselt priiskav õukonnaelu. Nii kunstis kui ka ühiskonnas üritati luua midagi teistsugust, erakordset. Erinevalt renessansskunstnikust on barokk-kunstnik geenius, kes ei matki loodust, vaid kujundab seda oma tunnetest ja mõtetest lähtudes ümber. See võib tähendada konflikti loodusega: barokiajastu arhitekt suutis luua lossi geomeetrilis-matemaatiliste printsiipide alusel kasvõi sohu. Näiteks Peterburi on ehitatud Neeva jõe delta soisele pinnasele. Baroki ideaal on inimese loodud objektid, mis eristuvad loodusest ja mõjuvad võimalikult kunstlikena. Näiteks üliformaalne õukondlik kõnetamisstiil, parukad, ülepakutud tseremoniaalsus ja kastraadid. Barokset maailma on võrreldud teatriga täis näitlejaid ja muusikat.

Barokk kunstivaldkondades muuda

Arhitektuur muuda

  Pikemalt artiklis Barokkarhitektuur

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonid, festoonid, teokarbimotiivid) rohkus.

Eesti arhitektuuris levis barokk umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskuju Eestis oli klassitsistlikult rangejooneline Madalmaade barokk ehk barokk-klassitsism, mis jõudis siia Rootsi vahendusel. Itaalia, osalt ka Saksamaa ülidekooririkas barokk ning selle peenem ja elegantsem vorm rokokoo ei juurdunud Eesti arhitektuuris olulisel määral.

Arhitektuuris eelnes barokile renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates umbes 1760.–1790. aastatest) segunes barokk tasapisi klassitsismi elementidega. Selliseid segastiile nimetatakse hilisbarokiks või varaklassitsismiks.

Näiteid Eestis:

Maalikunst muuda

Itaalia maalikunst muuda

Itaalia maalikunstnikud eelistasid sooje ja küpseid toone. Maalikunstis valitsesid tumedamad toonid, kujutades ümarust ja keerukust. Sageli kujutati kompositsiooni ristuvate diagonaalide abil. Kunstnikud maalisid sujuvate värviüleminekutega, kuid ilma kindlate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, mistõttu oli nende töödes palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüti edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsaid stseene, ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste ja taevasse tõstetud pilke.

Itaalias eelistati tahvelmaalile seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutati arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, milline detail on tõeline ja milline maalitud. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel ning püüdis neid ühtseks tervikuks liita. 1585. aastal asutasid vennad Carraccid Bolognas kunstiakadeemia, kus nende põhimõtted olid looduse tundmaõppimine ning vanade meistrite väljendusvahendite ja laadide ühendamine ehk eklektitsism. Kõrvuti ekletitsismiga arenes Itaalias ka teine kunstivool, naturalism. Naturalismi mõjukaim esindaja oli Caravaggio, kes maalis lihtrahvast tegelikkusele vastavalt. Tema töödes oli oluline osa valgusel ehk valgus suundus ülevalt ühest punktist alla tegelaskujudele (nn keldriluugivalgus). Caravaggio usuteemalistest maalidest on tuntumad "Peetruse ristilöömine" ja "Lautomängija".

Prantsuse maalikunst muuda

Prantsuse maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mida nimetatakse ka vanaklassitsismiks. Selle alus oli ratsionalism ning see oli stiililt rangem ja rahulikum. Eeskuju võeti Kreeka ja Rooma kunstist ning renessansist.

Prantsuse maalikunsti mõjukaim kunstnik oli Nicolas Poussin. Ta oli tuntud ideaalmaastike looja, kusjuures igal maastikul oli alati ka üks inimene (heroiline maastik). Tema kuulsaimad tööd on suuremõõtmelised, allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Üks tuntumaid teoseid on "Maastik surnukehaga".

Teine tuntud maastikumaalija oli Claude Lorrain, kelle maalidel on kaugusse suunduvad vaated, esiplaanil puudegrupid, sambad ja varemed. Tema töödes valitseb selgus ja rahu. Lorraini kuulsaim teos on "Odysseuse loovutamine".

Barokkmuusika muuda

  Pikemalt artiklis Barokk (muusika)

Uusbarokk muuda

Eestis jäljendati barokki 19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul – seda stiili nimetatakse uusbarokiks ehk neobarokiks või pseudobarokiks. Tihtipeale esines uusbarokk käsikäes 1890. aastate lõpus levima hakanud juugendstiiliga ja ei olnud viimasest alati eristatav (näiteks Laupa mõisa härrastemaja (1913)). Uusbarokk (koos juugendiga) levis Eesti arhitektuuris 1930. aastate lõpuni; perioodi lõpuosas segunes see rahulikuma heimat- ja rahvusromantistliku stiiliga (näiteks Kadrioru administratiivhoone).

Vaata ka muuda