Barokk

(Ümber suunatud leheküljelt Barokiajastu)

Barokk on 17. ning osalt 16. ja 18. sajandi Euroopa arhitektuurile, kujutavale kunstile, muusikale ja ilukirjandusele omane stiil.

Baldahhiin Rooma Peetri kirikus

Sõna barokk tuleneb portugalikeelsest sõnast barroco, mis tähendab ebakorrapärast pärli. See pilkenimi anti ajastule 18. sajandi keskel, mil katoliiklikku stiili peeti ebaloomulikuks, kummaliseks ja liialdavaks. Hiljem, 19. ja 20. sajandi vahetusel, võeti barokk perioodi nimetusena kasutusele.

Ajastu muuda

Barokiajastu oli täis teravaid hõõrdumisi. Omavahel võitlesid katoliiklus ja protestantism. Üldse tunnetati maailma kui lakkamatut võitlust. Vastuolus olid veel osaliselt keskajast pärinev maailmapilt ja uusaegne elunägemus. Sõjad olid sagedased, vaid mõned üksikul aastal valitses Euroopas rahu. Inimesi vaevas rahutus ja pinge, elu oli hoogne ja kohati agressiivne liikumine, püüdlemine kõige uue poole. Ülistati loovat energiat ja kirglikku elujanu.[1]

Katoliiklik religioossus, mis oli 16. sajandil elanud üle sügava kriisi, leidis uue väljundi eksalteeritud müstikas ja heategevuslaines. Ühelt poolt arenes teadus ja jõuti oluliste teaduslike avastusteni, samas kestsid endiselt nõiaprotsessid. Kuigi inimest kui isiksust ülistati, suruti teda samas riigi ja kuninga absoluutse võimu alla rohkem kui kunagi varem.[1]

Barokiajastut iseloomustab eriliselt priiskav õukonnaelu. Nii kunstis kui ka ühiskonnas üritati luua midagi teistsugust, erakordset. Baroki ideaal on inimese loodud objektid, mis eristuvad loodusest ja mõjuvad võimalikult kunstlikena. Näiteks üliformaalne õukondlik kõnetamisstiil, parukad, ülepakutud tseremoniaalsus ja kastraadid. Barokset maailma on võrreldud teatriga täis näitlejaid ja muusikat.

Barokk kunstis muuda

Erinevalt renessansskunstnikust on barokk-kunstnik geenius, kes ei matki loodust, vaid kujundab seda oma tunnetest ja mõtetest lähtudes ümber. See võib tähendada konflikti loodusega: barokiajastu arhitekt suutis luua lossi geomeetrilis-matemaatiliste printsiipide alusel kasvõi sohu. Näiteks Peterburi on ehitatud Neeva jõe delta soisele pinnasele.

Barokk-kunst sündis Itaalias ning on seotud vastureformatsiooni keskuse Roomaga. See on jõuline, rahutu, armastab valguse ja varju efekte ning teatraalsust ja pateetilisust. Võrreldes manerismiga on puudub barokis 16. sajandi kunsti sügavuti minek, valu ja meeleheide. Ka barokk on äärmuslik, kuid seejuures hoopis optimistlikum. Barokk armastab liikumist. Loomad jooksevad ja hüppavad, inimesed võtavad hoogsaid poose, riided ja juuksed lehvivad, puuoksad painduvad tuules. Barokk muutus oma emotsionaalsuse ja arusaadavuse pärast rahvalikuks ja armastatud stiiliks. Seetõttu leiame selle stiili mõjutusi enamuse Euroopa rahvaste rahvakunstis, sealhulgas Eestis (näit. Põhja-Eesti rahvariiete lillikirjas).[1]

Kõige selgemalt ja iseloomulikumalt kujunes barokk välja riikides, kus katoliiklik kirik säilitas oma suure võimu või võitis selle vastureformatsiooni käigus tagasi. Nendeks maadeks olid Itaalia, Austria, Lõuna-Saksamaa, Lõuna-Madalmaad (Flaami), Tšehhi ning Poola-Leedu, Ungari ning kohati ka Hispaania. Selles piirkonnas rajati rohkesti kirikuid ja kloostreid ja kalduti igasugustesse äärmustesse.[1]

Teise suure grupi moodustasid protestantlikud maad (kogu Põhja-Euroopa koos Põhja-Saksamaaga ja osaliselt isegi Hispaania), mille kunstielu määras selle arenenuim osa - Holland. Siinne maalikunst oli vormilt realistlik. Tõelisest realismist, mis tekkis alles 19. sajandil, eristab seda moraliseeriv või humoorikas sisu. Kunstnik ei suhtu oma motiividesse erapooletult, vaid väljendas nende kaudu oma ellusuhtumist (joodikud kõrtsis on joomapahe hukkamõistmine), kodumaa-armastust (kohaliku maastiku kaudu) jne.[1]

Kolmandat võimalust esindasid võimsateks rahvusriikideks kujunenud Prantsusmaa ja Inglismaa, kus monarhid allutasid kiriku oma mõju alla. Iseloomulik on antiikkunsti eeskujude järgimine ning kaine, selge ja ratsionaalne laad. Sellega taotleti ülimat esinduslikkust ja pidulikkust.[1]

Arhitektuur muuda

  Pikemalt artiklis Barokkarhitektuur

Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonid, festoonid, teokarbimotiivid) rohkus.

Maalikunst muuda

 
Michelangelo Caravaggio. "Lautomängija", 1596, õli, lõuend. Wildensteini kogu

Itaalia maalikunstnikud eelistasid sooje ja küpseid toone. Maaliti sujuvate värviüleminekutega, kuid ilma kindlate piirjoonteta. Kunstnikud tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, mistõttu oli nende töödes palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüti edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsaid stseene, ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste ja taevasse tõstetud pilke. Sageli ehitati kompositsioon üles ristuvatele diagonaalidele.

Itaalias eelistati tahvelmaalile seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutati arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, milline detail on tõeline ja milline maalitud. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel ning püüdis neid ühtseks tervikuks liita. 1585. aastal asutasid vennad Carraccid Bolognas kunstiakadeemia, kus nende põhimõtted olid looduse tundmaõppimine ning vanade meistrite väljendusvahendite ja laadide ühendamine ehk eklektitsism. Kõrvuti ekletitsismiga arenes Itaalias ka teine kunstivool, naturalism. Naturalismi mõjukaim esindaja oli Caravaggio, kes maalis lihtrahvast tegelikkusele vastavalt. Tema töödes oli oluline osa valgusel, mis suunati ülevalt ühest punktist alla tegelaskujudele (nn keldriluugivalgus). Caravaggio usuteemalistest maalidest on tuntuimad "Peetruse ristilöömine" ja "Lautomängija".

Prantsuse maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mida nimetatakse ka vanaklassitsismiks. Eeskuju võeti Kreeka ja Rooma kunstist ning renessansist.

Prantsuse maalikunsti mõjukaim kunstnik oli Nicolas Poussin. Ta oli tuntud ideaalmaastike looja, kusjuures igal maastikul oli alati ka üks inimene (heroiline maastik). Tema kuulsaimad tööd on suuremõõtmelised, allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Üks tuntumaid teoseid on "Maastik surnukehaga".

 
Claude Lorrain. "Odüsseus tagastab Chryseise tütre", 1650, õli, lõuend. Louvre

Teine tuntud maastikumaalija oli Claude Lorrain, kelle maalidel on kaugusse suunduvad vaated, esiplaanil puudegrupid, sambad ja varemed. Tema töödes valitseb selgus ja rahu. Lorraini kuulsaim teos on "Odysseuse tagastab Chryseise tütre".

Muusika muuda

  Pikemalt artiklis Barokk (muusika)

Barokk Eestis muuda

 
Kadrioru loss 2022

Eestis väljendus barokk peamiselt arhitektuuris. Siinses ehitusstiilis on see jälgitav umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskuju Eestis oli klassitsistlikult rangejooneline Madalmaade barokk ehk barokk-klassitsism, mis jõudis siia Rootsi vahendusel. Barokkarhitektuuri näideteks Eestis on itaalia arhitekti Niccolò Michetti projekteeritud Kadrioru loss ning Palmse mõisa härrastemaja.

Itaalia, osalt ka Saksamaa, ülidekooririkas barokk ning selle peenem ja elegantsem vorm rokokoo ei juurdunud Eesti arhitektuuris olulisel määral.

18. sajandi teisel poolel (alates umbes 1760.–1790. aastatest) segunes barokk tasapisi klassitsismi elementidega. Selliseid segastiile nimetatakse hilisbarokiks või varaklassitsismiks. Barokki jäljendati ka 19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul – seda stiili nimetatakse uusbarokiks ehk neobarokiks või pseudobarokiks. Tihtipeale esines uusbarokk käsikäes 1890. aastate lõpus levima hakanud juugendstiiliga ja ei olnud viimasest alati eristatav (näiteks Laupa mõisa härrastemaja (1913)). Uusbarokk (koos juugendiga) levis Eesti arhitektuuris 1930. aastate lõpuni; perioodi lõpuosas segunes see rahulikuma heimat- ja rahvusromantistliku stiiliga (näiteks Kadrioru administratiivhoone).

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Anu Allikvee. Stiilikirjeldused õpetajatele. Näituse Mikkel 10 materjalid. Eesti Kunstimuuseum 2007.

Vaata ka muuda