Ava peamenüü

Alraunijuur (Mandragorae radix) on alrauni perekonda kuuluva taime juur.

Käeolevas artiklis käsitletakse alraunijuurena hariliku alrauni maa-alust organit, mida praegu kasutatakse droogina (harvemini on droogiks ka lehed, viljad ja seemned). (Raal, 548:2010). Varasematel aegadel on teda kasutatud kultus-, toidu-, ravim-, viljakus-, mürk- ja nõiataime ning hallutsinogeenina ja kaubaartiklina.

Et ta meenutab vahel naise, vahel mehe keha või fallost, siis on juurele omistatud ajalooliselt mitmesuguseid imeomadusi. Ristiusu levimine alandas usku alrauni maagiasse, sest taime hakati seostama kurjade vaimude, deemonite ja saatanaga.[1]

Eriline seos on alraunijuurel nõidade ja nende kunstiga, neist on valmistatud salve ja kasutatud "nõialennul".

Mõnede allikate kohaselt peetakse alraunijuurt reliktseks nähtuseks.

Alraunijuured

Tänapäeval on alraun ravimtaimena vähe tuntud, kuid tarvitatakse valu leevendamiseks välispidiselt reuma, podagra ning kasvajate korral. (Raal, 549:2010)

PiiblitaimRedigeeri

Esimeses Moosese raamatus on viljastumisel alrauni abi vajanud Raahel.

UskumusedRedigeeri

Usutakse, et kui panna raha koos alraunijuurega karpi, kahekordistub see ühe ööga. (Laansoo, 2011)

Usutavasti annab reedel valge veini pudelisse pandud alraunijuur, kui teda siidist ja sametist kotis kaasas kanda, kandjale suure seksuaalse jõu ja veetluse vastassugupoolele. Kui juur aga abieluvoodis padja alla panna, mõjutab ta armastajapaari kirglikkust (Laansoo, 2011), voodi alla pannes aga soodustabviljastumist.

LegendidRedigeeri

Alraunijuurt võib maa seest üles võtta ainult öösel, parem, kui korjeks valida täiskuuöö. Juuri võib kaevata see, kes neid hiljem kasutada kavatseb, muidu kaotavat juured oma maagilise toime. Keskaegse legendi järgi usuti, et juurt maast välja tõmmates on kuulda kõrvulukustavat karjet ja juurest hakkab eralduma verd (Laansoo, 2011), või ka et maast väljatõmbamise hetkel on kuulda õudset karjet ning inimene läheb hulluks. (Raal, 549:2010)

"Elava alraunijuure karje" müüdi loojaks peetakse Flavius Josephust (93 pKr), kes soovitas juurekorjel abiks võtta näljase koera (koera tuli paar päeva söömata hoida).

Keemiline koostis (osaline)Redigeeri

Harilik alraun sisaldab alkaloide: L-hüostsüamiini, L-skopolamiini, belladoniini, norhüastsüamiini, mandragoriini (tõenäoliselt identne atropiiniga) jt.

Juur sisaldab sitosterooli, suhkruid ramnoosi, glükoosi, fruktoosi, sahharoosi.[2]

KultuurisRedigeeri

Kreeka ja RoomaRedigeeri

"Odüsseias" (4.221) on viide ravimile pharmakon nēpenthēs (φάρμακον νηπενθής), mida Helena veinisse lisab esilekutsumaks külastajatel, kes Odüsseust leinasid, mäletamatust (unustust); on pakutud, et selleks ravimiks võis olla alraun.[3] 'Märkus: Idas valmistati oopiumist segu nepenthe see sisaldas kanepi kuivatatud isikuid koos ülemiste varrelehtedega (Meditsiinisõnastikus aga kannab hariliku kanepi (Cannabis sativa) õite, õievarte ja ülemiste peenemate võrsete jahvatis nimetust marihuaana), oopiumi, beetlipähkleid (areekapähklid), vürtse ja suhkrut, mis vormiti pilliks. (Piippo ja Salo, 261:2007)

Kreekas kutsuti alrauni(juurt) Kirke järgi Circeium (või Circaea, Circaeum, Circaen).(Piippo ja Salo, 245:2007; Dioskorides "De Materia Medica"; Plinius "Looduslugu")

InglismaaRedigeeri

ItaaliaRedigeeri

Nõukogude LiitRedigeeri

Aleksander Solženitsõni 1968. aastal ilmunud kaheosalises romaanis "Vähktõvekorpus" võis peategelane Oleg Kostoglotov omal jõul mao pahaloomulise kasvaja raviks kasutada salaravimit – Õsõk-Köli äärest pärit taime juurt. (Vk, lk 68) Tema kapikesest leiti peaarsti külaskäigule eelnenud kontrollkäigu ajal pruunika vedelikuga täidetud väike pudelike. (Vk, lk 179) Kostoglotov hoiatas seltsimeest, et pudeli sisu ei tohi nahale valada, pesemata jättes võib surm saabuda, ega ka nuusutada. Juur pärineb Issõk-Kuli järve äärest ja pandud viina sisse likku. Seltsimees J.A. arvates oli tegu käokingaga (Vk, lk 180), kuid teised allikad mainivad alraunijuurt.

Raviaine ja/või anesteetikuminaRedigeeri

Hüoskiin (mõnede allikate kohaselt skopolamiin) on tugevatoimeline alkaloid, mis tarvitades põhjustab hallutsinatsioone, deliiriumit ja suurtes annustes ka koomaseisundit.[6]

Droogiks kasutataval alraunijuurel on valu leevendav ja uimastav toime ning teda kasutatakse ametliku droogina Prantsusmaal ja Hispaanias.

AjaloolistRedigeeri

Vaarao Tutanhamoni hauakambrisse jäeti üksteist alraunijuurt. Arvatakse, et taime uimastavaid omadusi tundsid egiptlastele lisaks ka babüloonlased jt.

Juba Vana-Kreeka arst Hippokrates Kosilt (umbes 460 – umbes 370 eKr) teadis alrauniga ravitseda sügavat depressiooni ja ängistust, kuid veinile lisatav annus pidi olema piisav, et mitte deliiriumisse langeda.[8]

Osade allikate kohaselt kirjeldas alrauni ka Aristotelese õpilane Vana-Kreeka filosoof Theophrastos (u 372 eKr Eresos288 eKr), kuid teiste kohaselt võis ta kirjeldada musta belladonnat (Atropa belladonna).[9]

Alraunijuure koore (tol ajal nii M. vernalis, M. foemina kui ka M. autumnalis) alkoholitinktuuri manustamist kirgurgiliste protseduuride ajal anesteetikumina on kirjeldanud juba Kreeka arst Pediacus Dioscorides (60 pKr)[10], kes praktiseeris Nero armees kirurgina.

Vana-Rooma riigiametniku ja ajaloolase ning kirjaniku Plinius Vanema ajal anti patsientidele enne jäsemete amputeerimist või ka valude korral närida alraunijuurt. Lisaks juure närimisele, anti teda ka juuremahlana vee või veiniga segatult valude, krampide, maania ja nukrameelsuse korral.

Närvisüsteemi ja selle osade manipuleerimiseks kasutati "ühendtaimi" (kombinatsiooni), milles lisaks alraunile olid unimagun, täpiline surmaputk ja koera-pöörirohi. (Carter, 2003) Tegemist võis olla Bolognas leiutatud nn spongia somnifera'ga, mida immutati alrauni, äädika, oopiumi, mürksalati,hariliku puuvõõriku (Viscum album), mooruspuumahla ja juba mainitud täpilise surmaputkega. Käsna kasutati lõikuste ajal tuimestina ja ka unepuuduse korral.[1]

Hildegard von Bingeni (1098–1179 pKr) arvates põhjustas alrauni tarvitamine "illusioone".

Mõnede allikate kohaselt süüdistasid inkvisiitorid Jeanne d'Arci 1431. aasta kohtuprotsessil selles, et ta olevat haava ravinud "alraunijuure võlujõuga"[11] (Carter, 2003).

Briti arst ja anestesioloog Sir Benjamin Ward Richardson (31. oktoober 1828 – 21. november 1896) otsis anesteetikume ja viis mitmete ainetega, sh alraunijuure alkoholiekstraktiga, läbi loom- ja inimkatseid (enda peal), kuid alraunijuure kõrvaltoimeid (ta muutis uimaseks) pidas ta kasusaamisel liigseteks. (Melvin D. Joesten jt, 5:2007)

Farmakoloogiline toimeRedigeeri

 Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Alraunijuur evib inimestel hallutsinogeenseid toimeid, neid omistatakse tropaanalkaloididele, mis on antikolinergilised ja pärsivad parasümpaatilist närvisüsteemi. Sinikka Piippo ja Ulla Salo meelest taim suguiha ilmselt ei suurenda, kuigi alkaloidid võivad armurohulaadset mõju avaldada, pigem võib taim esile tuua isiksuse varjatud külgi ja vabastada hetkeks mõningaist kammitsaist. (Piippo ja Salo 246:2007)

Juure tarvitamisel tuleb kaaluda mürgistuse ja hallutsinogeense hetkeolu vahelisi tegureid, sest erutus, rahutus, hallutsinatsioonid võivad viia sügavasse transsi, aga ka hulluse ja surmani hingamise halvamise läbi. (Piippo ja Salo 247:2007)

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 (Piippo ja Salo, 246:2007)
  2. Christian Rätsch, The Encyclopedia of Psychoactive Plants: Ethnopharmacology and Its Applications, 2005, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 19. septembril 2017) inglise keeles
  3. W. Sneader, Drug Discovery. A History., lk 32, 2005 John Wiley & Sons Ltd, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  4. Mandragora / Alruin Mandragora antroposofisch bekeken vlgs Wilhelm Pelikan, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  5. "Kogutud teosed (William Shakespeare)" Henry VI Part Two Act III, Sc. 2
  6. 6,0 6,1 Anthony John Carter, Myths and mandrakes, J R Soc Med. 2003 märts; 96(3): 144–147, PMCID: PMC539425, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  7. Melvin D. Joesten, John L. Hogg, Mary E. Castellion, The World of Chemistry: Essentials: Essentials, lk 5, 2007, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  8. Cheryll Williams, Medicinal Plants in Australia Volume 4: An Antipodean Apothecary, lk 344, 2013, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  9. William Smith, Charles Anthon, "A Dictionary of Greek and Roman Antiquities", lk 613, 1843, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  10. Anthony John Carter, Narcosis and nightshade, BMJ. 21. detsember 1996; 313(7072): 1630–1632, veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles
  11. Bonnie Wheeler, Charles T. Wood, "Fresh Verdicts on Joan of Arc", lk 297, 1996, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri