Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib taimeliigist; folkloori mõiste kohta vaata Alraun (folkloor)

Harilik alraun (Mandragora officinarum) on taimeliik alrauni perekonnast.[2]

Harilik alraun
Mandragora officinarum 002.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Maavitsalaadsed Solanales
Sugukond Maavitsalised Solanaceae
Perekond Alraun Mandragora
Liik Harilik alraun
Binaarne nimetus
Mandragora officinarum
L., 1753
Sünonüümid
  • Atropa acaulis Stokes, 1812
  • Atropa humilis Salisb., 1796
  • Atropa mandragora L., nom. illeg., 1759
  • Mandragora acaulis Gaertn., 1791
  • Mandragora autumnalis Bertol., 1820
  • Mandragora foemina Garsault, 1764
  • Mandragora haussknechtii Heldr., 1886
  • Mandragora hispanica Vierh., 1915
  • Mandragora × hybrida Hausskn. & Heldr., 1886
  • Mandragora mas Garsault, 1764
  • Mandragora microcarpa Bertol., 1835
  • Mandragora neglecta G.Don ex Loudon, 1830
  • Mandragora praecox Sweet, 1827
  • Mandragora vernalis Bertol., 1824[1][1]

Harilikku alrauni on kasutatud kultus-, toidu-, ravim-, viljakus-, mürk- ja nõiataime ning hallutsionogeenina, kaubaartiklina ja botaanikaaedades eksponaadina.

Botaaniline lühikirjeldusRedigeeri

Harilik alraun on mitmeaastane rohttaim, kes kasvuperioodil moodustab maad ligi hoidva tugeva lehepuhma. Lehed võivad kasvada kuni 30 cm pikkusteks ja 6 cm laiusteks.

Õied on taimel rohekaskollased (Piippo ja Salo, 244:2007) valkjad, kuid mõnel isendil punakad.

Hariliku alrauni vili on ümara kujuga 2–3 cm suurune mari ja see meenutab õuna. (Raal, 548:2010)

Hariliku alrauni juur kasvab erinevatel andmetel 60–100 cm pikkuseks. Juure harunemine võib vaatlejale meenutada inimese kuju.

VarieteedidRedigeeri

Looduslikult kasvab taim Põhja-Itaaliast Balkanini. Kuid nüüdisajal kasvatatakse taime ka seemnttest koduaedade tarbeks. Harilikul arlaraunil teatakse mitmeid varieteete:

  • Mandragora officinarum L. var. haussknechtii
  • Mandragora officinarum L. var. hybrida
  • Mandragora officinarum L. var. officinarum
  • Mandragora officinarum L. var. vernalis.[3]
 
Alrauni viljad

Harilik alraun kasvab Põhja-Aafrikas (Alžeerias, Marokos, Tuneesias) ja Euroopa edelasosas (Jugoslaavias, Kreekas, Itaalias, Portugalis, Hispaanias) ja Aasia lääneosas (Iisraelis, Jordaanias, Liibanonis, Süürias ja Türgis).[4]

Kultus- ja nõiataimenaRedigeeri

Harilikku alrauni peetakse kõige maagilisemaks taimeks. Alraun on mürgine narkootilise toimega taim, keda seostatakse keskaegse nõiakunstiga, kuna ta mõjuvat igasuguste nõiduste juures.

Usuti, et alrauniga võituna suudavad nõiad lennata, muutuda nähtamatuks või kehastuda kas linnuks või loomaks. (Laansoo, 2011)

Usuti alrauni omaja võimesse äratada armastust, olla terve ja võimekas ning kättesaamatu kurjadele needustele ja vaimudele.(Piippo ja Salo, 245:2007)

Uimastava taimenaRedigeeri

Alraun on väga mürgine taim, kelle suurtes kogustes tarvitamine põhjustab haigestumist, deliiriumi või aeglast surma.

Farmakoloogiline toimeRedigeeri

Hariliku alrauni taimeosad evivad teda himustavate ja tarbivate inimeste organismides psühhoaktiivseid toimeid.

Psühhoaktiivseid toimeid evivateks taimeosadeks on juured, juurekoor, lehed, viljad.

Alrauni marjadRedigeeri

Alrauni viljad, mida tuntakse ka armastuse õuntena, panevad mehe armuma, aga selleks tuleks õunu sööta mehele 20. jaanuari ööl. (Laansoo, 2011)

Mõnede allikate kohaselt evivad alrauni marjad inimorganismis psühhoaktiivseid toimeid.

Vanas Testamendis mainitud lemmelõõma suurendav taim, võis olla alraun.

Vahel on väidetud, et alrauni õuna meenutav vili, võis olla ka Aadama ja Eeva õun. (Piippo ja Salo, 245:2007)

AlraunijuurRedigeeri

  Pikemalt artiklis Alraunijuur
 
Alraunijuured

Alraunijuur on taime maa-alune organ. Et ta meenutab inimkeha või fallost, siis on juurele ajalooliselt mitmesuguseid imeomadusi omistatud.

Alraunijuur (Mandragorae radix), harvemini ka lehed, viljad ja seemned on droogiks. (Raal, 548:2010)

AlrauniveinRedigeeri

  Pikemalt artiklis Alraunivein

Alrauniveini kasutamisest armujookides jutustasid Theopastros ja Dioskorides. (Piippo ja Salo, 245:2007)

"Surmaveini" (morion, valmistati alraunijuure koorest) tunti Roomas, kus seda anti enne ristilöömist ja piinamist; ristilöödute laibad tuli tükeldada, sest teati et alraun toob kaasa surmalaadse une.(Piippo ja Salo, 245:2007)

ViljakustaimenaRedigeeri

Armumaagias peetakse alrauni kõige tõhusama toimega taimeks.

India rahvameditsiinis on taime peetud armurohuks. (Piippo ja Salo, 244:2007) Alraun on olnud armujookide levinud koostisosa.

Araabia maades kannavad vähenenud seksuaalse jõuga mehed alraunist tehtud keed kui mehelikkust tõstvat amuletina. Naised, kes ootasid järglasteks poega, tarvitasid alrauni.

Alrauni kuivatatud ja pulbriks hõõrutud lehetükike punase või valge veiniga kindlustab kirgliku armuöö.

NimetusedRedigeeri

Armujumalanna Aphroditet kutsuti Mandragoritiseks. (Piippo ja Salo, 245:2007)

Taime nimetus aga tähendab tõlkes inimdraakonit. (Laansoo, 2011)

Taime nimi võib tuleneda sõnadest

  • man (inimene) + dragon (lohe või võimekas mees)
või

assüüriakeelsest nimest nam tar ira (Namtari meherohi);

või
  • sanskritikeelsetest sõnadest mandros (uni) ja agora (naine). (Piippo ja Salo, 244:2007)

Araabia keeles on alraun abu'lruh (hinguse meister). Peetakse võimalikuks, et eelislamistlikes araabia maades peeti teda jumalaks, islami tulekuga aga muutus taim kurjuse kehastuseks ja teda kutsuti nimetustega Baydal-jinn (kuradi munad) või Tufak al-jinn (kuradi õunad). (Piippo ja Salo, 244:2007) Ka kuradiküünlaks või kuradi valguseks. See tulenevat vanast uskumusest, et alrauni lehed hiilgavad pimeduses. (Laansoo, 2011)

Indias on taime kutsutud lakshmana'ks (õnne märk) (Piippo ja Salo, 245:2007)

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Ungricht, Stefan; Knapp, Sandra & Press, John R. (1998). "A revision of the genus Mandragora (Solanaceae)". Bulletin of the Natural History Museum (Botany Series) 28 (1): 17–40. Vaadatud 31.03.2015. 
  2. Eestikeelsete taimenimede andmebaas, Mandragora officinarum L., veebiversioon (vaadatud 19. septembril 2017)
  3. Christian Rätsch, The Encyclopedia of Psychoactive Plants: Ethnopharmacology and Its Applications, 2005, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 19. septembril 2017) inglise keeles
  4. Cheryll Williams, Medicinal Plants in Australia Volume 4: An Antipodean Apothecary, lk 345, 2013, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 20. septembril 2017) inglise keeles

KirjandusRedigeeri