Viljatusravi
Viljatusravi on meditsiiniline protseduur, mille eesmärk on saavutada rasestumine neil, kellel on see loomulikul viisil raskendatud.
Eestis on mitmeid ravimeetodeid, mille Haigekassa kuni 41-aastaste ravikindlustatud naiste puhul kompenseerib.
2015. aastal tehti Eestis 2834 viljatusravitsüklit – siirati 4467 embrüot või sügooti.[1]
Meetodid muuda
Viljatuse põhjuseid on mitmeid, seepärast kasutatakse viljatusravis erinevaid meetodeid.
Külmutatud embrüo siirdamine muuda
Külmutatud embrüo siirdamise ehk FET (frozen embryo transfer)[2] käigus siiratakse kateetriga emakaõõnde embrüod, mis on üles sulatatud ja ette valmistatud. Korraga siiratakse üks või kaks embrüot.[3][4]
Kehaväline viljastamine muuda
Kehavälise viljastamise ehk IVF (in vitro fertilization)[2] käigus asetatakse Petri tassile munarakk ja seemnerakud, mis viljastavad ise munaraku.[4]
Seda meetodit peetakse kõige efektiivsemaks.[5]
Inseminatsioon muuda
Inseminatsioon ehk IUI (intrauterine insemination) on töödeldud sperma ajastatud viimine emakaõõnde.[2]
Seda meetodit kasutatakse mehepoolse kergema viljatuse ja emakakaela probleemidest tingitud lastetuse raviks. Seda protseduuri haigekassa ei kompenseeri.[5]
Seemneraku intratsütoplasmaatiline injektsioon muuda
Seemneraku intratsütoplasmaatilise injektsiooni ehk ICSI (intracytoplasmic sperm injection) käigus süstitakse seemnerakk munaraku tsütoplasmasse.[4]
Protseduuri käigus valitakse välja üks seemnerakk, mis süstitakse munarakku. Viljastunud munarakk areneb inkubaatoris 2–5 päeva. Seejärel valitakse siirdamiseks välja 1–3 embrüot. Ülejäänud embrüod külmutatakse, säilitatakse ja kasutatakse vajadusel hiljem.
Meetodit kasutatakse peamiselt raskema mehepoolse viljatuse korral või kui IVF-protseduuris jäi munarakkude viljastumine ebapiisavaks.[6]
ICSI-t kasutati 2015. aastal Eestis kehavälise viljastamise protseduuridest kõige enam.[1]
Spermatosoidide saamine munandibiopsia teel muuda
Spermatosoidide saamine munandibiopsia teel ehk TESA (testicular epididymal sperm aspiration) on kirurgiline protseduur, mille käigus aspireeritakse seemnerakud munandist.
Meetodit kasutatakse raske meheviljatuse korral.[4]
Doonorseemne- ja munarakud muuda
Doonorseemnerakke kasutatakse raske spermapatoloogia puhul nii IUI- kui ka IVF-protseduuridel. Aga ka juhul, kui naisel puudub sobiv partner.[2]
Doonormunarakke kasutatakse juhul, kui naise enda munarakud pole piisavalt viljakad – näiteks naistel, kel on varajane menopaus või kelle viljakus on vähenenud vähi või kiiritusravi tõttu.[3]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 "Statistika näitab viljatusravi kasutamise mõningat vähenemist". Tervise arengu instituut. 20.7.2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.11.2017. Vaadatud 3.07.2017.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Viljatusravi". lapsesoov.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.03.2017. Vaadatud 3.7.2017.
- ↑ 3,0 3,1 Ele-Liis Kreek (31.1.2017). "Rasedus – doonormunarakkude abil". viljakus.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.11.2017. Vaadatud 3.7.2017.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 "Erialasõnastik". lapsesoov.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 18.09.2016. Vaadatud 3.5.2017.
- ↑ 5,0 5,1 "Viljatusravi protseduurid". itk.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 14.07.2017. Vaadatud 3.7.2017.
- ↑ Ele-Liis Kreek (19.9.2016). "Kunstlik viljastamine: mis on IUI, IVF, ICSI?". viljakus.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.11.2017. Vaadatud 3.7.2017.