Ava peamenüü

Täpiline surmaputk (Conium maculatum) on sarikaliste sugukonda surmaputke perekonda kuuluv kaheaastane rohttaim.

Täpiline surmaputk
Conium.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Sarikalaadsed Apiales
Sugukond Sarikalised Apiaceae
Perekond Surmaputk Conium
Liik Täpiline surmaputk
Binaarne nimetus
Conium maculatum
L.
19. sajandi joonistus täpilisest surmaputkest
Viljad

Sisukord

Levila ja kasvukohtRedigeeri

Kasvab looduslikult Lõuna- ja Kesk-Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas, tulnukana Põhja-Ameerikas, Tšiilis ning Põhja-Euroopas. Eestis hajusalt. Kasvab enamasti prahipaikades, elamute ümbruses, teeservadel ja võsastikes. Looduslikes tingimustes sagedamini lamminiidul, metsaservades, mererannikul.

KirjeldusRedigeeri

Taim kasvab 60–120 (harvem 180) cm kõrguseks. Õitseb Eestis juunist septembrini. Osakatis ja katis koosnevad 3–5(6) kolmnurksest lehekesest, mis on alusel sageli kokkukasvanud ja allapoole kaldu. Osakatis enam-vähem ühekülgne, osasarikast lühem. Viljad paljad, kerajad, lainetäkiliste roietega. Liitsarikad 12–20 kareda kiirega. Lehed kaheli- või kolmelisulgjad, üldkujult laikolmnurksed, hallikasrohelised, paljad, kuni 50 cm pikad. Vars paljas, harunev, vahel sinaka kirmega, alusel punakate laikudega. Õied valged. Taimel ebameeldiv lehk. Mürgine. [1][2]

AjaluguRedigeeri

Täpilise surmaputke kasutamisel on väga pikk ajalugu. Antiik-Kreekas hukati sellega kurjategijaid. Siiski on vaieldud selle üle, kas kreeklased kasutasid hukkamiseks surmaputke või mürkputke, sest surmaputke nimetati vanas kirjanduses samuti cicuta. Platoni kirjelduse järgi Sokratese surmast võib oletada, et oli tegu oli surmaputkeleotisega. Kui lugeda Simon Pauli kirjeldust aastast 1648, siis pole kahtlust, et taim, mida ta nimetab cicuta'ks, on tegelikult surmaputk.

Carl von Linné valis selle taime ladinakeelseks nimetuseks Conium (lähtudes kreekakeelsest sõnast konos, mis tähendab 'vurrkanni', sest kogemata söömine kutsub esile peapööritust; kone - "surmamine").[2]

KasutamineRedigeeri

Täpilist surmaputke on kasutatud meditsiinilistel eesmärkidel. Kuni 20. sajandini oli ta kasutuses valuvaigistina. Õiges koguses on surmaputkel valuvaigistav toime. Välispidisel kasutamisel on selle taime mahlal tuimestav mõju. [2] [3]

ToksilisusRedigeeri

Varjulistes ja pimedates kohtades kasvavad taimed on mürgisemad. Surmaputk sisaldab mitmeid mürgiseid alkaloide, eelkõige koniini. Kõige rohkem sisaldavad koniini küpsemata viljad, kõige ohutum on juur (siiski mürgine). Osa mürke lagunevad kuivatamisel, kuid siiski pole taime tarvitamine ohutu.

Täpilise surmaputke juurt võib segamini ajada mädarõika, pastinaagi või peterselli juurtega. Ka on lehed üsna sarnased peterselli lehtedega. Surmaputk on ohtlik ka kariloomadele. Suurele kariloomale võib saada saatuslikuks paar kilogrammi surmaputke. [2] [3].

MürgistusnähudRedigeeri

Mürgitusnähud on kõrvetustunne suus, nägemishäired ja nõrkus jalgades. Rasketes mürgistusnähtude korral tekib keelehalvatus, pupillide laienemine, peapööritus, oksendamine, kõhulahtisus, sügelemine ja külmatunne, seejärel tuimus ja halvatus alates labajalgadest kuni häälepaelteni. Surm saabub viie tunni pärast hingamislihaste täieliku halvatuse tagajärjel. Kiire abiandmisega ja kunstliku hingamise tegemisega on õnnestunud kannatanuid päästa, halvatus ja lihaste nõrkus püsivad aga kaua [2].

ViitedRedigeeri

  1. Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2010. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 208
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Nielsen, H., 1990, Mürktaimed, Tallinn "Valgus", lk 110
  3. 3,0 3,1 "Täpiline surmaputk".

VälislingidRedigeeri