Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib toiduainest; taimeliigi kohta vaata artiklit Aed-mädarõigas; perekonna kohta vaata artiklit Mädarõigas (perekond)

Mädarõika juured

Mädarõigas ehk piprajuur on koduaedades poolenisti umbrohuna kasvava püsikköögivilja aed-mädarõika juur, mida kasutatakse nii kulinaarias kui ka rahvameditsiinis.

AjaluguRedigeeri

Slaavlased kasvatavad mädarõigast 9. sajandist. Kesk-Euroopas hakati seda kasvatama alates 12. sajandist. 14. sajandil alustasid kasvatamist sakslased, umbes kaks sajandit hiljem inglased ja prantslased.[1]

Toiteväärtus ja biokeemiline koostisRedigeeri

Juur sisaldab 75% vett ja 15–30% süsivesikuid. Teravapõletava maitse annavad juurele glükonasturtsiin ja allüülsinepiõli. Mineraalainete sisalduselt ületab mädarõikajuur teised juurviljad, C-vitamiini hulgalt läheneb sidrunile (lehtedes on C-vitamiini kaks korda rohkem kui sidrunis). Võrdlemisi rohkelt on naatriumi ja kaltsiumi.[1]

KasutamineRedigeeri

KulinaariasRedigeeri

Värsket juurt kasutatakse toorelt, sest keetes iseloomulik maitse kaob. Riivitud juur sobib liha ja kala juurde teravaks lisandiks. Eriti hästi loomaliha ja suitsulõhega. Veel kasutatakse seda kapsasalatis, dipikastmetes, toorjuustudes, majoneesis, täidetud avokaadode maitsestamiseks ja punapeedi marineerimisel. Terava maitse leevendamiseks segatakse mädarõigast hapukoore, õunapüree ja riivitud õunaga.

Lehti ja juurt kasutatakse kurkide, kõrvitsa ja teiste köögiviljade sissetegemisel.

RaviminaRedigeeri

Meditsiinilisel otstarbel kasutatakse mädarõika kuivatatud juurt, sellest pressitud mahla või droogist valmistatud preparaate.[1] Kasutatakse isutuse ja seedehäirete raviks. Aitab ka kuseteede infektsioonide, köha ja bronhiidi puhul. Välispidiselt sobib mädarõika vesilahus kurgu kuristamiseks ja lihasevalude puhul pealemäärimiseks. Kasutatakse salvide ja geelide koostises ning homöopaatias.

Juurest ja lehtedest saab kollast värvainet.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Raal.A., Tervist ja vürtsi maailma ravimtaimedest, Valgus 2005.

VälislingidRedigeeri