Uurali algkeel
Uurali algkeel (ka Uurali aluskeel, alguurali keel) on hüpoteetiline keeleteadlaste rekonstrueeritud algkeel, millest pärinevad kõik Uurali keelkonna keeled.
Alguurali keelt räägiti kusagil Uurali mäestiku läheduses, kuid täpsema asukoha osas lähevad uurijate arvamused lahku: tavaliselt on välja pakutud paiku Volga jõe vesikonnas Uuralitest Euroopa poole jääval alal, kuid mõned paigutavad selle hoopis Siberisse. Traditsioonilise keeleteadlaste seisukoha järgi jagunes Uurali algkeel umbes 4000 aastat eKr samojeedi ja soome-ugri algkeeleks. Uurali algkeele laialilevimist on seostatud tüüpilise kammkeraamika kultuuriga (umbes 3900–3500 aastat eKr). Osa uurijatest on viimasel ajal asunud toetama alguurali hilisemat dateerimist: selle lagunemist lääne-, kesk- ja idauurali keelteks umbes 2000/1900 aastat eKr ja levimist Seima-Turbino võrgustiku kaudu (u 1900–1600 eKr).
On arvamusi, et alguurali keel oli suguluses jukagiiri, altai ja/või indoeuroopa keeltega, samuti et Uurali algkeelt pole tegelikult eksisteerinud ja Uurali keelkonna harud on eraldiseisvad keelkonnad, kuid sellised seisukohad pole laiemat tunnustust leidnud.
Sugulaskeeled
muudaKuigi Uurali algkeelel olid tõenäoliselt ka sõsarkeeled (nn para-Uurali keeled ehk Uurali eellaskeele teised järglased), ei ole neid veenvalt identifitseerida suudetud. Sõsarkeeled on arvatavasti kas hääbunud või Uurali algkeelest niivõrd erinevad, et omavahelist sugulust pole võimalik tuvastada. Mõned uurijad on küll välja pakkunud idee Uurali keelte sugulusest mõne teise (eelkõige jukagiiri, indoeuroopa või altai) keelkonnaga, kuid neid seisukohti pole laiemalt aktsepteeritud.[1][2] Samamoodi on laiema toetuseta jäänud mõnede uurijate arvamus, et Uurali algkeeli oli mitu ja neid ühendas ühiseks suhtluseks kasutatav lingua franca või et Uurali algkeelt ega Uurali keelkonda pole kunagi eksisteerinud, kuna Uurali keelte rühmad pole tegelikult omavahel sugulusseoses ja moodustavad hoopis eraldiseisvad keelkonnad.[3][4]
Kõnelejaskond
muudaJuha Janhuneni hinnangul peegeldab Uurali algkeele sõnavara (näiteks: vibu *yïngsi, nool *nyïxli, suusk *suksi, aer *suxi-, kala *kala, muna *muna, pesa *pesa, küttima *nyoxi-) selle kõnelejate mesoliitilist küttide-korilaste eluviisi. Janhuneni arvates puuduvad rekonstrueeritud algkeeles igasugused kindlad viited põllumajandusele, karjakasvatusele ja suurematele ühiskondlikele uuendustele. Teiste uurijate seas on siiski levinud seisukoht, et alguurali keeles leiduvad mõned metallurgiaga seotud sõnad, näiteks *wäśka/*wäcka "metall/vask/pronks", ja et see esindab eneoliitilist (neoliitikumi ja pronksiaja vaheline siirdejärk) kultuuri.[5][6] Arvestades kunagiste keelekogukondade keskmist suurust ja algkeelte kujunemist piiratud territooriumitel, on Janhunen Uurali algkeele kõnelejaskonnaks hinnanud maksimaalselt paar tuhat inimest.[7] Arvatakse, et nagu keeled ikka, koosnes ka alguurali keel mitmetest murretest.[8]
Algkodu
muudaUurali algkeele päritolukoha kindlakstegemiseks on kasutatud erinevaid meetodeid. Algkodu on paigutatud Uuralite lähistele, kuna algkeeles on sõnad puuliikide (näiteks alpi seedermänd – algkeele *sïksi; siberi nulg – *ńulka) tähistamiseks, mida Kama ja Petšora jõgedest lääne pool ei kasva.[9] Uurali keelte tüpoloogilist sarnasust ida pool asuvate altai keeltega on nähtud tõendina Uurali keelte idapoolsest, tõenäoliselt Siberi päritolust.[10] Teisalt on arvatud, et sarnasus võib olla juhuslik, kuna sõnavara võrdlus keelkondade omavahelisi varaseid kontakte ei kinnita.[11] Uurali algkodu on püütud määrata ka kõige vanema keelkonna sees toimunud lahknemise ja sügavaima keelkonna sees oleva keeltevahelise piiri kaudu, kuid kuna uurijate arvamused lähevad selles osas lahku, on jõutud erinevatele järeldustele. Näiteks Janhunen võtab aluseks samojeedi ja handi-mansi keelte vahelise lõhe ja paigutab algkodu Obi ja Jenissei vesikondade veelahkme piirkonda Siberis[12], Jaakko Häkkineni arvates, kes samojeedi keelte esmast eraldumist ei toeta, näitab sama meetod algkoduna aga Kama-Vjatka piirkonda. Algkodu on otsitud ka keelkonna geograafilise leviala "gravitatsioonikeskme" põhimõtte järgi, mis Asko Parpola arvates osutab samuti Kama-Vjatka piirkonnale.[13] Samas Petri Kallio ei pea "gravitatsioonikeskme" meetodit usaldusväärseks, kuna on mitmeid teadaolevaid näiteid keelerühmadest, mille puhul see ei kehti.[14]
Uurali algkeeles leiduvate oletatavate indoeuroopa laensõnade tõttu on arvatud, et Uurali algkeel pidi asuma lähedal indoeuroopa või sellest välja arenenud indoiraani või indoaarja algkeelele. Kuna indoeuroopa algkeelt on paigutatud Samaara piirkonda Alam-Volgal ja indoiraani algkeelt laiemasse Uuralite piirkonda, on järeldatud, et Uurali algkeelt kõneldi Euroopas, täpsemalt kusagil Volga-Oka piirkonnast Uuraliteni ulatuval alal.[6][15] Lähtudes arvatavast alguurali metallurgiaga seotud sõnavarast (nii algupärasest kui laenatud) on selle algkodu otsitud arheoloogiliste kultuuride alalt, kus metallurgia on olnud olulisel kohal. Nii on näiteks Jaakko Häkkinen arvanud, et Uurali algkeelt kõneldi Volga lisajõgede Kama ja Vjatka jõgikonnas asunud Garino-Bori kultuuris, mille käsutuses olid rikkalikud metallivarud.[16][17] Teisalt on Uurali ja indoeuroopa sõnavaralisi paralleele ja indoeuroopa algkeele paiknemist Euroopas ka mitteküllaldaselt tõendatuks peetud.[12]
Mart Rannut peab Volga-Kama piirkonna eeldatavat tollast rahvaarvu liiga väikeseks, et see oleks võimaldanud neil Põhja-Euroopas laialt levida ja teised rahvad välja tõrjuda. Tõenäolisem algkodu on Rannuti järgi märksa lõuna pool asunud ja kliimamuutuste tõttu hiljem kahanenud metsamassiiv. Uurali ja indoeuroopa hõimude kokkupuutekohana näeb ta Altai mägede ja Kaspia mere vahelist ala.[18]
Erinevaid argumente arvestades on Asko Parpola välja pakkunud, et varast Uurali algkeelt kõneldi Volgo-Kama ja Kama kultuurides ja hilist Uurali algkeelt nende järglaskultuurides (Novo-Il’ini, Garino-Bori ja Yurtiki) Kama-Vjatka ja võib-olla ka Belaja jõgikondades. Kama-Vjatka piirkonda pidasid Uurali algkoduks ka 1950. kuni 1970. aastate Vene arheoloogid.[17] Petri Kallio hinnangul on kõige paremini põhjendatud algkodu kandidaadid Volga-Oka ja Volga-Kama piirkonnad. Volga-Oka piirkonna tugevusena on nimetatud selle olemist pikaajaliseks kultuuriliste uuenduste piirkonnaks, kus pidevalt tekkis rahvastiku ülejääki ja kultuurilist loovust. Traditsioonilist Uurali algkeele dateerimist järgivad Volga-Oka algkodu toetajad on Uurali algkeelt seostanud Ljalovo arheoloogilise kultuuriga (u 5000–3650 eKr), hilisema dateerimise pooldaja Kallio aga Volossovo kultuuriga (u 3650–1900 eKr).[14] Kallio pakub välja, et algselt Volga-Oka piirkonnas Volossovo kultuuriga seotud algkeel võis oma hilisemas järgus levida Volga-Kama piirkonda.[19] Daniel Abondolo hinnangul oli algkoduks üsna suur ja hõredalt asustatud piirkond Uurali mäestiku lõunapoolse otsa läheduses.[20] Mõned uurijad on välja pakkunud idee ulatuslikust algkodust, mis hõlmas muuhulgas ka nii Volga-Oka kui Volga-Kama alad. Kallio algkodu (selle keeleteaduslikus tähenduses) asetsemist nii laial territooriumil võimalikuks ei pea.[14] Siberi algkodu hüpoteesi, mida on toetanud näiteks Juha Janhunen[12] ja Vladimir Napolskih, on enamik tänapäeva uraliste tagasi lükanud.[21]
Täiesti erineva algkodu hüpoteesi on esitanud Kalevi Wiik, kelle arvates näitavad arheoloogia, geneetika jt teadusharude andmed, et Uurali keelt[22] (või keeli) kõneldi viimasel jääajal eksisteerinud Ukraina refuugiumis, kust see jää taandudes levis Põhja-Euroopasse.[23] Wiik peab võimalikuks, et enne Ukraina refuugiumit oli varane Uurali keelekuju levinud Gravette kultuuri (28 000–18 000 aastat tagasi) idaosas ja et omakorda enne seda oli tegu ühe Aurignaci kultuuri (40 000–28 000 aastat tagasi) väikekeelega.[24] Mõned teisedki keeleteadlased ja arheoloogid on Wiikiga sarnastel seisukohtadel[25][26], kuid valdavalt on teised uurijad tema lähenemise erinevaid aspekte põhjendamatuks või ümberlükatuks pidanud ja laiemat toetust see leidnud ei ole.[27]
Algkeele lagunemine
muudaAlgkeele lagunemisele eelnes selle levik laiemale alale. Janhunen peab Uurali algkeele ekspansiooni eelduseks selle kõnelejate eelisseisundit seoses asumisega strateegilisel positsioonil metsa- ja stepivööndi piiril või ka nende lähedust Euraasia kultuure metalliga varustanud maardlatele Uuralite lõunaosas.[28] Häkkineni arvates võis alguurali keeleala laienemist võimaldada paiknemine rikkalike metallivarude piirkonnas, mis tõi selle kõnelejatele jõukust ja prestiiži.[29] Mart Rannut näeb lagunemise põhjustena 3200. aasta paiku eKr toimunud looduskatastroofi, mille tagajärjel samojeedi rühm kaotas kontakti ülejäänud keelekogukonnaga, ja kliima kuivenemist 3. aastatuhande jooksul eKr, mis vähendas soomeugrilaste asualaks olnud suure metsamassiivi üksikuteks väiksemateks metsaaladeks ja nõrgendas nii nende omavahelisi keelekontakte.[18] Eeldades Uurali algkeele kõnelejate suhteliselt väikest arvukust, peab Janhunen selle ekspansiooni põhiliseks viisiks keelevahetust, mille käigus varem mitteuurali keeli kõnelenud rahvarühmad läksid üle Uurali keelele.[30] Levimist keelevahetuse teel usub ka Parpola.[31] Neist kadunud keeltest Uurali keeltesse jäänud substraat on mõnel juhul tuvastatud indoeuroopalikuna, teistel juhtudel jäänud aga tundmatuks (tinglikult on neid nimetatud paleoeuroopa ja paleoaasia keelteks).[30]
Traditsiooniline käsitlus
muudaUurali algkeel lagunes traditsioonilise hinnangu kohaselt umbes 4000 aastat eKr. Uurali algkeele laialilevimist on seotud Ljalovo kultuurist (u 5000–3650 eKr) pärit tüüpilise kammkeraamika kultuuri (u 3900–3500 eKr) levikuga, mis läänes ulatus välja praeguse Soome, Eesti ja Läti alale.[32] Enne radiosüsiniku dateeringute kalibreerimist päikeseaastatesse olid kõik need nähtused hinnatud mõnevõrra hilisemaks,[33] näiteks tüüpiline kammkeraamika paigutati varem aastatesse 3300–2800 ekr.[34] Traditsiooniliste hinnangute lähtekohaks on olnud arheoloogide seisukoht, et alates kammkeraamika kultuuri levikust Läänemere äärde on sealse materiaalse kultuuri ja asustuse areng olnud järjepidev kuni ajaloost teadaolevate läänemeresoome rahvasteni. Sellise niinimetatud järjepidevusteooria põhjal järeldatud, et kammkeraamika kultuur esindas nende keelelisi esivanemaid.[32][33]
Sarnasele tulemusele on jõutud Uurali algkeele sõnade påtå ("savipott") ja *wäśka ("vask") analüüsi teel. Kuna Läänemerest itta jäävas piirkonnas kuuluvad varaseimad leitud savipotid perioodi 5100–4000 aastat eKr, varaseimad vasksõrmused perioodi 4000–3600 aastat eKr ja hilisemaid uuendusi märkivad sõnad alguurali keeles puuduvad, on selles nähtud kinnitust alguurali keele dateerimiseks umbes aastasse 4000 eKr. Välja on ka toodud, et kammkeraamika kultuuri areaal on ajaloolisest ajast teada oleva Uurali keelte areaaliga suuremas vastavuses kui ükski teine eelajalooline kultuurikompleks.[21]
Uurali keelkonna samojeedi keelte sõnavara suur erinevus ülejäänud Uurali keeltest, sh indoiraani laensõnade nappus, on olnud aluseks arvamusele, et Uurali algkeele jagunemisel tekkis kaks haru: samojeedi ja kogu ülejäänud keelkonda esindav soome-ugri haru, mis hiljem hargnesid omakorda uuteks keelerühmadeks.[35]
Uuem alternatiivne käsitlus
muudaAlates Petri Kallio 2006. aasta artiklist[36] on osa uurijaid (näiteks Mart Rannut[18], Jaakko Häkkinen[37], Ante Aikio[38], Valter Lang[33], Mikko Heikkilä[39], Ago Künnap[40], osaliselt Juha Janhunen[41]) asunud toetama või arvestatava alternatiivina võtma algkeele hilisemat dateerimist ja selle ühtsuse lagunemist umbes 2000/1900 aastat eKr.[42] Kallio jõudis järeldusele, et kuna Uurali keeltes leiduvate indoiraani laensõnade fonoloogilised arengud on olnud samasugused Uurali algkeelest päritud sõnadega, siis pidi nende laenamine toimuma juba Uurali algkeelde, mitte soome-ugri algkeelde, nagu traditsiooniliselt on arvatud. See tähendab, et Uurali algkeel ei saaks olla palju vanem indoiraani algkeelest, mida tavaliselt dateeritakse III aastatuhande lõppu eKr. Kallio juhib tähelepanu ka asjaolule, et rekonstrueeritud Uurali ja soome-ugri algkeeled on praktiliselt identsed, mistõttu ta ei pea nende pea 2000-aastast ajalist erinevust mõeldavaks. Indoiraani laenude nappust samojeedi keeltes seletab Kallio nende keelte varase eraldumise asemel sõnade väljavahetumisega paleosiberi substraatkeele laenude vastu, mida ta indoiraani laenude väikest hulka ja paleosiberi suurt mõju arvestades peab statistilises mõttes täiesti tõenäoliseks.[43]
Uus arusaam on kujunenud ka arheoloogilise järjepidevuse küsimuses. Ühest küljest on peetud ekslikuks arheoloogilise kultuuri järjepidevuse tõlgendamist keelelise järjepidevusena, teisalt on uute väljakaevamiste valguses ilmnenud, et vähemalt Eesti ja Põhja-Läti ala asustuses on pärast kammkeraamika kultuuri, aastatel umbes 2000–1200 eKr, olnud märkimisväärne lünk või tagasilöök.[33]
Kallio leiab, et III ja II aastatuhande vahetusel eKr oli Uurali algkeel veel ühtne, kuid seda ei räägitud enam geograafiliselt kompaktsel alal, vaid selle murded ulatusid Volga-Okaa piirkonnast läänes Kama-Uurali regioonini idas. Tema järgi oli algkeel III aastatuhande lõpus jagunenud läänemeresoome-mordva, mari-permi ja ugri-samojeedi murreteks, millest järgmise aastatuhande alguses kujunesid eraldi keeled.[44] Samasugust jagunemist toetavad Jaakko Häkkinen ja Asko Parpola nimetavad neid harusid vastavalt lääne-, kesk-, ja idauurali keeleks ja Parpola lisab, et jagunemine pidi toimuma kiiresti, kuna lääneuurali ja Uurali algkeeled on peaaegu ühesugused.[45] Traditsioonilist Uurali keelepuu esialgset jagunemist samojeedi ja soome-ugri haruks ei pea Kallio põhjendatuks, kuna see rajaneb peamiselt samojeedi keelte erinevusele sõnavara osas (mida võib seletada hulgaliste paleosiberi laenudega), mitte fonoloogias või morfosüntaksis.[46] Ante Aikio hinnangul tuleneb samojeedi sõnavara eristuvus osaliselt ka nende keelte vähesest uuritusest ja dokumenteeritusest. Kuigi ka tema peab samojeedi keelte esmast eraldumist väga küsitavaks, ei näe ta seni välja pakutud alternatiivseid mudeleid siiski piisavalt põhjendatutena ja eelistab jätta selle küsimuse lahtiseks.[47] Samojeedi keelte varase eraldumise mittetunnustamine (ja nende võimalik ühendamine samasse harusse ugri keeltega) tähendab ühtlasi, et soome-ugri keelte mõiste kaotab senise tähenduse ja muutub Uurali keelte sünonüümiks.[13][47] Samojeedi-soome-ugri jaotust toetav Juha Janhunen leiab aga, et teadaolevatel sõnavara massilise väljavahetumise juhtumitel on sellega alati kaasnenud ka grammatika ümberstruktureerimine.[48] Uurali keelte laialt tunnustatud 9 alarühma (läänemeresoome, saami, mordva, mari, permi, ungari, mansi, handi ja samojeedi) väljakujunemine pidi Kallio arvates toimuma vähem kui tuhande aastaga, kuna nende fonoloogia ja morfosüntaksi ühisosa on suhteliselt väike.[49]
Uue lähenemise raames on alguurali laialilevimist seostatud Seima-Turbino kultuuridevahelise fenomeniga (u 1900–1500 eKr), mille pronksesemed levisid kuusemetsade lõunapiiri mööda läänes Soome ja Eestini ning idas Jenissei ja Obi ülemjooksudeni. Hilisemast ajast teada olevad Uurali keelte rühmad asusid just sellel alal. Keele leviku vahendajateks peetakse Seima-Turbino fenomeni alal liikunud ja domineerivas positsioonis olnud sõdalas-kaupmeeste eliiti.[19][31] Parpola hinnangul saab Uurali keeltega siduda Seima-Turbino lääneosa, Uuralitest idas tegutsesid aga algindoaarja keele kõnelejad.[17] Teisalt on Kallio alguurali keelt sidunud ka Volossovo kultuuriga (u 3650–1900 eKr) ja selle ekspansiooni tekstiilkeraamika kultuuri levikuga (u 1900–1800 ekr).[19] Valter Langi arvates pole siiski piisavat alust seostada tekstiilkeraamika levikut Uurali keelekuju levimisega lääne poole, kuna selle kultuuri levikusuundi pole veel kindlaks tehtud.[50]
Grammatika
muudaFonoloogia
muudaUurali algkeeles oli 8 vokaalfoneemi (4 ees- ja 4 tagavokaali): i, e, ä, ü, i̮, u, o, a. Konsonantfoneeme oli 16–18.[51]
Fonotaktika
muudaSõna alguses konsonantühendeid ei olnud. Sõna sees olid lubatud kuni 2 konsonandist konsonantühendit.[51]
Morfoloogia
muudaNimisõna
muudaUurali algkeeles oli vähemalt 6 käänet: nominatiiv, genitiiv, akusatiiv, lokatiiv, ablatiiv ja latiiv. Tõenäoliselt olid olemas ka translatiiv ja karitiiv.[51]
Tegusõna
muuda...
Sõnamoodustus
muuda...
Süntaks
muuda...
Leksikon
muuda...
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Jaanuar 2023) |
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Janhunen 2009, lk 61–63
- ↑ Kallio 2015, lk 82–83
- ↑ Janhunen 2009, lk 58
- ↑ Edward J. Vajda (2002). Arvustus Angela Marcantonio raamatule "The Uralic language family: facts, myths, and statistics", Publications of the Philological Society, 35. Oxford: Blackwell
- ↑ Janhunen 2009, lk 66–67
- ↑ 6,0 6,1 Parpola 2012, lk 160–161
- ↑ Janhunen 2009, lk 59,70,73
- ↑ Janhunen 2009, lk 57
- ↑ Parpola 2012, lk 161
- ↑ Janhunen 2009, lk 61–62, 71
- ↑ Kallio 2015, lk 83
- ↑ 12,0 12,1 12,2 Janhunen 2009, lk 71
- ↑ 13,0 13,1 Parpola 2012, lk 162
- ↑ 14,0 14,1 14,2 Kallio 2015, lk 84
- ↑ Kallio 2015, lk 82
- ↑ Jaakko Häkkinen (2012). Early contacts between Uralic and Yukaghir. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia − Mémoires de la Société Finno-Ougrienne 264, lk 95–96
- ↑ 17,0 17,1 17,2 Parpola 2012, lk 160
- ↑ 18,0 18,1 18,2 Mart Rannut (2012). Euroopa eelajaloolised ränded ja nende etnolingvistiline päritolu: spekulatsioonid keskkonna mõju ja keelelise käitumise ümber. Võru Instituudi toimetised 26: Läänemeresoome piirid
- ↑ 19,0 19,1 19,2 Kallio 2015, lk 85
- ↑ Daniel Abondolo (1998). The Uralic Languages. London: Routledge, lk 1
- ↑ 21,0 21,1 Kallio 2003, lk 228
- ↑ Wiik ise eelistab Uurali keelte nimetamist soome-ugri keelteks, kuna ta ei nõustu Uurali keele varase jagunemisega soome-ugri ja samojeedi keelteks, pidades viimase teket hiliseks nähtuseks. Wiik 2005, lk 470
- ↑ Kalevi Wiik (2005). Eurooplaste juured. Tõlkinud Iris Metsmägi. 2005. Lk 88–90, 329–335
- ↑ Wiik 2005, lk 57–62, 82–83
- ↑ Karl Pajusalu (2014). Kas on mitu eesti keelt? Kogumikus: Rahvusvahelised rahvusteadused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 117–118
- ↑ Parpola 2012, lk 143
- ↑ Näiteks Jaakko Häkkinen (2006). Studying the Uralic proto-language; Merlijn de Smit (2004). A ‘Paradigm Shift’ in Finnish Linguistic Prehistory; Maarja Villandi (2010). Ebateaduslikud teooriad ja alternatiivsed teaduslikud teooriad eesti keele suguluse kohta.
- ↑ Janhunen 2009, lk 73
- ↑ Häkkinen 2012, lk 95–96
- ↑ 30,0 30,1 Janhunen 2009, lk 70
- ↑ 31,0 31,1 Parpola 2012, lk 156–157
- ↑ 32,0 32,1 Parpola 2012, lk 144–147
- ↑ 33,0 33,1 33,2 33,3 Valter Lang (2014). Eestlaste juured Eestimaal. – Vikerkaar, 7–8, lk 78–92.
- ↑ Sulev Vahtre (1994). Eesti ajalugu. Kronoloogia. Tallinn. Lk 9
- ↑ Kallio 2015, lk 80–82
- ↑ Kallio 2006
- ↑ Häkkinen 2012, lk 93
- ↑ Ante Aikio (2012). An essay on Saami ethnolinguistic prehistory. Mémoires de la Société Finno-Ougrienne. Helsinki: Finno-Ugrian Society. Lk 67
- ↑ Mikko Heikkilä (2011). The Chronology of the Proto-Finnic and Proto-Samic Sound Changes, Finland’s oldest Place-names and their Implications for Finlandʼs linguistic Pre-history. BEDLAN 2011, seminar
- ↑ Ago Künnap (2010). Eestlaste ja eesti keele päritolust: vahekokkuvõtteks. "Keele rajad. Pühendusteos professor Helle Metslangi 60. sünnipäevaks (187–192). Tartu: Tartu Ülikool.
- ↑ Janhunen 2009, lk 66
- ↑ Pajusalu 2014, lk 118
- ↑ Kallio 2015, lk 79–82
- ↑ Kallio 2015, lk 82, 86
- ↑ Parpola 2012, lk 156, 162
- ↑ Kallio 2015, lk 80
- ↑ 47,0 47,1 Ante Aikio (2019). Proto-Uralic. Kogumikus: Marianne Bakró-Nagy, Johanna Laakso, Elena Skribnik (toimetajad), The Oxford Guide to the Uralic Languages. Oxford University Press, lk 3–4
- ↑ Janhunen 2009, lk 67
- ↑ Kallio 2015, lk 86
- ↑ Valter Lang (2013). Kuidas, miks ja millal said meist läänemeresoomlased?, Rahvusteaduste loengusari, Tartu Ülikool.
- ↑ 51,0 51,1 51,2 Luobbal Sámmol Sámmol Ánte (Ante Aikio), Proto-Uralic. The Oxford Guide to the Uralic Languages. Edited by: Bakró-Nagy et al., Oxfrod University Press (2022)
Kirjandus
muuda- Juha Janhunen (2009). Proto-Uralic—what, where, and when? The quasquicentennial of the Finno-Ugrian Society. Suomalais-Ugrilainen Seura.
- Asko Parpola (2012). Formation of the Indo-European and Uralic (Finno-Ugric) language families in the light of archaeology. Kogumikus: Riho Grünthal, Petri Kallio (toimetajad), A Linguistic Map of Prehistoric Northern Europe. Helsinki.
- Petri Kallio (2003). Languages in the Prehistoric Baltic Sea Region. Kogumikus: "Languages in Prehistoric Europe", toimetajad Alfred Bammesberger ja Theo Vennemann, Heidelberg.
- Petri Kallio (2006). Suomen kantakielten absoluuttista kronologiaa.Virittäjä 110, 2–25.
- Petri Kallio (2015). The Language Contact Situation in Prehistoric Northeastern Europe. Kogumikus: Robert Mailhammer, Theo Vennemann gen. Nierfeld, Birgit Anette Olsen (toim.), The Linguistic Roots of Europe: Origin and Development of European Languages.