Albaania kuningriik (1939–1943)
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2016) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2016) |
Albaania kuningriik (geegi albaania: Mbretnija Shqiptare, albaania standardkeel: Mbretëria Shqiptare, itaalia: Regno albanese), tuntud ka kui Suur-Albaania, eksisteeris Itaalia kuningriigi protektoraadina. See oli tegelikult unioon Itaalia ja Albaania vahel, mida ametlikult juhtis Itaalia kuningas Vittorio Emanuele III ja tema valitsus: Albaaniat juhtisid aastast 1939 aastani 1943, pärast sõjalist okupeerimist Itaalia poolt Itaalia kubernerid. Sel ajal lakkas Albaania olemast sõltumatu riik ja jäi Itaalia koloniaalimpeeriumi autonoomseks osaks, mida juhtisid Itaalia valitsusametnikud, kes kavatsesid teha Albaaniast Suur-Itaalia osa, assimileerides albaanlased itaallasteks ja koloniseerides Albaania itaalia asunikega Apenniini poolsaarelt, et muuta see järk-järgult Itaaliaks.
|
Regno Albanese 1939–1943 | |
.svg) .svg) Albaania lipp
Albaania vapp
| |
.svg) Albaania kuningriik aastal 1942 | |
| Valitsusvorm |
konstitutsiooniline monarhia fašistlik üheparteiline riik |
|---|---|
| Osa | Itaalia protektoraat |
| Pealinn | Tirana |
| Religioon |
sunniitlus katoliiklus õigeusk bektaši sufism |
| Riigikeeled |
albaania itaalia |
| Rahaühik |
Albaania lekk (1939–1941) Itaalia liir (1941–1943) |
Londoni lepinguga Esimese maailmasõja ajal lubas Antant Itaaliale omandina Kesk- ja Lõuna-Albaania tasuks võitlemise eest Antanti poolel. Juunis 1917, pärast seda, kui Itaalia sõdurid haarasid kontrolli Albaania oluliste alade üle, kuulutas Itaalia ametlikult protektoraati Kesk- ja Lõuna-Albaania üle; kuid see tühistati septembris 1920, kui Itaaliat survestati oma armee Albaaniast välja viima. Itaalia oli raevus minimaalse kasu pärast, mille ta rahuläbirääkimistelt sai, pidades seda Londoni lepingu rikkumiseks. Itaalia fašistid väitsid, et albaanlased olid etniliselt seotud itaallastega sidemete kaudu muinasaegsete italiootide, illüüria ja Rooma rahvastega, ning et Rooma ja Veneetsia riikide avaldatud suur mõju Albaaniale põhjendas Itaalia õigust seda omada. Itaalia õigustas Albaania annekteerimist ka sellega, et kuna mitusada tuhat Albaania päritolu inimest oli juba imbunud Lõuna-Itaalia ühiskonda, oli Albaania liidendamine mõistlik meede Albaania päritolu inimeste ühte riiki ühendamiseks. Itaalia toetas Albaania irredentismi, mis oli suunatud peamiselt albaanlastega asustatud Kosovole Jugoslaavias ja Epeirosele Kreekas, eriti Tsamouriá piirialale, kus elas çami albaanlaste vähemus.
Ajalugu muuda
Pikemalt artiklis Albaania vastupanuliikumine Teise maailmasõja ajal
Sissetungi eel: Itaalia mõju ja eesmärgid Albaanias (1914–1939) muuda
Enne otsest sissetungi Esimeses maailmasõjas okupeeris Itaalia detsembeis 1914 Vlorë sadama Albaanias. Sõtta astudes laiendas Itaalia alates sügisest 1916 oma okupatsioonipiirkonda Lõuna-Albaaniale. Itaalia väed värbasid aastal 1916 Albaania ajateenijaid enda kõrvale. Itaalia okupeeris liitlaste väejuhatuse nõusolekul 23. augustil 1916 Põhja-Epeirose, sundides Kreeka armee sealt taganema. Juunis 1917 kuulutas Itaalia Kesk- ja Lõuna-Albaania Itaalia protektoraadiks, samas Põhja-Albaania eraldati Serbia ja Montenegro riikidele. 31. oktoobril 1918 ajasid Prantsuse ja Itaalia väed Austria-Ungari armee Albaaniast välja. Pärast Esimese maailmasõja lõppu sunniti Itaalia oma sõjavägi välja viima ja see juhtus 2. septembril 1920.
Itaalia fašistlik režiim oli poliitiliselt ja majanduslikult tunginud ja domineeris Albaanias Zogi valitsusajal ja oli kavandanud Albaania annekteerimist aastaid enne seda sündmust. Albaania muutus de facto Itaalia protektoraadiks pärast 1926. ja 1927. aasta Tirana lepingute sõlmimist. Zogi ajal oli Albaania majandus sõltuv paljudest aastast 1931 Itaalia poolt antud laenudest.
Augustis 1933 pani Mussolini Zogile ranged nõudmised Itaalia jätkuva toetuse eest Albaaniale, sealhulgas nõudmised, et kõik uued nimetamised juhtivatele kohtadele Albaania valitsuses pidid olema saanud "Itaalia hariduse"; et Itaalia ekspert pidi tulevikus olema igas Albaania ministeeriumis; et Itaalia peaks võtma kontrolli Albaania sõjaväes – sealhulgas kindlustes; et Briti ohvitserid, kes treenisid Albaania sandarmeeriat, tuli asendada Itaalia ohvitseridega; ja et Albaania peab tühistama kõik oma kaubanduslepingud teiste riikidega ja mitte tegema uusi leppeid ilma Itaalia valitsuse nõusolekuta; ja et Albaania sõlmiks kaubanduslepingu, mis teeks Itaalia Albaaniale "eelistatuimaks riigiks" kaubanduses. Aastal 1934, kui Albaania ei taganud ühe laenu plaanitud tagasimakseid Itaaliale, saabusid Itaalia sõjalaevad Albaania rannikule, et hirmutada Albaaniat alluma Itaalia eesmärkidele piirkonnas, kuid britid olid Itaalia tegevusele vastu ning surve all tõmbus Itaalia tagasi ja väitis, et laevastiku ülesanne oli lihtsalt "sõbralik visiit".
25. augustil 1937 kirjutas Itaalia välisminister krahv Ciano oma päevikusse Itaalia suhetest Albaaniaga järgmist: "Meil tuleb sinna luua stabiilsed Itaalia mõjukeskused. Kes teab, mis tulevikul varuks võib olla? Me peame olema valmis haarama võimalustest, mis ette tulevad. Me ei kavatse sel korral taganeda, nagu me tegime aastal 1920. [Itaalia] lõunaosas oleme me neelanud mitusada tuhat albaanlast. Miks ei võiks sama asi juhtuda teisel pool sissepääsu Aadria merele". 26. märtsil 1938 kirjutas Ciano oma päevikusse Albaania annekteerimisest, nagu Saksamaa tegi Austriaga natuke aega varem: "Jacomoni raport olukorrast Albaanias. Meie sissetung on muutumas üha intensiivsemaks ja orgaanilisemaks. Programmi, mida ma jälgisin pärast oma visiiti, viiakse probleemideta ellu. Tahaksin teada, kas üldine olukord – eriti anšluss [Austriaga] – ei võimalda meil võtta samme täielikuma domineerimise suunas selles riigis, mis peaks olema meie oma". Ja päevi hiljem, 4. aprillil kirjutas: "Peame järk-järgult rõhutama protektoraadi elementi meie suhetes Albaaniaga".
Sissetung ja Itaalia režiimi loomine muuda
Vaatamata Albaania pikaajalisele protektsioonile ja liidule Itaaliaga tungisid Itaalia väed 7. aprillil 1939 Albaaniasse, viis kuud enne Teise maailmasõja algust. Albaania relvastatud vastupanu itaallaste vastu osutus ebatõhusaks ja pärast lühikest kaitset maa okupeeriti. 9. aprillil 1939 põgenes Albaania kuningas Zog I Kreekasse. Kuigi Albaania oli olnud de facto Itaalia protektoraat aastast 1927, nõudis Itaalia poliitiline juht Benito Mussolini otsest kontrolli riigi üle, et tõsta oma mainet ja vastata Saksamaa-poolsele Austria annekteerimisele ja Tšehhoslovakkia okupeerimisele.
Albaania oli Itaalia huvidele allutatud protektoraat sarnaselt Saksamaa Böömi ja Määri protektoraadiga: Albaania kroon kuulutati olevaks personaalunioonis Itaalia krooniga, Albaaniat valitses Itaalia viitsegerent, kes esindas kuningas Vittorio Emanuele III, kehtestati tolliliit ja Albaania välispoliitikat juhiti Roomast. Albaania relvajõud allutati Itaalia sõjaväele, Itaalia nõuandjad pandi kõigile Albaania valitsustasanditele ja riik muudeti fašistlikuks Albaania fašistliku partei ja sellega kaasnevate organisatsioonide loomisega, mis kujundatud Itaalia eeskujul. Albaania fašistlik partei oli Itaalia rahvusliku fašistliku partei haru, Albaania fašistliku partei liikmed vannutati alluma fašismi juhile Mussolinile. Itaalia kodanikud hakkasid kolonistidena Albaaniasse asuma ja omandama maad, et muuta see järk-järgult Itaaliaks.
Kui Vittorio Emanuele oli kuningas, oli Shefqet Verlaci peaminister. Verlaci kontrollis Itaalia protektoraadi igapäevast tegevust. 3. detsembril 1941 asendas Shefqet Verlacit peaministri ja valitsusjuhina Mustafa Kruja. Riigi loodusvarad läksid samuti Itaalia otsese kontrolli alla. Kõik naftavarud Albaanias käisid läbi Itaalia riikliku naftakompanii Agipi.
Albaania oli Itaalia fašistide rahvuslikele eesmärkidele kultuuriliselt ja ajalooliselt tähtis, kuna Albaania territoorium oli pikka aega olnud osa Rooma riigist, isegi enne Põhja-Itaalia annekteerimist roomlaste poolt. Hiljem, kõrgkeskajal olid mõned rannikualad (nagu Durazzo) mõjutatud ja Itaalia riikide omanduses, peamiselt Napoli kuningriigi ja Veneetsia vabariigi paljudeks aastateks (peamiselt Albania Veneta). Itaalia fašistlik režiim seadustas oma nõude Albaaniale uuringute kaudu, mis kuulutasid albaanlaste ja itaallaste rassilist afiinsust, eriti vastandina jugoslaavlastele. Itaalia fašistid väitsid, et albaanlased olid etnilise pärandi kaudu seotud itaallastega läbi sidemete muistsete italiootide, Illüüria ja Rooma rahvastega, ning et Rooma ja Veneetsia riikide ilmutatud suur mõju Albaania üle põhjendas Itaalia õigust seda omada.
Itaalia püüdis ka seadustada ja võita avalikkuse toetust oma võimule Albaanias, toetades Albaania irredentismi, mis oli suunatud peamiselt albaanlastega asustatud Kosovo vastu Jugoslaavias ja Epeirose vastu Kreekas, eriti Tsamouriá piirialal, mida asustas çami albaanlaste vähemus. Seega väitis fašistliku Itaalia väljaanne Geopolitica, et Kreeka Epeirose-Akarnania piirkonna rahvastik kuulub Albaaniale tänu oma dinaari rassile ja moodustab 'ühtse geograafilise süsteemi' Aadria mere piirkonnaga. Vaatamata Itaalia viitsegerendi Francesco Jacomoni jõupingutustele õhutada ülestõuse ja luua viies kolonn ning soodsatele aruannetele, mille ta saatis Itaalia välisminister krahv Cianole, tõestasid sündmused, et albaanlaste endi seas oli vähe entusiasmi: pärast Itaalia sissetungi Kreekasse enamik albaanlasi kas deserteerus või jooksis üle.
Albaania sõjas muuda
Strateegiliselt andis Albaania kontrollimine Itaaliale tähtsa sillapea Balkanil: mitte ainult täieliku Itaalia kontrolli Otranto väina ja Aadria mere sissepääsu üle, seda sai kasutada ka tungimiseks kas Jugoslaaviasse (paaris teise rünnakuga Venezia Giulia suunalt) või Kreekasse.
Aastal 1939 rääkis krahv Ciano Albaania irredentistlikest nõuetest Kosovole kui Itaalia eesmärkidele kasulikest, öeldes:
Oktoobris 1940, Itaalia-Kreeka sõja ajal oli Albaania lavaks Itaalia diktaatori Benito Mussolini edutule sissetungile Kreekasse. Mussolini plaanis tungida Kreekasse ja teistesse piirkonna riikidesse, nagu Jugoslaavia, et anda Itaaliale territoriaalne kontroll enamusel Vahemere rannikust, osana fašistide eesmärgist luua Mare Nostrum ("Meie meri"), milles Itaalia peab Vahemerel domineerima. Kuid Albaania armee kolonel (hiljem kindral) Prenk Pervizi juhtimisel jättis itaallased rünnakul maha, põhjustades rindel suure hargnemise. Albaania usutavasti reeturlik armee eemaldati rindelt. Kolonel Pervizi ja tema staabiametnikud isoleeriti Puka ja Shkodra mägedes põhjas. See oli esimene mässuilming Itaalia okupantide vastu.
Kuid varsti pärast Itaalia sissetungi asusid kreeklased vasturünnakule ja märkimisväärne osa Albaaniast oli Kreeka käes (sealhulgas Gjirokastëri ja Korçë linnad). Aprillis 1941 kapituleerus Kreeka pärast ülekaalukat Saksa sissetungi. Kogu Albaania läks Itaalia kontrolli alla, mis laienes ka enamusele Kreekale, mida Itaalia, Saksamaa ja Bulgaaria ühiselt okupeerisid. Kuid Itaalia plaan annekteerida Tsamouriá Albaaniasse jäi ellu viimata tänu tugevale vastuseisule ja etnilisele konfliktile albaanlaste ja kreeklaste vahel, samuti aromanide vastuseis piirkonna albaniseerimisele.
Pärast Jugoslaavia ja Kreeka langemist aprillis 1941 algatas Itaalia valitsus Saksamaa, Bulgaaria ja äsjaloodud nukuriigi Horvaatiaga läbirääkimised piiride määramise küsimuses. Aprillis kutsus Mussolini üles Albaania piire laiendama – sealhulgas annekteerima Albaaniasse Montenegrot, millel oleks olnud autonoomne valitsus Albaania koosseisus, ja laiendama Albaania piiri itta, kuigi mitte Vardari jõeni, nagu mõned ette panid – viidates, et Ohrid peaks jääma makedoonlastele, olenemata sellest, kas Vardari Makedoonia peaks saama sõltumatuks riigiks või Bulgaaria poolt annekteerituks. Kuid Itaalia valitsus muutis oma piiriseisukohti aprill jooksul, toetades hiljem Ohridi annekteerimist, andes samas territooriumi vahetult Ohridi taga (sealhulgas Püha Klimenti sünnikoha) makedoonlastele. Pärast läbirääkimisi kuulutati 7. juunil 1941 kuningliku dekreediga välja Itaalia uued piirid Balkanil – sealhulgas Albaania uued piirid.
Pärast Itaalia kapituleerumist septembris 1943 okupeerisid riiki kuni sõja lõpuni sakslased.
Majandus muuda
Pärast Albaania okupeerimist ja uue valitsuse paigaldamist ühendati Albaania ja Itaalia majandused tolliliidu kaudu, mis tähendas enamiku kaubanduspiirangute kaotamist. Läbi tolliliidu kehtestati Albaanias Itaalia tollimaksu süsteem. Eeldatud majanduslanguse tõttu Albaanias seoses maksupoliitika muutmisega andis Itaalia valitsus Albaaniale igal aastal kompensatsiooniks 15 miljonit Albaania lekki. Albaanias kasutati Itaalia tolliseadusi ja vaid Itaalia üksi võis sõlmida lepinguid kolmandate osapooltega. Itaalia kapitalil lubati Albaania majanduses domineerida. Seetõttu lubati Itaalia kompaniidel monopoliseerida Albaania loodusvarade ärakasutamist.
Aastal 1944 jõudis kompaniide ja tööstusettevõtete arv 430-ni, kui aastal 1938 oli vaid 244 ja aastal 1922 vaid 71 ettevõtet. Tööliste kontsentratsioonimäär tööstuslikus tootmises aastal 1938 kahekordistus võrreldes 1928. aastaga. Selleks ajaks omas Albaania majandus kaubandussuhteid 21 riigiga, kuid arenenuimad olid esiteks Itaalia ja siis Jugoslaavia, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka jne.
Asunud kapitalistliku arengu teele palju hiljem, kui muud Euroopa riigid, vaatamata mõningase, peamiselt Itaalia väliskapitali kohalolekule, ei olnud Albaania Teise maailmasõja puhkemise ajaks astunud veel ühtegi sammu tööstuskapitalismi faasi suunas. Põllumajandus, kus töötas üle 87% tööjõust, oli peamine majandusharu ja aitas sel ajal moodustada 92,4% riigi sissetulekust, samas kui regulaarselt kasutati vaid 10,2% haritavast maast ja peamised tooted olid kahanevalt nisu, mais ja rukis. Maatöö primitiivsete tööriistadega, kus domineerisid puidust adrad, väetistest vaevalt üldse teati, samas kõik põllud olid muutunud sooks. Tootlikkuse tase ning põllumajanduse organiseerimise ja mehhaniseerimise tase sel perioodil oli väga madal.
Haldusjaotus muuda
Itaallased võtsid üle olemasoleva Albaania prefektuuride süsteemi (itaalia:Prefetture). Ülejäänud Itaalia haldusstruktuuri kõrval kutsuti neid ka provintsideks (itaalia:Provincia). Kuid erinevalt Itaaliast säilisid Albaania alamprefektuurid (itaalia:Sotto Prefetture). Esialgu oli 10 prefektuuri. Nende sees oli 30 alamprefektuuri ja 23 omavalitsust (itaalia:Municipalità). Igat prefektuuri juhtis prefekt, kes asus samanimelises linnas. Aastal 1941, pärast Jugoslaavia tükeldamist lisati kolm uut prefektuuri. Kosovo, Metohija ja Debar jagunesid 5 alamprefektuuriks.
