200. jalaväerügement

200. jalaväerügement (soome keeles Jalkaväkirykmentti 200) oli Teise maailmasõja ajal Jätkusõjas Soome armee koosseisus võidelnud eestlastest (niinimetatud soomepoistest) koosnenud väeüksus.

200. jalaväerügement
Tegev	8. veebruaril 1944 – 12. august 1944
Riik	Soome
Liik	jalavägi
Ülesanne	Soome kaitsmine
Suurus	rügement
Ülemad
Võtmeisikud	kolonelleitnant Eino Kuusela

Soomepoiste liikumine sai alguse 1939. ja 1940. aastal Eestist Soome põgenenud meestest, kes soovisid anda oma panuse hõimunaabrite võitlusele pealetungiva punaväe vastu Talvesõjas. 8. veebruaril 1944 kirjutas Mannerheim alla käskkirjale 200. jalaväerügemendi (JR 200) moodustamiseks. Rügemendiülemaks määrati Eesti sõjakoolis õppinud ja eesti keelt valdav kolonelleitnant Eino Kuusela. Formeeriti kaks pataljoni, tankitõrje-, miinipilduja- ja sidekompaniid, töötasid nii ohvitseride kursused kui ka allohvitseride kool. Koguarv oli umbes 1700 inimest.

Lahingud Soomes

9. juunil 1944 algas Nõukogude Liidu suurrünnak Karjala kannasel ning sama päeva õhtul allutati Jalkala välilaagris väljaõppel olev 200. jalaväerügemendi 1. pataljon 10. jalaväediviisil.

10. juunil said pataljoni 1. ja 2. kompanii käsud liikuda Tulokkaasele ning 3. ja 4. kompanii Haapalale. 3. ja 4. kompanii saavutasid kontakti Punaarmee eelüksustega Pullise küla ees, 1. ja 2. kompanii kohtas venelasi Jäppila ruumis, pärast eelsalkade tagasilöömist võtsid kompaniid sisse kaitsepositsiooni Joutselanjärvi–Lamminsuo positsioonil. Et pataljoni esialgse ülesande täitmine oli muutunud võimatuks, andis pataljoniülem õhtul käsu lahingutegevusest vabadele meestele ehitada välja tagavarapositsioonid Saunajoele kasutades ära Talvesõja ajal sinna tehtud kaitserajatisi. Tööd jätkusid terve öö ning järgmiseks hommikuks olid positsioonid rahuldavas seisukorras. Õhtul selgus, et paremal asuv Pera-Kuokkala küla on veel soomlaste valduses kuid nende ja pataljoni vahel asub rindes 3 kilomeetri suurune katmata auk.

11. juunil kell 00.05 sai pataljon käsu tõmbuda tagasi enne valmistatud positsioonidele kella 5.00-ks, mis ka õigeaegselt täideti. Kella 6.00 ajal algas uus venelaste rünnak, mis tõrjuti. Pärast seda rünnakut muutus pataljoni positsioon raskeks, sest paremal tiival asuv soomlaste väeüksus tõmbus tagasi. Vasakpoolne naaber oli varem juba taganenud ning vaenlane oli neile järgnedes pataljoni positsioonidest mööda liikunud. Natukese aja pärast algas uus rünnak, seekord juba 10–12 tanki toel. Kompaniid jäid ka seekord paigale, tankide vastu oli pataljoni käsutuses üks diviisist saadetud tankitõrjesuurtükk. Kell 8.45 saabus diviisist taganemiskäsk, mille täitmine oli seekord pideva vaenlase pressingu tõttu raskendatud. Kell 13.25 taganes pataljon läbi põleva Raivola küla Roslivo jõe sillale. Käsu kohaselt liikus pataljon VT-kaitseliinile ning siirdus Sahaküla juures positsioonidele.

12. juunil tõmmati pataljon rindelt välja ning suunati Vammeljärve äärde puhkusele. Kahe päevaga oli pataljon kaotanud 14 meest langenutena, 37 haavatutena ja 58 kadunutena.

13. juunil allutati pataljon 2. diviisile ning suunati Kannuksemäe ruumi, kus pataljon asus 5–6 kilomeetri kaugusele rindest viivituspositsioonidele. Õhtul anti pataljonile käsk moodustada sajameheline löögirühm rindes oleva sissemurde likvideerimiseks, valik langes 3. kompaniile ja jäägrirühmale. Järgmisel päeval kell 2.50 alanud vasturünnak ebaõnnestus, langes jäägrirühma ülem leitnant Ristseppäla ja 9 meest, haavatuid oli 29. 3. kompanii ja jäägrirühm jäid rindele. Kompanii vahetati õhtul 1. kompanii poolt välja.

15. juunil suunati ka 2. kompanii rindele.

16. juunil kell 15.15 anti taandumiskäsk ning pataljon taganes kuni 17. juunil Punnusjärvi–Kirkkojärvi joonele.

18. juunil tõmmati pataljon rindelt välja, allutati Ratsaväebrigaadile ning suunati Viipurinlahdelle. 2. diviisi alluvuses olles olid pataljoni kaotused 12 meest langenuna, 52 haavatuna ja 7 kadununa.

Samal ajal kui 1. pataljon rindel võitles, valmistusid rügemendi ülejäänud osad (staap, 2. pataljon, 13. kompanii ja 14. kompanii) palavikuliselt sõjategevuseks. 18. juunil tuligi käsk liikuma minekuks ning rügemendi osad saabusid 21. juunil Viipurilahdelle rindele. Rügemendi üksused allutati Uurase lõigu ülemale, kolonel von Essenile ning asusid positsioonidele Viiburilahe rannajoonele. Alates 20. juunil asus rügemendi 1. pataljon positsioonidel 10 kilomeetrit vasakul ülejäänud rügemendi osadest Lihaniemi lõigus. Raskemini kaitstav koht oli Leppäsaar millele venelased üritasid 22. ja 23. juunil tugeva suurtükitule toel dessanti maandada. Mõlemad katsed löödi tagasi. Rohkem suuremaid rünnakuid pataljoni positsioonidele ei sooritatud, kuid pidevalt üritas vaenlane väikeseid luuregruppe rannale saata. Nagu kogu rindelõik oli ka pataljon pideva häiriva suurtüki ja miinipilduja tule all.

2.–4. juulil osalesid 13. kompaniist üks miinipildurite rühm ja 14. kompaniist üks tankitõrjekahur Uudenmaa tragunirügemendile allutatuna Suoniosaare lahingus. Saarelt taganemisel miinipildujad ja tankitõrjekahur hävitati. Miinipildurite rühm kaotas kaks meest haavatutena.

7. juulil lahkus 2. pataljon Uura lõigust ning vahetas välja 1. pataljoni paremal tiival asunud Häme ratsarügemendi.

10.–15. juulil allus rügement taktikaliselt 122. Saksa grenaderidiviisile. Erilist lahingutegevust sel ajal ei toimunud, välja arvatud segav suurtükituli ja õhurünnakud.

16. juulil tõmmati rügement rindelt välja ja suunati 15. diviisi alluvusse Vuoksela–Kivinieme lõiku Vuoksi jõe joonel. Üleviimise ajal 17. juulil määrati 1. pataljoni ülemaks kapten Voldemar Pärlin ja 2. pataljoni ülemaks major Juhan Peiker. Rügemendi alluvusse anti Linnoituspataljoona 4. ja Linnoituspataljoona 5. 18. juulil võttis rügement vastutuse rindelõigu eest 15. jalaväerügemendilt üle. Uus rindelõik oli rahulik ja erilist lahingutegevust seal ei toimunud.

12. augustil andis rügement Vuoksela–Kiviniemi lõigu üle ja koondati Humalaiste küla ümbrusse, et sealt edasi Eestisse siirduda.

200. jalaväerügemendi kaotused langenutena oli 9 ohvitseri, 26 allohvitseri ja 254 reameest.

Soomepoiste tagasipöördumine Eestisse

Eesti otsus tagasipöördumise kohta

Lahingute vaibumine tekitas rügemendis kasvava küsimuse, kas kõrvalises rindelõigus Soomes istumise järel poleks targem tagasi pöörduda Eestisse, kus käisid vihased heitlused sissetungiva Punaarmeega. Kutset Eestisse tagasi pöörduda oli rügement oodanud juba mõnda aega. Tagasipöördumine oli arutlusel 1944. aasta veebruaris, kui Punaarmee Eestisse tungis, kuid siis ei peetud seda mõistlikuks. Mida aeg edasi, seda suuremaks muutus võitlejate kojupöördumissoov. 25. juulil langes Narva, algasid rasked heitlused Sinimägedes, kodumaa vajas iga meest , kes jaksas relva kanda. Peamiselt lootis Rahvuskomitee loomulikult eesti üksustele. Leo Talgre asus ette valmistama ning eesti üksuste juurde laiali saatma raadiojaamadega varustatud sidemehi, kes pidid otsustaval hetkel tagama side Rahvuskomitee ja eesti üksuste vahel. Kodumaale otsustati kutsuda ka "päris eesti üksus" – Jalaväerügement 200 –, millest pidi saama peamine tugi Eesti iseseisvuse taastamisel. Kuigi algatus selleks tuli soomepoistelt ja saadik Aleksander Warmalt juba varem, otsustati küsimus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee istungil Jüri Uluotsa ettepanekul. Seejuures polnud arvamused rügemendi kojutoomise suhtes sugugi üksmeelsed, mistõttu otsus langetati hääletamisel.

Tagasipöördumine

Teade, et rügemendile JR 200 antakse võimalus Eestisse tagasi pöörduda, jõudis selle võitlejateni 12. augustil, kui saabus Peakorteri luba rügement koju lasta. Soomest lahkumist ei tehtud siiski kellelegi kohustuseks. Igaüks pidi ise otsustama, kas ta tahab jääda Soome või minna Eestisse. Relvi soomlased kaasa ei andnud, ka polnud selged tagasipöördumise täpsed tingimused. Need jäidki lõpuni selgusetuks. Teati vaid, et sakslased tagasid kojupöördujatele isikliku julgeoleku, välja arvatud Karl Talpakule ja veel mõnele Saksa-vastase vastupanuliikumise aktiivsele tegelasele. Ka polnud garantiid selle kohta, et Eestisse tagasi pöördunud rügement jäetakse kokku. Lõpliku vastuse pidi igaüks andma 13. augustil, kui küsimusele Soomest lahkumisest tuli vastata kas eitavalt või jaatavalt. Oma otsus tuli kinnitada allkirjaga. Soome otsustas jääda 163 meest, Eestisse siirdus 1628, kohal polnud 130 meest.

Tagasi Eestis

19. augustil kell 10.40 saabus JR 200 Paldiski sadamasse. Juba tükk aega enne saabumist olid mehed kogunenud laevadele ning ootasid kannatamatult kodumaa ranniku nähtavale ilmumist. Paldiskis laaditi rügement kähku laevalt maha. Kuna vastuvõtjaid polnud näha, marssis rügement iseseisvalt läbi Paldiski suurele maanteele. Lõuna paiku saabus kohale SS-Hauptsturmführer Erich Palk koos Eesti SS-i ja Politseijuhi SS-Brigadeführeri ja politsei kindralmajori Hinrich Mölleri adjutandiga, kes pidid Soomest tulnud meeste eest hoolt kandma. Peagi jõudsid Paldiskisse kindralinspektor Johannes Soodla, staabiülem kolonelleitnant Alfred Luts ja kapten Johan Holberg, kes esindasid Eesti Vabariigi Rahvuskomiteed ning olid väga pettunud, et rügement oli saabunud relvadeta.

200. jalaväerügemendi lõpp

Eestisse tagasitulnud JR 200 tükeldati väiksemateks väeüksusteks (I Pataljon liideti 20. eesti diviisi, 46. Relva-SS Grenaderirügemendi III Pataljoniks ja II Pataljon saadeti 20. eesti diviisi väljaõppepataljoni Kloogale) ning liideti teiste Saksa vägede juhatuse all olevate saksa ja eesti väeosadega.

Juhid ja koosseis

• 1. Pataljon major Eero Kivelä (Soomes), kapten Voldemar Pärlin
  • 1. kompanii (jalaväe)
  • 2. kompanii (jalaväe)
  • 3. kompanii (jäägri)
  • 4. kompanii (kuulipilduja)
• 2. Pataljon kolonelleitnant Väinö Savonen (Soomes), major Johan Peiker
  • 5. kompanii (jalaväe)
  • 6. kompanii (jalaväe)
  • 7. kompanii (jalaväe)
  • 8. kompanii (kuulipilduja)
• 13. kompanii (miinipilduja, 2–120 mm ja 2–81 mm suurtükidivisjoni)
• 14. kompanii (tankitõrje) leitnant Ants Kann
• Sidekompanii
• Pioneerisalk

Vaata ka

• Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend
• Jalaväerügement 200 Sõprusühing
• Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus
• Põhjala Tähistel

Kirjandus

• Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood. Tallinn: Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus, 1997
• Peep Pillak, Meelis Saueauk, Mart Laar, Hain Rebas. Soomepoisid. Võitlus jätkub. Tallinn: Grenader, 2010
• Jorma Mutanen. Jalaväkirykmentti 200. Virolaisten vapaaehtoisten historiikki Suomessa ja kotimaassa toisen maailmansodan aikana. Luumäki, 1991

Välislingid

• Lähedal lõhkenud lennukipomm mattis soomepoisi elusalt