Johan Holberg
Johan Holberg (20. veebruar 1893 Sauga vald, Pärnumaa – 10. aprill 1978 Chicago) oli Eesti poliitik, sõjaväelane (alamkapten) ja advokaat, VR II/3.
Ta lõpetas 1914. aastal Pärnu Aleksandri Gümnaasiumi. Aastatel 1914–1915 õppis ta Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas. Õppis aastatel 1920–1924 Tartu Ülikoolis ning lõpetas õigusteadusliku stuudiumi[1]. Korp! Sakala auvilistlane[1].
Aastatel 1915–1917 võttis ta osa Esimesest maailmasõjast ja 1918–1920 Eesti Vabadussõjast (1. ratsarügemendi ohvitserina). 9. augustil 1920 arvati ta reservi.
Ta oli aastatel 1924–1927 vandeadvokaadi abi ja 1927–1928 kaubandus-tööstusminister (Jaan Tõnissoni kolmandas valitsuses). Aastatel 1928–1933 oli ta vandeadvokaat Jaan Teemanti ja 1933–1935 vandeadvokaat Otto Pukki abi. 1935. aastast töötas ta vandeadvokaadina Tallinnas.
10. novembril 1934 karistas Tallinna-Haapsalu rahukogu teda kui Kaja vastutavat toimetajat 20-kroonise rahatrahvi või 5-päevase arestiga, kuna ajalehes oli avaldatud tõestamata väiteid, nagu kavatsetaks riigi raudteed maha müüa[2].
Ta oli II, III, IV ja V Riigikogu liige. Ta nimetati Otto Tiefi valitsuse sõjaministriks, kuid ta teatas Eestist lahkumisest ja loobus pakkumisest. See ei takistanud tal paguluses end nimetamast sõjaministriks ja pärast Alfred Maureri surma presidendi kohusetäitjaks.
1944. aastal põgenes ta Saksamaale, 1948. aastal siirdus sealt Rootsi, hiljem Rootsist Kanadasse[3][4]. Eesti Põllumeeste Kogude Esinduse Paguluses esimees.
Ta oli Läti Karutapja ordeni kavaler.
Viited Redigeeri
Kirjandus Redigeeri
- "Kojamees presidendiks". Teataja, 24. oktoober 1954, nr 20, lk 2