Willy Brandt

Willy Brandt (sündinud Herbert Ernst Karl Frahm; 18. detsember 1913 Lübeck – 8. oktoober 1992 Unkel, Rheinland-Pfalzi liidumaa, Saksamaa Liitvabariik) oli neljas Lääne-Saksamaa kantsler. Ta oli ametis 1969–1974.

Willy Brandt
Sündinud	18. detsember 1913 Lübeck (Saksa keisririik)
Surnud	8. oktoober 1992 (vanus 78) Unkel
Amet	poliitik
Autasud	Nobeli rahuauhind, Itaalia Vabariigi teeneteordeni suurristi kavaler, Granada Ülikooli audoktor
Autogramm

Brandt sündis kaubamaja kassapidaja Martha Frahmi ja Hamburgi arveametniku John Mölleri pojana väljaspool abielu. Ta ei näinud oma isa kunagi. Tema ema töötas kuus päeva nädalas ning sellepärast kasvatasid poissi peamiselt ema kasuisa Ludwig Frahm ja tema teine naine Dora.

Herbert astus 1929 organisatsiooni Sotsialistlik Noorsugu ja astus 1930 Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse. 1932 asus ta tööle õpipoisina laevakindlustusettevõttes. Umbes selle aja paiku lahkus ta sotsiaaldemokraatide seast nende mõõdukuse tõttu ja astus vasaksotsialistlikku Sotsialistlikku Tööliste Parteisse.

1933, kui Saksamaal tulid võimule natsid, emigreerus ta Norrasse, kasutades oma suhteid laevnike ja sadamatega. Sel ajal võttis ta endale varjunime Willy Brandt, et vältida avastamist natside agentide poolt. 1934 osales ta Revolutsiooniliste Noorteorganisatsioonide Rahvusvahelise Büroo asutamises ja valiti selle sekretariaati.

Septembrist detsembrini 1936 külastas ta Saksamaad, kasutades Gunnar Gaaslandi varjunime. Gaasland sõlmis oma kaastöötaja Gertrud Meyeriga Lübeckist fiktiivse abielu, et kaitsta teda deporteerimise eest. 1937 Hispaania kodusõja ajal töötas Brandt Hispaanias ajakirjanikuna. 1938 võttis Saksamaa valitsus talt kodakondsuse ära; niisiis taotles Brandt Norra kodakondsust. 1940 sakslased okupeerisid Norra ja vahistasid Brandti, kuid ei tundnud teda ära ja lasksid ta jälle vabaks. Sama aasta augustis sai Brandt Norra kodanikuks; vastava dokumendi andis talle Stockholmis asuv Norra saatkond. Stockholmis elas Brandt kuni sõja lõpuni. Eksiili ajal õppis Brandt selgeks norra ja rootsi keele ning säilitas elu lõpuni Norraga tihedad suhted.

1946 naasis Brandt Berliini, töötades esialgu Norra valitsuse heaks. 1948 võttis ta taas endale Saksamaa kodakondsuse, võttes oma kodanikunimeks senise varjunime, ja astus taas Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse.

1956 astus Brandt teravalt välja NSV Liidu sissetungi vastu Ungarisse ja 1958 Nikita Hruštšovi plaani vastu muuta Berliin vabalinnaks. Nende sõnavõttude tõttu peeti teda oma erakonna parempoolsesse tiiba kuuluvaks; hiljem see seisukoht muutus.

3. oktoobril 1957 valiti Brandt Lääne-Berliini linnapeaks. Valimiskampaanias toetas teda mõjukas kirjastaja Axel Springer. Brandt jäi Lääne-Berliini linnapeaks 1966. aastani. See oli Berliinis üsna pingeline aeg, sest just sel ajal ehitati Berliini müür.

1964 sai Brandt Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei esimeheks ja säilitas selle koha 1987. aastani, kauem kui ükski teine SDP juht, kui välja arvata erakonna asutaja August Bebel.

1961. aasta valimistel oli Brandt sotsiaaldemokraatide kandidaat Saksa kantsleri kohale, kuid kaotas Konrad Adenauerile Saksamaa Kristlik-Demokraatlikust Liidust. 1965 kandideeris ta uuesti ja kaotas seekord Ludwig Erhardile, kes oli samuti kristlik demokraat. Kuid Erhardi valitsus ei püsinud kaua ning sotsiaaldemokraadid ja kristlikud demokraadid moodustasid niinimetatud suure koalitsiooni, milles Brandt sai välisministriks ja asekantsleriks.

Willy Brandt (vasakul) koos Richard Nixoniga

1969 kandideeris Brandt kolmandat korda kantsleriks ja moodustas pärast kolmenädalasi läbirääkimisi väiksema Saksamaa Vaba Demokraatliku Parteiga valitsuse, mida juhtima asus.

Brandt püüdis parandada Saksamaa Liitvabariigi suhteid Ida-Euroopa riikide, eriti Ida-Saksamaa, Poola ja Nõukogude Liiduga. See nõndanimetatud uus idapoliitika ehk lihtsalt idapoliitika tõi talle 1971 Nobeli rahuauhinna.

7. mail 1974 läks Brandt erru, kui tuli avalikuks, et tema sekretär Günter Guillaume oli Saksa DV julgeolekuteenistuse Stasi agent. Tema järglaseks sai Helmut Schmidt.

1941–1946 oli Brandt abielus Anna Carlotta Thorkildseniga, kes oli Norra isa ja Saksa-Ameerika päritolu ema tütar. Neil oli tütar Nina (sündinud 1940). Pärast lahutust abiellus Brandt 1948 Rut Hanseniga. Nad said kolm poega: Peter (sündis 1948, ajaloolane), Lars (sündis 1951, kunstnik) ja Matthias (sündis 1961, näitleja). Brandt lahutas oma teise abielu 1980 ja sellest ajast kuni surmani ei kohtunud ta Rutiga kordagi. Kolmandat korda abiellus Brandt 9. detsembril 1983 Brigitte Seebacheriga (sündis 1946).

2009. aastal otsustati anda tema nimi rajatavale Berliini Brandenburgi rahvusvahelisele lennujaamale.