Willy Brandt

Willy Brandt (sündinud Herbert Ernst Karl Frahm; 18. detsember 1913 Lübeck – 8. oktoober 1992 Unkel, Rheinland-Pfalzi liidumaa, Saksamaa Liitvabariik) oli Saksa poliitik. Ta oli aastatel 1969–1974 neljas Lääne-Saksamaa kantsler.

Willy Brandt
Sünniaeg	18. detsember 1913
Surmaaeg	8. oktoober 1992 (78-aastaselt) Unkel
Amet	poliitik, autobiograaf, Saksamaa liidukantsler
Autasud	Nobeli rahuauhind, Itaalia Vabariigi teeneteordeni suurristi kavaler, Granada Ülikooli audoktor
Autogramm

Brandt sündis kaubamaja kassapidaja Martha Frahmi ja Hamburgi arveametniku John Mölleri pojana väljaspool abielu. Oma isaga ta ei kohtunudki. Tema ema töötas kuus päeva nädalas ning sellepärast kasvatasid poissi peamiselt ema kasuisa Ludwig Frahm ja tema teine naine Dora.

Herbert astus 1929. aastal organisatsiooni Sotsialistlik Noorsugu ja astus 1930. aastal Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse. 1932 asus ta tööle õpipoisina laevakindlustusettevõttes. Umbes selle aja paiku lahkus ta sotsiaaldemokraatide seast nende mõõdukuse tõttu ja astus vasaksotsialistlikku Sotsialistlikku Tööliste Parteisse.

1933, kui Saksamaal tulid võimule natsid, emigreerus ta Norrasse, kasutades oma suhteid laevnike ja sadamatega. Sel ajal võttis ta endale varjunime Willy Brandt, et vältida avastamist natside agentide poolt. 1934 osales ta Revolutsiooniliste Noorteorganisatsioonide Rahvusvahelise Büroo asutamises ja valiti selle sekretariaati.

Septembrist detsembrini 1936 külastas ta Saksamaad, kasutades Gunnar Gaaslandi varjunime. Gaasland sõlmis oma töökaaslase Gertrud Meyeriga Lübeckist fiktiivse abielu, et kaitsta teda deporteerimise eest. 1937 Hispaania kodusõja ajal töötas Brandt Hispaanias ajakirjanikuna. 1938. aastal võttis Saksamaa valitsus talt kodakondsuse ära, mistõttu taotles Brandt Norra kodakondsust. 1940. aastal okupeerisid sakslased Norra ja vahistasid Brandti, kuid ei tundnud teda ära ja lasksid ta uuesti vabaks. Sama aasta augustis sai Brandt Norra kodanikuks; vastava dokumendi andis talle Stockholmis asuv Norra saatkond. Stockholmis elas Brandt kuni sõja lõpuni. Eksiilis olles õppis Brandt selgeks norra ja rootsi keele ning säilitas elu lõpuni Norraga tihedad suhted.

1946. aastal naasis Brandt Berliini, kus töötas esialgu Norra valitsuse palgal. 1948. aastal sai ta uuesti Saksamaa kodakondsuse, kasutades kodanikunimena oma senist varjunime, ja astus taas Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse.

1956. aastal astus Brandt teravalt välja NSV Liidu sissetungi vastu Ungarisse ja 1958. aastal Nikita Hruštšovi plaani vastu muuta Berliin vabalinnaks. Nende sõnavõttude tõttu peeti teda oma erakonna parempoolsesse tiiba kuuluvaks; hiljem see seisukoht muutus.

3. oktoobril 1957 valiti Brandt Lääne-Berliini linnapeaks. Valimiskampaanias toetas teda mõjukas kirjastaja Axel Springer. Brandt jäi Lääne-Berliini linnapeaks 1966. aastani. See oli Berliinis üsna pingeline aeg, sest just sel ajal ehitati Berliini müür.

1964. aastal sai Brandt Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei esimeheks ja säilitas selle koha 1987. aastani, kauem kui ükski teine SDP juht, kui välja arvata erakonna asutaja August Bebel.

1961. aasta valimistel oli Brandt sotsiaaldemokraatide kandidaat Saksa kantsleri kohale, kuid kaotas Konrad Adenauerile Saksamaa Kristlik-Demokraatlikust Liidust. 1965 kandideeris ta uuesti ja kaotas seekord Ludwig Erhardile, kes oli samuti kristlik demokraat. Kuid Erhardi valitsus ei püsinud kaua ning sotsiaaldemokraadid ja kristlikud demokraadid moodustasid niinimetatud suure koalitsiooni, kus Brandt sai välisministriks ja asekantsleriks.

Willy Brandt (vasakul) koos Richard Nixoniga

1969. aastal kandideeris Brandt kolmandat korda kantsleriks ja moodustas pärast kolmenädalasi läbirääkimisi väiksema Saksamaa Vaba Demokraatliku Parteiga valitsuse, mida juhtima asus.

Brandt püüdis parandada Saksamaa Liitvabariigi suhteid Ida-Euroopa riikide, eriti Ida-Saksamaa, Poola ja Nõukogude Liiduga. See nõndanimetatud uus idapoliitika ehk lihtsalt idapoliitika tõi talle 1971. aastal Nobeli rahuauhinna.

7. mail 1974 läks Brandt erru, kui oli selgunud, et tema sekretär Günter Guillaume on Saksa DV julgeolekuteenistuse Stasi agent. Tema järglaseks sai Helmut Schmidt.

Isiklikku

Aastatel 1941–1946 oli Brandt abielus Anna Carlotta Thorkildseniga, kelle isa oli norrakas ja ema Saksa-Ameerika päritolu. Tütar Nina sündis 1940. aastal. Pärast lahutust abiellus Brandt 1948. aastal Rut Hanseniga. Nad said kolm poega: Peter (sündinud 1948, ajaloolane), Lars (sündinud 1951, kunstnik) ja Matthias (sündinud 1961, näitleja). Brandt lahutas selle abielu 1980. aastal. 9. detsembril 1983 abiellus ta Brigitte Seebacheriga (sündinud 1946).

2009. aastal anti rajatavale Berliini Brandenburgi rahvusvahelisele lennujaamale tema nimi.