Vladlen Livšits
See artikkel vajab toimetamist. |
Vladlen Livšits (vene keeles Владлен Моисеевич Лившиц; 1. november 1929 Harkiv – 16. märts 2020) oli Eesti insener ja psühholoog. Alates 1948. aastast elas Eestis.
Haridus muuda
- 1947 lõpetas keskkooli Vladivostokis
- 1947–1948 õppis elektrotehnikat Vladivostokis Kaug-Ida Polütehnilises Instituudis
- 1948–1953 õppis kütuste keemilise tehnoloogia erialal Tallinna Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas kiitusega
- 1969 kaitses psühholoogia alal kandidaadiväitekirja "Inimese iseõppimise protsessi eksperimentaalne uurimine diskreetse automaadi mudelil" Leningradi Riiklikus Ülikoolis (juhendaja professor Boriss Lomov)
- Livšits õppis kaks aastat Tartu Ülikooli kaugõppes matemaatikat
- 1981 sai vanemteaduri kutse tööpsühholoogia erialal
Töö ja teadustegevus muuda
- 1953–1974 töötas Kiviõli Põlevkivikeemia-tehases
- 1974 asus tööle Põlevkivi Instituuti (Kohtla-Järvel) ja töötas seal töö teadusliku organiseerimise labori juhatajana kuni pensionile minekuni 1990
- 1994–1999 töötas Virumaa Kõrgkoolis psühholoogia õppejõuna dotsendi ametikohal
1967 sai Eesti NSV teenelise inseneri aunimetuse ja samal aastal vabariikliku preemia formaliini tootmisprotsessi optimeerimise eest arvutitehnika abil.
Samal aastal avastas ja kirjeldas iseõppimise protsessi lainelist iseloomu, kasutades muutuva struktuuriga labürintide meetodit. Hiljem on Livšits eksperimentaalselt mõõtnud iseõppimise kiirust informatsiooniühikutes (1976).
Aastatel 1974–1985 töötas Livšits välja ja juurutas Kohtla-Järve põlevkivikeemiatehases tehtud uuringute põhjal paindliku tööaja süsteemi Nõukogude Liidus. Paindlike graafikute levitamisel tegi ta tihedat koostööd kirjaniku ja ajakirjaniku Aleksandr Levikoviga ja Pulitzeri preemia laureaadi, USA ajakirjaniku David K. Shipleriga. Sel teemal korraldati Vladlen Livšitsi initsiatiivil kaks teaduslik-praktilist konverentsi: 1980. aastal Eestis ja 1987. aastal üleliiduline. 1984. aastal avaldas ta paindlikku tööaega käsitleva monograafia.
1991. aastal avaldas ta artikli, kus analüüsis võimalust suurendada süsteemi töökindlust seadmete (elementide) reservi loomise asemel energia või informatsiooni varu arvel (JIT töökindluse printsiip).
1994. aastal valiti ta Rahvusvahelise Psühholoogiaakadeemia (Venemaa) välismaiseks kirjavahetajaliikmeks.
2000. aastal avastas ja uuris Vladlen Livšits koostöös professor Vladimir Skvortsoviga oma abikaasa, kunstnik Lea-Tuti Livšitsi stohhatüüpiates esinevaid fraktaalstruktuure ja tuli järeldusele, et monotüüpia (kuhu kuulub ka stohhatüüpia) on oma olemuselt fraktaalkunst.
2005. aastal avaldas Vladlen Livšits trükis Andrei Kolmogorovilt viimase eluajal saadud materjalid gnoseoloogilise printsiibi kohta, formuleeris Kolmogorovi laiendatud gnoseoloogilise printsiibi, samuti Jungi kaksikute gnoseoloogilise printsiibi ning avaldas Psühholoogilise manifesti.[1]
On välja pakkunud indiviidile orienteeritud ühiskonna juhtimise süsteemi (makronanojuhtimine), aga ka psühhologiseeritud gümnaasiumi loomise printsiibid [2](2006). Vladlen Livšitsi viimased tööd on seotud pedagoogilise logistikaga [3] ja sünnieelse psühholoogiaga.[4]
Ta on avaldanud rohkem kui 100 teaduslikku publikatsiooni.
Isiklikku muuda
Livšits sündis arsti perekonnas. Tema abikaasa oli Lea-Tuti Livšits, naiseisa oli Hugo Sturm.
Tema lemmiktsitaat pärines Bernard Malamudilt: "Kui sa kunagi unustad, et oled juut, siis tuletab mõni mittejuut sulle seda meelde."
Teoseid muuda
- Скользящий график работы, Tallinn: Valgus 1984.
- Закон родился//Радуга. 2005. № 4. С. 168-170.
- Психологические аспекты гибкого графика работы//Психологический журнал. Т. 11. 1990. № 2. С. 58-61.
- К истории изучения волн обучения//Вопросы психологии. 2006. № 6. С. 160-162.[1]
- Педагогическая логистика //Полисветие. 2007. № 1. С. 72-79
- Analyzing the chemical engineer //Chemical Engineering. 1996. N 8. p. 8.