Villem Buk

Villem Buk (ka Willem Buck; 6. aprill (vkj 25. märts) 1879 Kambja vald – 1941) oli eesti proletaarne kirjanik ja õpetaja.

Villem Buk
Sünniaeg	6. aprill 1879 Kambja vald
Surmaaeg	1941

Elukäik

Villem Buk sündis Tartumaal Kambja vallas Voorekülas sepp Taavet Buki perekonnas. Ta õppis Voore külakoolis ja Maaritsa õigeusu kihelkonnakoolis ning omandas 1898. aastal Kaareperes kooliõpetajate kursustel õpetajakutse.

Töötas aastail 1898–1900 Tartumaal Voore külakoolis abiõpetajana ja 1900–1903 Luunja külakoolis õpetajana; seejärel teenis Venemaa keisririigi sõjaväes, kuid vabastati nõrga tervise tõttu.

Aastatel 1903–1906 oli Villem Buk Võrumaal Karilatsis Jaanimäe külakooli juhataja. 1906. aastal ta vallandati sellest ametist seoses osavõtuga 1905. aasta revolutsiooni sündmustest. 1906. aastal liitus Buk VSDTP-ga ja tegi kaastööd J. Lilienbachi väljaandele Lendleht. 1907. aasta juulis vahistati ta poliitilise tegevuse eest ja hoiti kuus kuud vahi all, mille järel keelati tal elamine Läänemere kubermangudes, pealinnas ja kubermangukeskustes; seejärel elas ta ajutiselt väljasaadetuna Petseris. Seal tutvus ta kohalike eestlaste ja setude eluoluga ning kirjutas sellest ka raamatu "Petseri eestlased".

1910. aastast, pärast elamispiirkondade keelu lõppu, elas Buk Viljandis ja töötas ajalehe Malev toimetuses. Viljandi-perioodil ilmusid tema jutustused "Kraav", "Jumala rahvas" ja "Kivine raamat".

1911. aastal kolis Villem Buk Narva, kus osales peale Tallinna Teatajale kaastöö tegemise 1912–1914 ka ajalehe Kiir väljaandmise organiseerimises ja toimetamises. Pärast ajalehe Kiir sulgemist Narvas kolis Buk Tallinna, kus töötas Fr. Krulli tehases haigekassa sekretärina, ent jätkas sealgi poliitilist tegevust. Ta vahistati ja saadeti Irkutski kubermangu asumisele.

1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni naasis Buk Tallinna, kus asus tööle uuesti avatud ajalehe Kiir toimetuses. 1917. aasta sügisel kolis ta Vohnja valda ja töötas Palametsa kooli koolmeistrina.

1918. aastal, enne Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt, evakueerus Villem Buk Petrogradi Nõukogude Venemaale, kus töötas kommunistliku ajalehe Edasi toimetuses.

1919. aastal oli Buk Punaarmee eesti diviisi koosseisus kirjasaatja ning osales Vene kodusõja lahingutes Lõuna-Venemaal Anton Denikini vägede vastastes lahingutegevuses.

Pärast Vene kodusõja lõppu töötas Villem Buk Brjanski kubermangus Eesti asunduses Stolba ja seejärel Tveri oblastis Toropetsis.

1925. aastal naasis Buk Leningradi, kus töötas Lenini-nimelises tööliskoolis õpetajana ja seejärel Eesti Pedagoogilises Tehnikumis. Leningradis osales ta Eesti Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsiooni töös ja eesti kirjastuse Külvaja tegevuses.

1930. aastail töötas Buk koolmeistrina eesti asundustes Venemaal (Punane Lageda, Nurmekunde jt). 1934. aastal kolis ta Kalinini linna (enne 1931. ja pärast 1990. aastat Tver).

1941. aastal naasis Villem Buk Tartusse. Pärast II maailmasõja algust ja enne lähenevat Saksa okupatsiooni ei evakueerunud ta koos Nõukogude aktiiviga, vaid püüdis lahkuda Eestist sama aasta juulis üle Peipsi järve paadiga, ent jäi kadunuks.

1967. aastal paigaldati Karilatsi koolimaja seinale Kambjas Villem Buki mälestustahvel.

Teosed

Jutustused

• "Enne rukkilõikust" (1907)
• "Kolm suurt muret" (1909)
• "Kraav" (1910)
• "Jumala rahvas" (1910)
• "Kivine raamat" (1911)

Poeem

• "Lina" (1913)

Luulekogu

• "Sula" (1926)

Publitsistlikud kirjutised

• "Petseri eestlased" (1909)
• "Rahvas ja maa" (1901, teine trükk 1909)
• "Üks unustatud eesti linn" (1912)

Näidend

• "Kodukäija" (1925)

Välislingid

• Villem Buk Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Petseri eestlased, 1909 Teos digiteeritult digitaalarhiivis DIGAR