Vastseliina piiskopilinnus

Vastseliina piiskopilinnuse (saksa keeles Neuhausen) varemed asuvad Vana-Vastseliina külas Võru vallas Võru maakonnas, umbes 5 km kaugusel Vastseliina alevist.

Vastseliina piiskopilinnus 2008. aasta märtsikuus

Vastseliina piiskopilinnus 2008. aasta suvel. Vaade linnuse kirdetornist

Vastseliina piiskopilinnuse kirdetorn 2011. aasta septembris

Linnuse asendiplaan 19. sajandist.
Autor: Wilhelm Tusch

Linnuse vaade idast 19. sajandil.
Autor: Wilhelm Tusch

Tartu piiskopkonna piirikindlus rajati strateegiliselt tähtsasse kohta Piusa jõe kõrgel kaldal, kus Meeksi oja Piusasse suubub, ning oli seega piiratud kolmest küljest veetõkkega. Lõunast kaitses seda vallikraav.

Tänapäeval tegutsevad linnuse juures kohvik-suveniiripood ja külastuskeskus endise Piiri kõrtsi hoones, mille muuseum tutvustab nii linnust ja keskaega laiemalt kui ka kohalikku hilisemat ajalugu. Muuseumis korraldatakse kunsti- ja käsitöönäitusi. Kohvikut, külastuskeskust, kabelit, matkaradu jms haldab Vastseliina Piiskopilinnuse Sihtasutus. Linnusevaremetes on toimunud kontserte.

Linnusest avastati 1841. aastal esimene teadaolev esimene valge toonekure pesa Eestis, sellega on linnus läinud ka ornitoloogia ajalukku.^[1]

Linnuse ajaluguRedigeeri

Teadaolevatel andmetel alustati Vastseliina linnuse ehitamist Tartu piiskopkonda piirikindlustusena Maarja kuulutamise päeval 25. märtsil 1342.^[2] Siis pühitseti linnus neitsi Maarjale ja linnust hakati kutsuma tema auks Frouwenborchiks või Frauenburgiks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema Novum castrum ehk Neuhausen ('uus linnus'), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks Vastseliinat vanemast Kirumpää piiskopilinnusest. Siit ka maakeelne Vastseliina ('uus linnus') ja venelaste Novõi gorodok ('uus linnus').

Kuigi Vastseliina linnus asus Tartu piiskopkonna maadel ja linnuse praeguses nimetuses on viide piiskopile, oli selle ehitamise korraldajaks ja arvatavasti ka algatajaks hoopis 1237 Mõõgavendade ordu järeltulijana loodud Liivi ordu oma 24. ordumeistri Burchard von Dreilebeni isiklikul juhtimisel.

Sellel ajal püstitati nelinurkse põhiplaaniga peatorn (tornlinnus). Selle mõõdud olid jalamilt 14,5 ja 19 meetrit, müüride paksus ulatus 3–4,5 meetrini. Kolmel võlvitud lagedega korrusel asusid kelder, kabel ja relvaruum, nende peal veel kolm kaitsekorrust.

Hiljem kandis linnus Neuhauseni ja Schloß Neuhauseni nime. 1379. aastal rajati endise tornlinnuse ümber ristkülikukujuline laagerkastell ja linnus ümbritseti kaitseõuega. 15. sajandi lõpul ehitati kirdetorn. 16. sajandi alguses ehitati danskrilaadne põhjatorn. Kagunurk sai ainulaadse dekooriga ümartorni ning linnusemüür ehitati kõrgemaks. Palisaad lammutati ning selle asemele ehitati väikeste tornidega zwinger. Linnust kindlustati täiendavalt kuni Liivi sõjani. Vastseliina linnus oli omanäoline oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ning ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal.

Looduslikult kõige vähem kaitstud lõunaküljel olid kaitset parandav zwinger ning kagutorni ees olev madal lisatorn suurtükkidele.

Vastseliina linnus asus vana Riia–Pihkva kaubatee ääres. Peale selle etendas ta tähtsat osa ka palverännakute sihtpunktina. Linnuse all asus võlvkelder ja selle peal oli linnusekabel, kus peeti kiriklikke kombetalitusi. Linnuse kabelis asus püha rist, mida käidi kummardamas. Püha risti kabeli külastus andis 40-päevase patukustutuse, mille esmakordselt kinnitas paavst Innocentius VI 30. jaanuaril 1354. ^[3]

Liivi sõda algas linnusele õnnetult, milles linnust süüdistada ei saa. Nimelt olid suured kahtlused Tartu piiskopi Hermanus II kokkumängu kohta venelastega. Liivi sõja alguses tegutses Vastseliinas piiskopi saadik ja tõlk Christoffer Lustfer, kes pettemanöövriga tahtis linnust venelaste kätte mängida. Sellest saadi teada ja Lustfer vangistati. Ordu pealinnuses Võnnus tunnistas ta pärast piinamist Tartu piiskopi vastu ja poos ennast vangikongis üles.

Nähes, et kavalus ei aita, otsustasid venelased vürst Pjotr Šuiski juhtimisel linnuse jõuga võtta. Selleks ajaks olid ka kaitsjad ettevalmistusi teinud. Ordumeister saatis lisajõude ja linnuse ülemaks sai Jorgen Uxkel (Jürgen Uexküll). Esimene tugev rünnak toimus 15. juunil 1558 ja lõppes venelastele edutult. Sellest nende hoog aga ei raugenud ja venelased tulid seitsme leeriga linnuse alla, lastes mõned lasud müüri pihta, nii et müüritis mõningal määral alla varises. Sulased ja kodanikud astusid Jorgen Uxkeli juurde ja nõudsid, et ta linnuse loovutaks, muidu poovad nad ta müüri peale üles. Seetõttu pidi ta linnuse 1. juulil loovutama. Jorgen Uxkel lahkus koos sugulastega linnusest ja nad riisuti enamuses paljaks. Seejärel tapsid venelased kõik talupojad. Ka väikesed lapsed raiusid nad pooleks ja jätsid sinnapaika.

Vastseliina linnus jäi venelaste kätte aastani 1582, seega peaaegu sõja lõpuni. Liivi sõja alguses likvideeriti Tartu piiskopkond ja 1562. aastal ka Liivi ordu, alistudes Poolale. Nii ei olnud 1582. aastal olemas enam linnuse rajajaid ja omanikke, kui Jam Zapolski vaherahuga Vene tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel läks Vastseliina Rzeczpospolitale. 24 aasta pikkusele venelaste valitsemisele järgnes 43 aasta pikkune Poola võimuperiood.

1620. aastal alanud võitlus Poola ja Rootsi vahel Liivimaa pärast olid 1625. aastaks olukorra sedavõrd Rootsi kasuks pööranud, et Vastseliina saadi kätte ilma suuremate purustusteta. Alles aasta enne Vene-Rootsi sõda 1656–1658 algasid linnusel uued kindlustustööd, mille iseloomu ja mahtu ei teata. Samas sõjas sai linnus ühepäevases piiramises 21. juulil 1656 rängalt kannatada ja alistus veelkord venelastele. 1658. aasta Vallisaare vaherahu ja 1661. aasta Kärde rahu tõid Piusa kaldale Rootsi kuninga alamad tagasi. Sel korral viimaseks pooleks sajandiks. Põhjasõda muutis 1702. aastal Vastseliina linnuse varemeteks. Kätte oli jõudnud suurtükkide ja bastionide ajastu, kus Vastseliinal puudusid väljavaated.