Ava peamenüü

Johann Renner (ka Johannes Renner; umbes 1525 Vestfaal, Tecklenburg1583 Bremen) oli saksa kroonik.

Ta sündis linnakodaniku pojana, lõpetas juurastuudiumi ja sai notari hariduse.

Renner saabus 1556. aasta kevadel Liivimaale, kus asus teenistusse Järva foogti Berent van Schmerteni sekretärina, hiljem Pärnu komtuuri Rotger Wulfi kirjutajana.

Aastal 1561 lahkus ta Saksamaale. Ta elas algul Ida-Friisimaal, siis Speyeris ning lõpuks Bremenis, kus asus tööle kohtus kuningliku notarina. Oma põhitöö kõrvalt kirjutas ta valmis Liivimaa ajaloo ja Bremeni kroonika.

Liivimaa ajaloos kajastas ta sündmusi Vana-Liivimaal oma sealviibimise ajal. Sinna mahtus faktiderohke kirjeldus Liivi sõjast ja 1560. aasta talurahvarahutustest Harju- ja Järvamaal ning 1556. aasta koadjuutorivaenusest. Lisaks sisaldas tema kroonika ümberkirjutust ka Bartholomäus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast.

Et käsikiri ei jõudnud kohe pärast valmimist trükki, olid viimased arhiivimärked sellest pärit 18. sajandist. Käsikiri avastati 1870. aastal Bremeni Muuseumiühingu raamatukogust, kuid see oli autori poolt juba ümbertöötatud variant, mis kajastas sündmusi 1582. aastani ja milles nii mõnedki kohad olid Balthasar Russowi 1578 ilmunud raamatu mõjutusel ümber kirjutatud. Seetõttu jätkati otsinguid. Aastal 1934 leidis originaali Lübecki linnaraamatukogust Paul Karlstedt. Õnneks tegi ta sellest väga täpse koopia.

Sõja eest peideti raamatukogus leidunud väärtasjad ja käsikirjad soolakaevandusse varjule, kust nõukogude võim viis need pärast Saksamaa kapitulatsiooni Venemaale. 1990. aastal tagastas Venemaa küll Lübecki, Bremeni ja Hamburgi vanad dokumendikogud, kuid Renneri käsikirja seal ei olnud.

1995. aastal tõlkis Ivar Leimus Renneri kroonika eesti keelde.

TeosedRedigeeri

  • Johann Renner. Liivimaa ajalugu 1556-1561. Kirjastus Olion, Tallinn 1995. 2. trükk: sama, 2006.

KirjandusRedigeeri

  • Kohl, J. G. Aeussere Lebensumstände Renners. Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kuralands. Bd. XII. H. 1. Riga, 1872, S. 138-159.