Võhmuta mõis

See artikkel räägib Järva-Jaani kihelkonna mõisast; Harju-Jaani kihelkonnas asunud mõisa kohta vaata artiklit Võhmuta mõis (Harju-Jaani)

Võhmuta mõis (saksa keeles Wechmuth) oli rüütlimõis Järvamaal Järva-Jaani kihelkonnas.^[1] Nüüdisajal jääb endine mõisasüda Lääne-Viru maakonda Tapa valda.^[1]

Mõis rajati 17. sajandi II poolel.^[1] Aastatel 1842–1859 oli Võhmuta omanik perekond Essen. Enne 1919. aasta mõisate võõrandamist kuulus mõis Zoege von Manteuffelitele,^[1] mõisa viimane omanik oli Ernst Zoege von Manteuffel.

Ajalugu muuda

Võhmuta rüütlimõisa algus (1669–1682) muuda

Väinajärve mõisamaadest eraldati Võhmuta, kui Brigitta von Höpner ostis selle Andreas von Rosenilt 1669. aastal. Sellega pandi alus iseseisvale Võhmuta rüütlimõisale, mis kujunes välja aastatel 1699–1682.^[2]

Rüütlimõisa valitsejad muuda

Pärast põhjasõda ning seda saatnud näljahäda- ja katkujärgset taastumist pärandas Brigitta von Höpner oma maavaldused koos Võhmuta mõisapiirkonnaga Constans von Höpnerile. Vene tsaaririigi võimu kehtestamisega läks mõis 1726. aastal restitutsiooni käigus haagikohtunik Hans Heinrich von Tiesenhauseni valdusse.^[2]

Hans Heinrich von Tiesenhausen – tema valitsusajal oli mõis panditud Constans von Höpnerile. Mõisaomanik viibis aastatel 1709–1722 Venemaal Tobolski oblastis vangilaagris. Pärast Eestisse naasmist abiellus H. D. Burghauseniga ja oli oma surmani 1734. aastal Eestimaa kubermangu haagikohtunik.

Gustav Johan von Tiesenhausen – abielus Eva Wilhelmine von Nierothiga. Jätkas mõista pantimist Höpnerile kuni tema surmani 1756. aastal. Hiljem pantis edasi Joachim von Rosenile ja Jakob von Ortmannile. Paikne omanik Gustav Johani valitsemisperioodil Võhmutal puudus, mistõttu mõisa majanduslik areng oli takerdunud.

Hans Friedrich von Tiesenhausen – valitsemise võttis 1782. aastal üle Gustav Johan von Tiesenhauseni poeg. Tema võimuperioodi jääb Võhmuta mõisa tõusuaeg, mil mõisa laiendati ning mõisatootmist hoogustati. Hans Friederich suri 1784. aastal. Järeltulija on Hans Ludwig von Tiesenhausen, kes tollal oli alles sõimelaps.

Eva Wilhelmine von Nieroth – mõisamaade juriidiliseks omanikuks määrati järeltulija vanaema Eva Wilhelmine von Nieroth. Too aga keeldus mõisamajapidamise juhtimisest, mistõttu anti mõis taas pandiomandiks. Pärast Eva Wilhelmine von Nierothi surma läks mõis taas rendile von Nierothite suguvõsale.

Gustav Reinhold von Nieroth – valitsema asus Eva Wilhelmine von Nierothi vennapoeg, kes oli ametilt Vene armee major. Mainekateks sõjaväelasteks kujunesid ka tema järeltulijad. Von Nierothite valitsusajal kujundati Võhmuta häärberi kaunis välisilme, püstitati Prantsuse-Venemaa vahelise isamaasõja mälestuseks auvärav, rajati stiilsed kõrvalhooned ja kujundati ümber mõisapark.

Hans Ludwig von Tiesenhausen – 1805. aastal läks mõis Hans Ludwig von Tiesenhauseni võimu alla. Uuel valitsejal tuli vastu seista 1805. aasta talurahva ülestõusule ja vabaneda varem tekkinud majandusvõlast. Tänu edukale tootmisele majanduslik stabiilsus lõpuks ka saavutati. Vähemalt 1818. aastaks oli mõisamajandus täies hoos ja mõisahäärber koos kõrvalhoonetega kujundatud veelgi uhkemateks.

Georg Hermann von Baumgartner – algselt pandiomanik, kuid alates 1821. aastast Võhmuta mõisa täieõiguslik omanik. Valitsusaeg lõppes 1839. aastal Georg Hermanni surmaga.

Aleksander von Essen – algselt pandiomanik, kuid samuti alates 1840. aastast mõisa täieõiguslik omanik. Teise abielu ajal kolis ta oma naise Julie von Dellinghauseniga Võhmuta mõisa, kus neil sündis tütar Julie. Seetõttu peahoone ruumid korrastati, saavutades nii tänapäevani säilinud hilisklassitsistliku ilmega sisekujunduse. Parun Alexander suri 1859. aastal.

Carl Otto von Schilling – Aleksander von Esseni järeltulijad pantisid mõisa 1859. aastal Carl Ottole. Ta jäi võlgu ning tagastas mõisamaad omanikele juba aasta pärast.

Pether Zoege von Manteuffel – uus pandileping sõlmiti 1861. aastal Zoege von Manteuffeli aadlisuguvõsaga. Juba järgmisel aastal müüs von Essen mõisa päriseks. Petheri valitsemisajal moderniseeriti ja laiendati mõisa piiritusevabrikut, rajati perekonnakalmistu, kaasajastati häärberi sisekujundust ja alustati maalide kollektsioneerimist. Pether suri 1916. aastal.

Ernst Zoege von Manteuffel – parun Ernst oli Petheri noorem poeg, ühtlasi mõisa pärija. Valitses 1919. aasta maareformini.^[2]

Mõisakompleks muuda

Peahoone kujunemine muuda

Rüütlimõisa asutamisel 17. sajandi lõpus oli peahoone väike ja lihtne puitehitis, mille juurde ehitati tall, rehi, suveköök, saun ja ait.^[2]

Põhjasõjas oli purustatud peaaegu kogu mõisakompleksi hoonestus, kuid juba 1723. aastaks see taastati. Peahoone ehitati taas puidust, ent sõjaeelse hoonega võrreldes oli see suurem ja sel oli täiskelpkatus.^[2]

Mõisamajanduse tõusu perioodil 18. sajandi lõpus alustati Hans Friederich von Tiesenhauseni initsiatiivil peahoone ümberehitust puidust härrastemajast kivist häärberiks. Friederich von Tiesenhauseni surmaga ehitustegevus vähenes, kuid siiski jätkus kuni 1786. aastani, mil see kavandatust väiksemal kujul valmis ehitati.^[2]

Tänaseni säilinud klassitsistliku ilme sai mõis 19. sajandil von Nierothite valitsemisperioodil. Eelmise sajandi lõpus rajatud kivist peahoonele ehitati kaks tiibhoonet, teine korrus mõisa pargipoolsele osale, esindusküljele nelja joonia sambaga kolmnurkfrontooniga portikus ja poolkelpkatus.^[2]

Mõisakompleks pärast maareformi muuda

Esialgu olid mõisahooned asundustalunike kasutada, mõisakeskusest kujunes asundusküla.^[3]^[2] 1920. aastate algul alustasid mõisa aidas tegevust meierei ja kauplus. Viinavabrik ja meierei töötasid kuni 1950. aastate teise pooleni. Mõisa peahoones oli aastatel 1923–1963 Võhmuta algkool.^[3] Nõukogude okupatsiooni ajal 1940. aastate lõpus rajati mõisakompleksi kolhoos, millest 1958. aastal sai Tamsalu sovhoosi osa. Põllumajandusreformiga likvideeriti Tamsalu sovhoos 1992. aastal.^[2]