Tiit Vähi kolmas valitsus
Tiit Vähi kolmas valitsus oli Eesti Vabariigi 39. valitsus, mis töötas 6. novembrist 1995 kuni 17. märtsini 1997. Valitsuse moodustasid Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ) ning Reformierakond. KMÜ-l oli Riigikogus 41 kohta ja Reformierakonnal 19.
| Tiit Vähi kolmas valitsus | |
|---|---|
 Eesti Vabariigi 39. valitsus | |
| 1995–1997 | |
.jpg) | |
| Ametisse astumise kuupäev | 6. november 1995 |
| Ametist lahkumise kuupäev | 17. märts 1997 |
| President | Lennart Meri |
| Valitsuse liikmed | |
| Peaminister | Tiit Vähi |
| Ministrite arv | 15 |
| Valitsuserakonnad |
Koonderakond ja Maarahva Ühendus Reformierakond (1. detsembrini 1996) Arengupartei (9. detsembrist 1996) |
| Opositsioonierakonnad |
Keskerakond Reformierakond (1. detsembrist 1996) Isamaaliit Mõõdukad |
| Ajalugu | |
| Valimised | 1995. aasta Riigikogu valimised |
| Esinduskogu koosseis | VIII Riigikogu |
| Eelnev | Tiit Vähi teine valitsus |
| Järgnev | Mart Siimanni valitsus |
21. novembril 1996 otsustas Reformierakond valitsusest lahkuda, kuid valitsus siiski tagasi ei astunud, vaid jätkas vähemusvalitsusena. 9. detsembril 1996 liitus valitsusega Arengupartei, mille olid samal aastal asutanud seitse Keskerakonnast lahku löönud Riigikogu liiget.[1]
Valitsust juhtis KMÜ esimees Tiit Vähi, kes oli koos Keskerakonnaga moodustanud ka eelmise, Tiit Vähi teise valitsuse. Koalitsioon koos Keskerakoonaga lagunes aga 1995. aasta oktoobris lindiskandaali tõttu ning Tiit Vähi teine valitsus oli sunnitud tagasi astuma. Oma esimest valitsust juhtis Vähi 1992. aastal, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist.[1]
Peaminister Tiit Vähi otsustas 1997. aasta veebruaris tagasi astuda, kuna tuli ilmsiks, et mitmed Tallinna korterid olid erastatud väga soodsa hinnaga ajal, millal Vähi oli Tallinna linnavolikogu esimees. Puhkenud korteriskandaali tõttu proovis opositsioon Riigikogus Vähile umbusaldust avaldada, kuid see kukkus napilt läbi. Peaministri tagasiastumine tähendas ka kogu ülejäänud valitsuse tagasiastumist. Uue valitsuse moodustas Koonderakonna aseesimees Mart Siimann ning see astus ametisse 17. märtsil 1997.[1]
Valitsuse moodustamine
muudaKohe pärast Tiit Vähi teise valitsuse tagasiastumist teatas KMÜ, et näeb oma uue koalitsioonipartnerina Reformierakonda või Parempoolseid. Reformierakonnaga oli KMÜ koalitsioonikõnelusi pidanud eelmise valitsuse moodustamisel 1995. aasta kevadel. Siis oli Reformierakonna esimees Siim Kallas proovinud ülejäänud Riigikogu erakondade toel ise peaministriks saada. Seetõttu KMÜ lõpetas Reformierakonnaga kõnelused ja moodustas valitsuse hoopis Keskerakonnaga.[1][2]
President Lennart Meri määras 17. oktoobril Tiit Vähi uuest peaministrikandidaadiks ja KMÜ alustas koalitsiooniläbirääkimisi Reformierakonnaga. Kuna kevadel olid KMÜ ja Reformierakond koalitsioonileppe peaaegu valmis saanud, siis läksid läbirääkimised kiirelt. Reformierakond sai valitsuses kuus ministriportfelli. Koalitsioonilepe välistas kaitsetollid ja subsiidiumid. Kaitsetollid olid olnud Maaliidu Ühenduse üks peamiseid soove, kuid Reformierakond oli kindlalt kaitsetollide vastu. 26. oktoobril andis Riigikogu Tiit Vähile volitused valitsuse moodustamiseks ning Tiit Vähi kolmas valitsus astus ametisse 6. novembril 1995.[1][2]
Hääletus Riigikogus
muuda| 26. oktoober 1995 Peaministrikandidaadile Tiit Vähile volituste andmine valitsuse moodustamiseks 101 Riigikogu liiget Vajalik poolthäälte enamus | |||||||
| Kandidaat | Hääletustulemus | Koalitsioon | |||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Tiit Vähi (KMÜ) |
Poolt | 55 | KMÜ Reformierakond | ||||
| Vastu | 5 | ||||||
| Erapooletu | 19 | ||||||
| Ei hääletanud | 3 | ||||||
| Puudub | 19 | ||||||
Otsus:  Vastu võetud
| |||||||
Valitsuse koosseis
muuda| Ametinimetus | Nimi | Ametisse asumise aeg | Ametist lahkumise aeg | Erakond | |
|---|---|---|---|---|---|
| Peaministri büroo | |||||
| Peaminister | Tiit Vähi | 6. november 1995 | 17. märts 1997 | KO | |
| Haridusministeerium | |||||
| Haridusminister | Jaak Aaviksoo | 1. jaanuar 1996 | 30. november 1996 | Parteitu | |
| Rein Loik | 2. detsember 1996 | 17. märts 1997 | Parteitu | ||
| Justiitsministeerium | |||||
| Justiitsminister | Paul Varul | 6. november 1995 | 17. märts 1997 | KO | |
| Kaitseministeerium | |||||
| Kaitseminister | Andrus Öövel | 6. november 1995 | 17. märts 1997 | KO | |
| Keskkonnaministeerium | |||||
| Keskkonnaminister | Villu Reiljan | 6. november 1995 | 17. märts 1997 | EME | |
| Kultuuriministeerium | |||||
| Kultuuriminister | Jaak Allik | 1. jaanuar 1996 | 17. märts 1997 | KO | |
| Kultuuri- ja Haridusministeerium | |||||
| Kultuuri- ja haridusminister | Jaak Aaviksoo | 6. november 1995 | 1. jaanuar 1996 | Parteitu | |
| Majandusministeerium | |||||
| Majandusminister | Andres Lipstok | 6. november 1995 | 30. november 1996 | REF | |
| Jaak Leimann | 2. detsember 1996 | 17. märts 1997 | Parteitu | ||
| Põllumajandusministeerium | |||||
| Põllumajandusminister | Ilmar Mändmets | 6. november 1995 | 17. märts 1997 | Parteitu | |
| Rahandusministeerium | |||||
| Rahandusminister | Mart Opmann | 6. november 1995 | 17. märts 1997 | KO | |
| Siseministeerium | |||||
| Siseminister | Märt Rask | 6. november 1995 | 1. detsember 1996 | REF | |
| Riivo Sinijärv | 1. detsember 1996 | 17. märts 1997 | KO | ||
| Sotsiaalministeerium | |||||
| Sotsiaalminister | Toomas Vilosius | 6. november 1995 | 1. detsember 1996 | REF | |
| Tiiu Aro | 2. detsember 1996 | 17. märts 1997 | KO | ||
| Teede- ja Sideministeerium | |||||
| Teede- ja sideminister | Kalev Kukk | 6. november 1995 | 30. november 1996 | REF | |
| Raivo Vare | 2. detsember 1996 | 17. märts 1997 | Parteitu | ||
| Välisministeerium | |||||
| Välisminister | Siim Kallas | 6. november 1995 | 22. november 1996 | REF | |
| Toomas Hendrik Ilves | 2. detsember 1996 | 17. märts 1997 | Parteitu | ||
| Ei juhi ministeeriumi | |||||
| Minister (eurominister) | Endel Lippmaa | 6. november 1995 | 6. august 1996 | KO | |
| Riivo Sinijärv | 15. august 1996 | 1. detsember 1996 | KO | ||
| Andra Veidemann | 9. detsember 1996 | 17. märts 1997 | AP | ||
| Minister (kultuuriminister) | Jaak Allik | 6. november 1995 | 1. jaanuar 1996 | KO | |
| Minister (regionaalminister) | Tiit Kubri | 6. november 1995 | 17. märts 1997 | EME | |
Märkused
muuda- ^[a] 1. jaanuaril 1996 lahutati Kultuuri- ja Haridusministeerium Haridusministeeriumiks ja Kultuuriministeeriumiks.
- ^[b] Alates 1. jaanuarist 1996 kuuluvad valitsusse kultuuri- ja haridusministri asemel haridusminister ja kultuuriminister.
Tähtsündmused
muuda1996. aasta kohalikud valimised
muudaValitsuses vastandusid üksteisele tugevalt Reformierakond ja Maarahva Ühendus. Riigikogus blokeeriti üksteise esitatud seaduseelnõusid ning Reformierakonna saadikud kritiseerisid teravalt maaerakondade poliitikat. Valitsuse kooshoidmiseks toetas peaminister Tiit Vähi kordi üht koalitsioonipartnerit, kord teist koalitsioonipartnerit.[2]
Lähenema hakkasid 1996. aasta kohalikud valimised. Lindiskandaal oli vähendanud Koonderakonna toetust ning kukkunud oli ka Tiit Vähi populaarsus. Pinged koalitsioonis, kus KMÜ ja Reformierakond olid sisuliselt rivaalid, kasvasid. Vahepeal oli ka Edgar Savisaar poliitikasse naasnud ja taas Keskerakonna esimeheks valitud, mis tähendas, et Koonderakonna võimalused kohalikel valimistel edukas olla vähenesid veelgi. Erakonda räsis ka Tallinna linnapea ning Kooderakonna aseesimehe Jaak Tamme korteriafäär. Hirmust, et Reformierakond võib kohalikud valimised võita, süüdistas Tiit Vähi ajakirjanduse vahendusel reformierakondlastest ministreid. Kahtluse alla seati välisminister Siim Kallase ja seega Eesti välispoliitiline liin tervikuna.[2]
Kuigi Reformierakond võitis kohalikud valimised mitmes Eesti linnas, siis Tallinnas ja Tartus selget ülekaalu ei saadud. Kuna Reformierakond oli Tallinnas välistanud liidu Koonderakonnaga ning Isamaaliidu ja Mõõdukate häältest jäi väheseks, siis osutus koalitsiooni moodustamine väga keeruliseks. Kaalukeeleks osutus Keskerakond, kelle toetusel sai Tallinna linnavolikogu esimeheks Mart Laar Isamaaliidust ja linnapeaks Priit Vilba Reformierakonnast.[2]
Reformierakonna lahkumine valitsusest
muuda14. novembril 1996 üllatasid Tiit Vähi ja Edgar Savisaar avalikkust koostöölepinguga, mis nägi ette Koonderakonna ja Keskerakonna ulatuslikku koostööd. See koostöö ulatus Tallinnast Toompeale ja välispoliitikasse. Uus võimuliit kukutas Tallinnas vaid kaks nädalat ametis olnud Vilba ja Laari. Tallinna linnapeaks sai koonderakondlane Robert Lepikson ja volikogu esimeheks Savisaar.[2]
Reformierakond nõudis nüüd Vähilt Keskerakonnaga sõlmitud koostööleppe tühistamist, ähvardades vastasel juhul valitsusest lahkuda. Tiit Vähi vastas vaid, et koostöölepe Keskerakonnaga tagab valitsuse suurema stabiilsuse. 21. novembril 1996 otsustaski Reformierakonna volikogu valitsusest lahkuda.[2]
KMÜ tegi Reformierakonna lahkumise järel koalitsiooniettepaneku Keskerakonnale ja Arenguparteile. Mõlema erakonnaga oli Koonderakond juba varem sõlminud koostööleppe. Keskerakonnast lahku löönud Arengupartei välistas aga koalitsiooni Keskerakonnaga. Kuna KMÜ ja Keskerakonna liidul oleks olnud Riigikogus vaid 50 kohta, siis otsustas Vähi jätkata vähemusvalitsusena vaid KMÜ baasil. Maaerakondade survel nõustus Koonderakond valitsusleppest välja võtma kaitsetollide kehtestamise keelu. Valitsuse toetuspinna suurendamiseks kaasas Vähi valitsusse ka mitmeid sõltumatuid eksperte. Vähi suureks võiduks loetakse, et ta sai Toomas Hendrik Ilvese välisministriks, sest see lubas Vähi valitsusest endiselt rääkida kui edumeelsest. Uued ministrid astusid ametisse 2. detsembril 1996. 9. detsembril liitus valitsusega ka Arengupartei esimees Andra Veidemann.[2]
Korteriskandaal
muuda1997. aasta jaanuaris selgus, et Tallinnas on kahtlaselt erastatud 181 korterit ärimeestele ja linnaametnikele. Skeem oli lihtne: esmalt üüriti korter seda erastada soovinud isikule ametikorteriks, seejärel arvati korter ametikorterite nimekirjast välja ning viimaks erastas üürnik korteri EVP-de eest. Erastamine toimus ajal, kui linnapea oli koonderakondlane Jaak Tamm ja volikogu esimees oli Tiit Vähi. Teiste seas erastas sellise skeemiga endale korteri ka Tiit Vähi tütar.[3]
Puhkenud korteriskandaali tõttu esitas opositsioon peaminister Tiit Vähile umbusaldusavalduse. 10. veebruaril 1997 toimunud umbusaldushääletusel vajalikku 51 poolthäält kokku ei tulnud, kuid häälte vahekord 45:46 sundis Vähit umbusaldamiskatsele järgnenud päeval teatama võimalusest, et astub ise tagasi, mida ta ka 26. veebruaril tegi. Riigikogus 41 häält kontrolliv KMÜ pakkus uueks peaministrikandidaadiks Koonderakonna aseesimehe Mart Siimanni, kelle valitsus astus ametisse 17. märtsil 1997.[3]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Urmo Kübar, Enno Tammer (2001). 10 aastat uut Eestit. Tallinn: Tänapäev, Eesti Päevaleht. Lk 131. ISBN 9985620135.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 98–107. ISBN 9789949549078.
- ↑ 3,0 3,1 Urmet Kook, Enno Tammer (2001). 10 aastat uut Eestit. Tallinn: Tänapäev, Eesti Päevaleht. Lk 111. ISBN 9985620135.
| Eelnev Tiit Vähi teine valitsus |
Eesti Vabariigi valitsus 1995–1997 |
Järgnev Mart Siimanni valitsus |