Tiit Vähi kolmas valitsus

Tiit Vähi kolmas valitsus oli Eesti Vabariigi 39. valitsus, mis töötas 6. novembrist 1995 kuni 17. märtsini 1997. Valitsuse moodustasid Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ) ning Reformierakond. KMÜ-l oli Riigikogus 41 kohta ja Reformierakonnal 19.

Tiit Vähi kolmas valitsus

Eesti Vabariigi 39. valitsus
1995–1997
Ametisse astumise kuupäev 6. november 1995
Ametist lahkumise kuupäev 17. märts 1997
President Lennart Meri
Valitsuse liikmed
Peaminister Tiit Vähi
Ministrite arv 15
Valitsuserakonnad Koonderakond ja Maarahva Ühendus
Reformierakond (1. detsembrini 1996)
Arengupartei (9. detsembrist 1996)
Opositsioonierakonnad Keskerakond
Reformierakond (1. detsembrist 1996)
Isamaaliit
Mõõdukad
Ajalugu
Valimised 1995. aasta Riigikogu valimised
Esinduskogu koosseis VIII Riigikogu
Eelnev Tiit Vähi teine valitsus
Järgnev Mart Siimanni valitsus

21. novembril 1996 otsustas Reformierakond valitsusest lahkuda, kuid valitsus siiski tagasi ei astunud, vaid jätkas vähemusvalitsusena. 9. detsembril 1996 liitus valitsusega Arengupartei, mille olid samal aastal asutanud seitse Keskerakonnast lahku löönud Riigikogu saadikut.[1]

Valitsust juhtis KMÜ esimees Tiit Vähi, kes oli koos Keskerakonnaga moodustanud ka eelmise, Tiit Vähi teise valitsuse. Koalitsioon koos Keskerakoonaga lagunes aga 1995. aasta oktoobris lindiskandaali tõttu ning Tiit Vähi teine valitsus oli sunnitud tagasi astuma. Oma esimest valitsust juhtis Vähi 1992. aastal, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist.[1]

Peaminister Tiit Vähi otsustas 1997. aasta veebruaris tagasi astuda, kuna tuli ilmsiks, et mitmed Tallinna korterid olid erastatud väga soodsa hinnaga ajal, millal Vähi oli Tallinna linnavolikogu esimees. Puhkenud korteriskandaali tõttu proovis opositsioon Riigikogus Vähile umbusaldust avaldada, kuid see kukkus napilt läbi. Peaministri tagasiastumine tähendas ka kogu ülejäänud valitsuse tagasiastumist. Uue valitsuse moodustas Koonderakonna aseesimees Mart Siimann ning see astus ametisse 17. märtsil 1997.[1]

Valitsuse moodustamine

muuda

Kohe pärast Tiit Vähi teise valitsuse tagasiastumist teatas KMÜ, et näeb oma uue koalitsioonipartnerina Reformierakonda või Parempoolseid. Reformierakonnaga oli KMÜ koalitsioonikõnelusi pidanud eelmise valitsuse moodustamisel 1995. aasta kevadel. Siis oli Reformierakonna esimees Siim Kallas proovinud ülejäänud Riigikogu erakondade toel ise peaministriks saada. Seetõttu KMÜ lõpetas Reformierakonnaga kõnelused ja moodustas valitsuse hoopis Keskerakonnaga.[1][2]

President Lennart Meri määras 17. oktoobril Tiit Vähi uuest peaministrikandidaadiks ja KMÜ alustas koalitsiooniläbirääkimisi Reformierakonnaga. Kuna kevadel olid KMÜ ja Reformierakond koalitsioonileppe peaaegu valmis saanud, siis läksid läbirääkimised kiirelt. Reformierakond sai valitsuses kuus ministriportfelli. Koalitsioonilepe välistas kaitsetollid ja subsiidiumid. Kaitsetollid olid olnud Maaliidu Ühenduse üks peamiseid soove, kuid Reformierakond oli kindlalt kaitsetollide vastu. 26. oktoobril andis Riigikogu Tiit Vähile volitused valitsuse moodustamiseks ning Tiit Vähi kolmas valitsus astus ametisse 6. novembril 1995.[1][2]

Hääletus Riigikogus

muuda
26. oktoober 1995
Peaministrikandidaadile Tiit Vähile volituste andmine valitsuse moodustamiseks

101 Riigikogu liiget
Vajalik poolthäälte enamus
Kandidaat Hääletustulemus Koalitsioon
Tiit Vähi
(KMÜ)
Poolt 55 KMÜ
Reformierakond
Vastu 5
Erapooletu 19
Ei hääletanud 3
Puudub 19
Otsus:  J Vastu võetud

Valitsuse koosseis

muuda
Ametinimetus Nimi Ametisse asumise aeg Ametist lahkumise aeg Erakond
Peaministri büroo
Peaminister Tiit Vähi 6. november 1995 17. märts 1997 KO
Haridusministeerium[a]
Haridusminister[b] Jaak Aaviksoo 1. jaanuar 1996 30. november 1996 Parteitu
Rein Loik 2. detsember 1996 17. märts 1997 Parteitu
Justiitsministeerium
Justiitsminister Paul Varul 6. november 1995 17. märts 1997 KO
Kaitseministeerium
Kaitseminister Andrus Öövel 6. november 1995 17. märts 1997 KO
Keskkonnaministeerium
Keskkonnaminister Villu Reiljan 6. november 1995 17. märts 1997 EME
Kultuuriministeerium[a]
Kultuuriminister[b] Jaak Allik 1. jaanuar 1996 17. märts 1997 KO
Kultuuri- ja Haridusministeerium[a]
Kultuuri- ja haridusminister[b] Jaak Aaviksoo 6. november 1995 1. jaanuar 1996 Parteitu
Majandusministeerium
Majandusminister Andres Lipstok 6. november 1995 30. november 1996 REF
Jaak Leimann 2. detsember 1996 17. märts 1997 Parteitu
Põllumajandusministeerium
Põllumajandusminister Ilmar Mändmets 6. november 1995 17. märts 1997 Parteitu
Rahandusministeerium
Rahandusminister Mart Opmann 6. november 1995 17. märts 1997 KO
Siseministeerium
Siseminister Märt Rask 6. november 1995 1. detsember 1996 REF
Riivo Sinijärv 1. detsember 1996 17. märts 1997 KO
Sotsiaalministeerium
Sotsiaalminister Toomas Vilosius 6. november 1995 1. detsember 1996 REF
Tiiu Aro 2. detsember 1996 17. märts 1997 KO
Teede- ja Sideministeerium
Teede- ja sideminister Kalev Kukk 6. november 1995 30. november 1996 REF
Raivo Vare 2. detsember 1996 17. märts 1997 Parteitu
Välisministeerium
Välisminister Siim Kallas 6. november 1995 22. november 1996 REF
Toomas Hendrik Ilves 2. detsember 1996 17. märts 1997 Parteitu
Ei juhi ministeeriumi
Minister (eurominister) Endel Lippmaa 6. november 1995 6. august 1996 KO
Riivo Sinijärv 15. august 1996 1. detsember 1996 KO
Andra Veidemann 9. detsember 1996 17. märts 1997 AP
Minister (kultuuriminister) Jaak Allik 6. november 1995 1. jaanuar 1996 KO
Minister (regionaalminister) Tiit Kubri 6. november 1995 17. märts 1997 EME

Märkused

muuda

Tähtsündmused

muuda

1996. aasta kohalikud valimised

muuda

Valitsuses vastandusid üksteisele tugevalt Reformierakond ja Maarahva Ühendus. Riigikogus blokeeriti üksteise esitatud seaduseelnõusid ning Reformierakonna saadikud kritiseerisid teravalt maaerakondade poliitikat. Valitsuse kooshoidmiseks toetas peaminister Tiit Vähi kordi üht koalitsioonipartnerit, kord teist koalitsioonipartnerit.[2]

Lähenema hakkasid 1996. aasta kohalikud valimised. Lindiskandaal oli vähendanud Koonderakonna toetust ning kukkunud oli ka Tiit Vähi populaarsus. Pinged koalitsioonis, kus KMÜ ja Reformierakond olid sisuliselt rivaalid, kasvasid. Vahepeal oli ka Edgar Savisaar poliitikasse naasnud ja taas Keskerakonna esimeheks valitud, mis tähendas, et Koonderakonna võimalused kohalikel valimistel edukas olla vähenesid veelgi. Erakonda räsis ka Tallinna linnapea ning Kooderakonna aseesimehe Jaak Tamme korteriafäär. Hirmust, et Reformierakond võib kohalikud valimised võita, süüdistas Tiit Vähi ajakirjanduse vahendusel reformierakondlastest ministreid. Kahtluse alla seati välisminister Siim Kallase ja seega Eesti välispoliitiline liin tervikuna.[2]

Kuigi Reformierakond võitis kohalikud valimised mitmes Eesti linnas, siis Tallinnas ja Tartus selget ülekaalu ei saadud. Kuna Reformierakond oli Tallinnas välistanud liidu Koonderakonnaga ning Isamaaliidu ja Mõõdukate häältest jäi väheseks, siis osutus koalitsiooni moodustamine väga keeruliseks. Kaalukeeleks osutus Keskerakond, kelle toetusel sai Tallinna linnavolikogu esimeheks Mart Laar Isamaaliidust ja linnapeaks Priit Vilba Reformierakonnast.[2]

Reformierakonna lahkumine valitsusest

muuda

14. novembril 1996 üllatasid Tiit Vähi ja Edgar Savisaar avalikkust koostöölepinguga, mis nägi ette Koonderakonna ja Keskerakonna ulatuslikku koostööd. See koostöö ulatus Tallinnast Toompeale ja välispoliitikasse. Uus võimuliit kukutas Tallinnas vaid kaks nädalat ametis olnud Vilba ja Laari. Tallinna linnapeaks sai koonderakondlane Robert Lepikson ja volikogu esimeheks Savisaar.[2]

Reformierakond nõudis nüüd Vähilt Keskerakonnaga sõlmitud koostööleppe tühistamist, ähvardades vastasel juhul valitsusest lahkuda. Tiit Vähi vastas vaid, et koostöölepe Keskerakonnaga tagab valitsuse suurema stabiilsuse. 21. novembril 1996 otsustaski Reformierakonna volikogu valitsusest lahkuda.[2]

KMÜ tegi Reformierakonna lahkumise järel koalitsiooniettepaneku Keskerakonnale ja Arenguparteile. Mõlema erakonnaga oli Koonderakond juba varem sõlminud koostööleppe. Keskerakonnast lahku löönud Arengupartei välistas aga koalitsiooni Keskerakonnaga. Kuna KMÜ ja Keskerakonna liidul oleks olnud Riigikogus vaid 50 kohta, siis otsustas Vähi jätkata vähemusvalitsusena vaid KMÜ baasil. Maaerakondade survel nõustus Koonderakond valitsusleppest välja võtma kaitsetollide kehtestamise keelu. Valitsuse toetuspinna suurendamiseks kaasas Vähi valitsusse ka mitmeid sõltumatuid eksperte. Vähi suureks võiduks loetakse, et ta sai Toomas Hendrik Ilvese välisministriks, sest see lubas Vähi valitsusest endiselt rääkida kui edumeelsest. Uued ministrid astusid ametisse 2. detsembril 1996. 9. detsembril liitus valitsusega ka Arengupartei esimees Andra Veidemann.[2]

Korteriskandaal

muuda

1997. aasta jaanuaris selgus, et Tallinnas on kahtlaselt erastatud 181 korterit ärimeestele ja linnaametnikele. Skeem oli lihtne: esmalt üüriti korter seda erastada soovinud isikule ametikorteriks, seejärel arvati korter ametikorterite nimekirjast välja ning viimaks erastas üürnik korteri EVP-de eest. Erastamine toimus ajal, kui linnapea oli koonderakondlane Jaak Tamm ja volikogu esimees oli Tiit Vähi. Teiste seas erastas sellise skeemiga endale korteri ka Tiit Vähi tütar.[3]

Puhkenud korteriskandaali tõttu esitas opositsioon peaminister Tiit Vähile umbusaldusavalduse. 10. veebruaril 1997 toimunud umbusaldushääletusel vajalikku 51 poolthäält kokku ei tulnud, kuid häälte vahekord 45:46 sundis Vähit umbusaldamiskatsele järgnenud päeval teatama võimalusest, et astub ise tagasi, mida ta ka 26. veebruaril tegi. Riigikogus 41 häält kontrolliv KMÜ pakkus uueks peaministrikandidaadiks Koonderakonna aseesimehe Mart Siimanni, kelle valitsus astus ametisse 17. märtsil 1997.[3]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Urmo Kübar, Enno Tammer (2001). 10 aastat uut Eestit. Tallinn: Tänapäev, Eesti Päevaleht. Lk 131. ISBN 9985620135.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 98–107. ISBN 9789949549078.
  3. 3,0 3,1 Urmet Kook, Enno Tammer (2001). 10 aastat uut Eestit. Tallinn: Tänapäev, Eesti Päevaleht. Lk 111. ISBN 9985620135.
Eelnev
Tiit Vähi teine valitsus
Eesti Vabariigi valitsus
19951997
Järgnev
Mart Siimanni valitsus