T-lümfotsüüdid

(Ümber suunatud leheküljelt T-rakk)

T-lümfotsüüdid ehk T-rakud (ladina lymphocytus T) on paljude selgroogsete lümfisüsteemi rakud. T-lümfotsüüdid kuuluvad leukotsüütide hulka.[1]

Inimese T-lümfotsüüt skaneeriva elektronmikroskoobiga vaadates

T-lümfotsüütide areng, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

T-lümfotsüüdid arenevad luuüdis tüvirakkudest ja küpsevad harkelundis, tüümuses. Sealt on tulnud ka nende rakkude nimes olev T-täht. Tüümuses küpsevaid T-rakke nimetatakse tümotsüütideks.

T-lümfotsüüte seostatakse rakulise immuunsusega, kuid nende paljunemist ja aktiveerimist moduleerivad muudki molekulid, näiteks närvirakkude kasvufaktor.[2]

T-lümfotsüütide rakumembraan sisaldab valke – T-rakkude retseptoreid. Nemad reageerivad antigeeni pinnal asuvate molekulirühmade abil.

Arvatakse, et pärast ägeda nakkuse likvideerimisel osalemist hävib suur hulk T-lümfotsüüte, ellu jäävad T-mälurakud.[3]

LiigitusRedigeeri

T-lümfotsüütidel eristatakse rakkude ülesannete põhjal 3 põhilist rühma:

Vahel lisandub ka neljas rühm: looduslikud T-tappurrakud.

Osad T-lümfotsüüdid, kes säilitavad informatsiooni teatud kindla antigeeniga kokkupuute kohta ja on võimelised reageerima sama antigeeniga ka aastate möödudes loetakse T-mälurakkudeks.

PaiknemineRedigeeri

T-lümfotsüütide populatsioonid ja paiknemine on üksikutes elundites erinevad, nii paiknevad T-lümfotsüüdid lümfisõlmedes parakortikaalses osas, põrnas aga arterioole ümbritsevates tuppedes.[4]

MolekulidRedigeeri

BeetaendorfiinidRedigeeri

Lümfotsüüdid võivad endorfiine sünteesida, seega tõenäoliselt ka T-rakud, (CD4+ ja CD8+ T rakud metaboliseerivad).[5]

Põletike ajal on tuvastatud endorfiine T-rakkudes, B-rakkudes, monotsüütides ja makrofaagides.

Beetaendorfiine seostatakse mitmete autoimmuunhaiguste patogeneesiga. Oletatakse, et immunosupressioon tuleneb immuuntekkeliste (seoseliste) põletikuliste haiguslike seisundite korral tsütokiinide suurenenud sünteesist ja eritamisest, mis stimuleerib ka beetaendorfiinide teket nii näärmehüpofüüsi kui ka lümfotsüütide poolt, see omakorda inhibeerib T-abistajarakkude talitlust ja võimalik, et reguleerib ka antikehade tootmist.[6]

InimestelRedigeeri

PatoloogiaRedigeeri

T-rakkude puudulikkusega seostatakse inimestel mitmesuguseid sündroome, mille patogenees ja geneetilise defekti iseloom pole seni veel selgeks saanud.[7]

  • primaarne CD4+ T-rakkude defitsiit
  • primaarne CD7 T-rakkude defitsiit
  • IL-2 defitsiit (põhjuseks ilmselt IL-2 geeni võimetus transkribeerida, sündroomi esineb tihti raske immuunpuudulikkusega lastel, kusjuures T-lümfotsüütide hulka loetakse normi piires olevaiks)
  • kaltsiumi äravoolu häire jpt.

T-rakkudega seotud haiguslikud seisundid (osaline)Redigeeri

T-rakud ja ülitundlikkusreaktsioonidRedigeeri

T-rakud osalevad IV tüübi ehk aeglastes ülitundlikkusreaktsioonides, kus sensibilseerunud T-lümfotsüüdid produtseerivad tsütokiine, mis tekitavad põletikulist reaktsiooni, koekahjustust ja nekroosi.[8]

T-rakud osalevad ka transplantaadi äratõukereaktsioonis.

Omandatud immuunpuudulikkuse korralRedigeeri

T-rakud osalevad omandatud immuunpuudulikkuse, mis võib inimestel (ja ka loomadel) tekkida kas nakkushaiguste, lümfoomide, kiirituste, kemoteraapia, immunosupressioonravi, autoimmuunhaiguste või ka vananemisega seonduvalt, välja kujunemisel.[9]

HI-viirus ja T-lümfotsüüdidRedigeeri

HI-viiruse märklauaks on lümfoid(-immuun)süsteemi olulised rakud ja ka närvisüsteemi rakud. HI-viirus kinnitub lümfotsüütidele, persisteerib T-abistajarakkudes, makrofaagides, dendriitrakkudes ja reageerib T-hävitajarakkudega ning hävitab need. Harilikult kaob nakatunul immuunsus mõne aasta jooksul.[9]

Ravimite toimeainedRedigeeri

Mitmed retseptiravimite toimeained, nagu kodeiin jpt aktiveerivad inimese nuumrakkude tsütokiinide ja kemokiinide sünteesi. Kodeiini indutseeritud inimese nuumrakkude degranulatsiooni toimel aktiveeritakse ühe läbiviidud katse kohaselt sellised kemo- ja tsütokiinid nagu IL-8, GM-CSF, TNF, MCP-1 ja RANTES. Need tsüto- ja kemokiinid lükkavad käima ja aktiveerivad põletikurakke nagu T-rakud, dendriitrakud ja neutrofiilid kes kõik võivad aidata kaasa kodeiini ülitundlikkuse tekkele.[10]

Mitmete operatsiooni ajal surnud laste ja täiskasvanute surmasid seostatakse küll manustatud opioidide ülitundlikkusreaktsioonidega kuid IgE või T-rakkude vahendatud allergilisi reaktsioone opiodidele esineb siiski harva[11].

KardiokirurgiaRedigeeri

Tümektoomia ja T-lümfotsüüdidRedigeeri

  Pikemalt artiklis Tümektoomia

Harkelundieemaldus on invasiivne kirurgiline ravimeetod.

Tänapäeval avatud südamelõikuse käigus vastsündinute ja väikelaste tüümus tavaliselt eemaldatakse, et ta ei segaks ja/või raskendaks operatsiooni läbiviimist.[12]

Noores eas tümektoomia läbinud naistel ei arene munasarjad tõenäoliselt talitlusvõimeliseks, paljud sellised naised jäävad sigimisvõimetuks.

Tümektoomia järel areneb inimestel välja immuundefitsiit, mis uuringute alusel seisneb tüümuse funktsioonide, CD4+ ja CD8+ T-rakkude ja naiivsete CD4+ T-rakkude vähenemises.

Tänapäeval on veel selgusetu, kas tümektoomia läbinud patsiendid, kelle organismi kaitsevõimet juhtivad struktuurid meenutavad vananevate inimeste oma, on vastuvõtlikumad põletikulistele haigustele, autoimmuunsusele või kasvajate arengule või kannatavad nakkushaiguste ning oportunistlike patogeenide tekitatud seisundite käes, nagu seda on täheldatud normaalse vanadusega seonduvalt.[13]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Meditsiinisõnastik" 772:2004.
  2. ↑ Aalto K, Korhonen L, Lahdenne P, Pelkonen P, Lindholm D., Nerve growth factor in serum of children with systemic lupus erythematosus is correlated with disease activity.Lühikokkuvõte, Cytokine. 7. november 2002;20(3):136-9., veebiversioon (vaadatud 18.06.2014) (inglise keeles)
  3. ↑ Kuulo Kutsar, Vaktsineerimisega mikroobide ja viiruste vastu, veebiversioon (vaadatud 6.03.2014)
  4. ↑ Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkuse diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 14–15, 2002, ISBN 9985 829 41 7
  5. ↑ Miller BC, Thiele D, Hersh LB, Cottam GL., A secreted peptidase involved in T cell beta-endorphin metabolism. Lühikokkuvõte, Immunopharmacology. märts 1996;31(2–3):151-61., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014)(inglise keeles)
  6. ↑ Mørch H, Pedersen BK., Beta-endorphin and the immune system–possible role in autoimmune diseases. Lühikokkuvõte, Autoimmunity. 1995;21(3):161-71., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014)(inglise keeles)
  7. ↑ Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi", AS Medicina, lk 81, 2002, ISBN 9985 829 41 7
  8. ↑ Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 186, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  9. ↑ 9,0 9,1 Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 194, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  10. ↑ C. H. Sheen, R. P. Schleimer ja M. Kulka, Codeine induces human mast cell chemokine and cytokine production: involvement of G-protein activation, Allergy. mai 2007; 62(5): 532–538, doi: 10.1111/j.1398-9995.2007.01345.x, veebiversioon (vaadatud 13.06.2016) (inglise keeles)
  11. ↑ M. Saljoughian, PharmD, PhD, Opioids: Allergy vs. Pseudoallergy, Department of Pharmacy, Alta Bates Summit Medical Center, Berkeley, California, US Pharm. 2006;7:HS-5-HS-9, 20. juuli 2006, veebiversioon (vaadatud 13.06.2016) (inglise keeles)
  12. ↑ Children's Heart Center, Continuing to explore new frontiers, 2006–2014 UMC Utrecht, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  13. ↑ Victor Appay, Delphine Sauce, ja Martina Prelog, The role of the thymus in immunosenescence: lessons from the study of thymectomized individuals, Aging (Albany NY). 17, veebruar 2010; 2(2): 78–81., PMCID: PMC2850143, veebiversioon (vaadatud 13.10.2014)(inglise keeles)

VälislingidRedigeeri
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=T-lümfotsüüdid&oldid=5378351"