Reumatoidartriit

Reumatoidartriit (ladina keeles arthritis rheumatoides, (poly)arthritis rheumatica; lühend RA) on inimestel ja osadel loomadel seni veel ebaselge etioloogiaga krooniliselt kulgev hulgiliigesepõletik, mida iseloomustavad sümmeetriline erosiivne sünoviit ja veresoonte põletik ning millega võivad kaasneda ka liigeselähedaste kudede nagu limapaunade, kõõlustuppede, lihaste ning harvemini ka erinevate siseelundite kahjustused.

Reumatoidartriit on tänapäeval ravimatu immunoloogiline protsess, mis liigitatakse autoimmuunhaiguste hulka.

Inimestel

muuda

Haigestumus

muuda

RA on levinud kogu maailmas umbes 1%-l täiskasvanud elanikkonnast ja sellesse haigestuvad kõik rassid.

Haigestumus on kolm korda sagedasem naiste hulgas.

Etioloogia

muuda

RA etioloogia on ebaselge kuid arvatakse, et tegu võib olla tsivilisatsiooni arenguga seotud keskkonna mõjutuste, pärilike tegurite ja immuunsüsteemi töö koostoimel.

RA etioloogiliseks hüpoteesiks on pakutud ka erinevate infektsioossete tekitajate võimalikku osalust RA tekkes – vihjatud on mükoplasma, Epsteini-Barri viiruse, tsütomegalo-, parvo- ja punetiseviiruse rollile[1] ja ka punetiste vaktsiinile.

Riskitegurid

muuda

Sümptomid

muuda
 
Reumatoidartriidi tagajärjel moondunud liigesed

Põletiku tulemusena liigesed moonduvad, see põhjustab sageli invaliidistumist[3].

Diagnoos

muuda

Varem käsitleti reumotidartriiti ja psoriaatilist liigesepõletikku koos ühe haigusena, kuid viimased 40–45 aastat on neid vaadeldud siiski eraldi haiguslike seisunditena.

Eristusdiagnoos

muuda

Mitmete haiguslike seisundite sümptomid sarnanevad RA sümptomitega, seetõttu tuleks vajadusel teha eristusdiagnoos, välistamaks järgmisi haiguslikke seisundeid:

Patoloogia

muuda

Hulgiliigesepõletik

muuda

RA-le on iseloomulik krooniline ägenemistega kulgev hulgiliigesepõletik – enamasti perifeersetes liigestes, nagu sõrmed, randmed, põlved ja labajala liigesed aga harvemini ka küünar-, õla-, puusa-, sternoklavikulaar – ja hüppeliigesed jt.[1]

Liigesevälised kahjustused

muuda

Kardiovaskulaarsüsteem

muuda

RA-haigetel on kõrgenenud risk ateroskleroosi tekkeks.

Sagedased RA haigete surma põhjused on südame isheemiatõved ja südamepuudulikkus.

Süsteemne reumatoidne vaskuliit, millega seostatakse ka Rayaud' sündroomi teket, seedetrakti, südame ja neerude kahjustusi on sagedaseks RA-haigete surma põhjuseks.

Katteelundkond

muuda
Reumatoidsõlmed
muuda
  Pikemalt artiklis Reumatoidsõlmed

Reumatoidsõlmedeks nimetatakse osadel reumatoidartriiti põdevatel haigetel sümmeetriliselt, näiteks PIF- ja MKF (harilikult kiirelt progresseeruva kuluga RA) –liigestel ja küünarnukkidel, nahaaluses sidekoes paiknevaid histiotsüütidega ümbritsetud fibrinoidse nekroosi koldeid, mis on valutud.

Reumatoidsõlmed võivad moodustuda ka kopsudes[5], südames ja teistes siseelundites.[6]

Reumatoidsõlme, mille suurus on varieeruv (2 mm kuni 5 cm)[7] ümber koguneb fibrinoidne kapsel, mille lähedal paiknevad lümfoidsed plasmarakud, fibroblastid, neutrofiilid.

Kuse-suguelundkond

muuda

Täpsed andmed RA-haigetel esinevate neerude kahjustuste kohta, mida on püütud koguda töödeldes nii surmatunnistusi, lahangute protokolle, kliinilisi ja laboratoorseid andmeid ning neerubiopsiate tulemusi, ei võimalda esinemissagedust väljendada (hinnanguliselt on see 5–50%).

Neerude kahjustustena on RA-haigetel esinenud glomerulonefriiti, amüloidoosi ja acute või chronic interstitial nephritis't, mebranoosset ja mesangiaalset glomerulonefriiti, sekundaarset amüloidoosi ja ravis kasutatavate ravimite (mis toimivad neerutoksiinidena) poolt põhjustatud kõrvaltoimed.[8][9]

Sekundaarsest amüloidoosist põhjustatud neerude kahjustusi loetakse rasketeks kahjustusteks, mis võivad patsiendi surma põhjustada.

Harva võivad reumatoidsõlmed esineda naistel ka tupes[10] ja meestel sugutis (ravimi metotreksaat toimel).[11]

Patogenees

muuda

Osade uurijate arvates on esmaseks põletikukoldeks sünoovium (sünoovia), kus põletiku toimel moodustuvad füsioloogiliste ja immunoloogiliste protsesside kaasabil ektoopilised lümfoidsed struktuurid.[12]

Tundmatu antigeeni sattumine sünoviaalkesta käivitab kudesid hävitava immunoloogilise protsessi – rakulise ja humoraalse immuunvastuse. Anigeeni esitletakse T-rakkudele antigeeni esitlevate rakkude poolt, mille pinnal on HLA-DR-antigeenid ja mis produtseerivad tsütokiine, nagu näiteks makrofaagid ja dendriitrakud.

Antigeenide esitlemisele järgnevate immunoloogiliste protsesside tulemusel toodetakse sünoovia T-rakkude, sünoviotsüütide jt rakkude poolt tsütokiine (TNF-α, IL-1, IL-6 jt) mis aktiveerivad sünoovia B-rakud. Sünoovia B-rakud hakkavad tootma immunoglobuliine ja reumatoidfaktorit[1][13], nende täpsed funktsioonid pole seni veel selged, arvatakse et see on seotud immunosupressiooniga.

Paleopatoloogia

muuda

Paleopatoloogilised tõendid võivad viidata sellele, et reumatoidartriit ei ole mitte uus nähtus, vaid seda võis esineda Ameerikas juba 8000 eKr ja Euroopas alates 7. sajandist.[14]

Reumatoidartriiti põdevatel inimestel on MSPVA-de ja kortikosteroidide kasutamise järgselt 3–5 korda suurem risk peptilisse haavandisse haigestuda kui üldrahvastikul. Lisaks võib nimetatud ravimite kasutamine põhjustada surma ligi 10%-l reumatoidartriiti põdevatel inimestel.[15]

Ajaloolist

muuda

Peetakse tõenäoliseks, et RA või ka artriidi esmakirjeldaja võis olla Hippokrates Kosilt.

Esimene kliiniline eristus podagra ja reumatoidartriidi vahel avaldati Mehhikos 1578. aastal, kuid ametlik meditsiin tunnustas seisundit alles 1800. aastal – Augustin Jacob Landré-Beauvais kirjeldas oma meditsiinidoktori väitekirjas seni veel iseloomustamata seisundit, millele ta pani nimeks Goutte Asthénique Primitive.[16]

Reumatoidartriidi kliinilist pilti kirjeldas esimesena tõenäoliselt Thomas Sydenham (1624–1689)[17] 1676. aastal.[1]

Termini "reumatoidartriit" esmakasutus omistatakse Alfred Baring Garrodile (1819–1907), kes kirjeldas reumatoidartriiti oma teoses "Treatise on Nature of Gout and Rheumatic Gout" (1859).[18]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Reumatoloogia", toimetanud Reinhold Birkenfeldt, Tiit Haviko, Riina Kallikorm, Mart Kull, Reet Kuuse, Chris Pruunsild, Ann Tamm ja Mare Tender, toimetanud Reinhold Birkenfeldt, lk 98 – , 2012, AS Medicina, ISBN 9789949919413
  2. Mariana J. Kaplan, Cardiovascular complications of Rheumatoid Arthritis – Assessment, prevention and treatment, Rheum Dis Clin North Am. mai 2010; 36(2): 405–426. doi: 10.1016/j.rdc.2010.02.002, PMCID: PMC2892739, NIHMSID: NIHMS199524, veebiversioon (vaadatud 21.12.2014.a.)(inglise keeles)
  3. Reumatoidartriit
  4. The Merck Manual, Rheumatoid Arthritis (RA), veebiversioon (vaadatud 21.12.2014.a.)(inglise keeles)
  5. Helena Gómez Herrero, María Arraiza Sarasa, Inmaculada Rubio Marco, Inés García de Eulate Martín-Moro, Pulmonary Rheumatoid Nodules, Presentation. Methods. Diagnosis and Progression in Reference to 5 Cases, Reumatol Clin. 2012;08:212-5 – 08. väljaanne, nr 04, DOI: 10.1016/j.reumae.2012.06.009, veebiversioon (vaadatud 22.12.2014.a.)(inglise keeles)
  6. Rheumatoid Arthritis Health Center, veebiversioon (vaadatud 22.12.2014.a.)(inglise keeles)
  7. John M Davis, Peter H Schur, Paul L Romain, Rheumatoid nodules, veebiversioon (vaadatud 22.12.2014.a.)(inglise keeles)
  8. Icardi A, Araghi P, Ciabattoni M, Romano U, Lazzarini P, Bianchi G., Kidney involvement in rheumatoid arthritis, Reumatismo. 2003;55(2):76–85., veebiversioon (vaadatud 22.12.2014.a.)(inglise keeles)
  9. John P Forman, Richard J Glassock, RN Maini, Alice M Sheridan, Renal disease in patients with rheumatoid arthritis, veebiversioon (vaadatud 22.12.2014.a.)(inglise keeles)
  10. M A C Appleton, S M Ismail, Ulcerating rheumatoid nodule of the vulva, I Clin Pathol 1996;49:85–87, veebiversioon (vaadatud 23.12.2014.a.)(inglise keeles)
  11. Essig KM, Mayet WJ, Mottrie AM, Helmreich-Becker I, Meyer zum Büschenfelde KH., Rheumatoid nodules located in the penis of a methotrexate-treated patient with rheumatoid arthritis. Lühikokkuvõte., Z Rheumatol. september – oktoober 1994 ;53(5):314-6., veebiversioon (vaadatud 23.12.2014.a.)(inglise keeles)
  12. Carol A Hitchon ja Hani S El-Gabalawy, The Synovium in Rheumatoid Arthritis, Open Rheumatol J. 2011; 5: 107–114., doi: 10.2174/1874312901105010107, veebiversioon (vaadatud 19.12.2014.a.)(inglise keeles)
  13. Petersen J., B lymphocyte function in patients with rheumatoid arthritis: impact of regulatory T lymphocytes and macrophages–modulation by antirheumatic drugs. Lühikokkuvõte., Dan Med Bull. aprill 1988 ;35(2):140-57, veebiversioon (vaadatud 20.12.2014.a.)(inglise keeles)
  14. Aceves-Avila FJ, Medina F, Fraga A., The antiquity of rheumatoid arthritis: a reappraisal. Lühikokkuvõte., J Rheumatol. aprill 2001;28(4):751-7., veebiversioon (vaadatud 18.12.2014.a.)(inglise keeles)
  15. Koostaja: Tõnu Peets, Töörühm: Oivi Aakre, Tiit Haviko, Riina Kallikorm, Kati Otsa, Margus Pail, Mart Parv, Tõnu Peets, Reumatoidartriidi ravijuhend Eestis, lk 484 – 485, veebiversioon (vaadatud 9.10.2014)(inglise keeles)
  16. Landré-Beauvais AJ., The first description of rheumatoid arthritis. Unabridged text of the doctoral dissertation presented in 1800. Lühikokkuvõte., Joint Bone Spine. märts 2001 ;68(2):130-43., veebiversioon (vaadatud 18.12.2014.a.)(inglise keeles)
  17. Sturrock RD, Sharma JN, Buchanan WW., Evidence of rheumatoid arthritis in ancient India. Lühikokkuvõte., Arthritis Rheum. jaanuar – veebruar 1977;20(1):42-4., veebiversioon (vaadatud 18.12.2014.a.)(inglise keeles)
  18. G. D. Storey, Alfred Baring Garrod (1819–1907), Rheumatology (2001) 40 (10): 1189–1190., doi: 10.1093/rheumatology/40.10.1189, veebiversioon (vaadatud 18.12.2014.a.)(inglise keeles)

Välislingid

muuda