Autoimmuunhaigus

Autoimmuunhaigus (lühend AIH) on perekondlik ja/või krooniline haiguslik seisund, mida põhjustab immuunsüsteemi rakkude ebaadekvaatne tegevus. Patoloogilise immuunvastuse korral kaob enamasti immuuntolerantsus ja immuunreaktsioonid (sh immuunvastus ja füsioloogilistest piiridest väljunud autoimmuunsus), mille korral autoantikehade antigeenideks keha enda rakud ja koed, on suunatud nende vastu.

Autoimmuunhaigus võib hõlmata ühte elundit või sama liiki kude või rakke, ensüüme, retseptoreid mitmel pool organismis.

Paljude autoimmuunhaiguste korral on tegemist autoimmuunse põletikuga.

Autoimmuunhaiguste põhjused on seni teadmata. Tõenäoliselt mängib olulist rolli ka geneetika – autoimmuunhaigusi peetakse geneetilise soodumusega haigusteks. On leitud üle 20 geeni-kodeerivaid tsütokiine, valke, kostimukatoorseid molekule ja koretseptoreid, mille deletsioon või üleekspressioon soodustab autoimmuunhaiguste teket.

Imetajatel

muuda

Inimestel

muuda

Arvatakse, et autoantikehade ja autoreaktiivsete lümfotsüütidega on võimalik teatud haiguste ülekanne raseduse ajal emalt lootele.

Teatud autoimmuunhaigusi liigitatakse ka T-helperrakkude alampopulatsioonide Th1/Th2 rakkude suhte disbalansi järgi tinglikult T-helper 1 ehk Th1-haigusteks (näiteks reumotoidartriit, hulgiskleroos) või Th2-haigusteks (süsteemse erütematoosluupuse korral prevaleerib Th2 Th1 üle).

Eristatakse monogeenseid autoimmuunhaigusi, näiteks põhjustab autoimmuunset polüendokrinopaatia-kandidiaas-ektodermaalset düstroofiat (APEDECit) AIRE geeni defekt.[1]

Tänapäeval on kirjeldatud ligi 60 autoimmuunse tekkemehhanismiga haigust, kusjuures üks inimene võib korraga põdeda ka mitut autoimmuunhaigust.[2]

Tuntumad autoimmuunhaigused on näiteks liigeseid kahjustav reumatoidartriit, kesknärvisüsteemi ründav multiipel- ehk hulgiskleroos (sclerosis multiplex), glomerulonefriit, luupus ning tõenäoliselt ka kõhunäärme insuliini tootvaid rakke (Langerhansi saarte beetarakke) hävitav lapseea suhkurtõbi (diabetes juvenilis) ja psoriaas.

Autoimmuunhaiguste näiteid[2]

Eriarstiabi valdkond (Eestis) Haigus
Dermatoloogia alopeetsia, bulloosne pemfigoid, pemphigus vulgaris, vitiliigo
Endokrinoloogia autoimmuunsed polüglandulaarsed sündroomid, I tüüpi diabeet, Gravesi tõbi, Hashimoto türeoidiit, Addisoni tõbi, autoimmuunne adrenaliit
Gastroenteroloogia Crohni tõbi, krooniline aktiivne hepatiit, haavandiline koliit, primaarne biliaarne tsirroos
Hematoloogia autoimmuunne hemolüütiline aneemia, autoimmuunne neutropeenia, autoimmuunne trombotsütopeenia, pernitsioosne aneemia
Nefroloogia Goodpasture’i sündroom, glomerulonefriit
Neuroloogia Guillaini-Barré sündroom, hulgikoldeline skleroos, krooniline demüeliniseeriv neuropaatia, raskekujuline müasteenia, stiff-man-Syndrom, Eatoni-Lamberti sündroom
Reumatoloogia antifosfolipiidsündroom, anküloseeriv spondüliit, dermato- ja polümüosiit, juveniilne artriit, reumaotidartriit, Sjögreni sündroom, süsteemne erütematoosluupus, süsteemse sidekoehaiguse segavorm, süsteemne skleroos, süsteemsed vaskuliidid
Mitmesugust autoimmuunne uveiit, Behçeti tõbi, kardiomüopaatia

Ka endometrioosi nimetatakse autoimmuunseks sündroomiks.

Autoimmuunhaiguste ravi seni ei tunta, sümptomaatikat püütakse maha suruda tavaliselt immuunsüsteemi mahasuruvate ravimitega, et vähendada ebaadekvaatset immuunvastust (immuunreaktsioone).

Eestis määrab patsientidele ravimeid vastav eriarst (vastavalt elundi(te) haaratusele) – kas dermatoloog, neuroloog, endokrinoloog, reumatoloog, allergoloog jne – või perearst.

AIH on naiste hulgas rohkem levinud kui meeste hulgas: peaaegu 75% autoimmuunhaigusi põdevatest ameeriklastest on naised. Kuid meestel kalduvad autoimmuunhaigused olema tõsisemad. Selliste sooliste erinevuste põhjused on ebaselged.[3]

Autoantikehad

muuda
  Pikemalt artiklis Autoantikeha

Autoimmuunhaigusi põdevate patsientide verest tuvastatakse haigusele iseloomulikke autoantikehi – need on võetud autoimmuunhaiguste markeriks. Sümptomaatika ja autoantikehade abil määratakse diagnoos.

Indutseeritud autoimmuunsus

muuda

Pärast rüümuse siirdamist võib välja kujuneda autoimmuunne sündroom.

Patogenees

muuda

Autoimmuunhaiguste patogeneesiga seostatakse ka beetaendorfiine: oletatakse, et immunosupressioon tuleneb immuuntekkeliste (seoseliste) põletikuliste haiguslike seisundite korral tsütokiinide suurenenud sünteesist ja eritamisest, mis stimuleerib ka beetaendorfiinide teket nii näärmehüpofüüsi kui ka lümfotsüütide poolt ning see omakorda inhibeerib T-abistajarakkude talitlust ja võimalik, et reguleerib ka antikehade tootmist.[4]

Ajaloolist

muuda

1904. aastal avastasid Donath ja Landsteiner, et äkkhootise külma hemoglobinuuria on autoimmuunhaigus ning on seotud hemolüütiliste autoantikehadega.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. T. Petteri Arstila ja Hanna Jarva, Human APECED; a Sick Thymus Syndrome?, Front Immunol. 2013; 4: 313., 7. oktoober 2013. doi: 10.3389/fimmu.2013.00313, PMCID: PMC3791424, veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  2. 2,0 2,1 , Reinhold Birkenfeldt, Tiit Haviko, Riina Kallikorm, Mart Kull, Reet Kuuse, Chris Pruunsild, Ann Tamm ja Mare Tender, toimetanud Reinhold Birkenfeldt, 2012, AS Medicina, lk 28 – 48, ISBN 9789949919413
  3. Everyday Health > Women and Autoimmune Disorders
  4. Mørch H, Pedersen BK., Beta-endorphin and the immune system—possible role in autoimmune diseases. Lühikokkuvõte, Autoimmunity. 1995;21(3):161-71., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014)(inglise keeles)

Kirjandus

muuda
Müasteenia
Skisofreenia